Mulle tõesti meeldivad vaegliikujad. Eriti viimasel ajal. Eriti pärast 2008 World Usability Day seminari, mis Trinidadi poolt korraldati ja üllatuslikult kasutatavust mitte vaid IT- vaid inimsuse nurga alt vaatas. Sest tõesti, eks internet imiteeri reaalsust ja ühiskond tassi oma tõekspidamised küberruumi kaasa.
Need riigid, kus ligipääsetavuse tagamine (accessibility standards) on oluliseks seatud, on üldiselt ka väljaspool riigiveebe veidi arvestavamad. Ning veebis lokkav egomaniakaalsus (õigemini see, et taolist disainerite/sisustrateegide egotripitamist normaalseks peetakse, nagu Eestis püünele pääsenute põhjal järeldada võib) on selge signaal prioriteetide seadmisest. Esiteks, peamine on olla ÄGEDAM kui konkurent ja teiseks, äge tuleb olla ikka selle määrani, et see ägedus ka iseenda võimeid veidi ületaks ja kolmandaks mahub mõttesse, et „mis paistab hea, ju ongi hea“ nii üüratult palju hoolimatut laiskust.
Üks tore Tallinna linnvalitsuse ametnik, ise pime, rääkis tol Usability Day üritusel vahva loo. Või noh, mis vahva, lihtsalt üsna ilmeka. Et olnud neil vaegnägijate seltsingu istumine Tartu maantee Mackis ja kui ta sisenedes teenindajalt juhist palus, et kus see pimedate kamp asuda võiks, olla järgnenud vaikus. Hetk hiljem üle küsides selgus, et ei olnud mingit vaikust, hoopis olla viibatud – pimedale – et näe, sealpool. Ja ühtlasi mahtus teistkordsesse selgitusse üsna heatahtlik ja siirast südamest tulnud ohe „ise ei näe siis või?!“.
Eesti ja Euronõuded on täiesti põhjendatult igasugu pilalugude koht. Küll mõõdetakse aidavoodi pikkust ja nõutakse majutustuppa kirstu asemel eestlaetavaid riidekappe, küll tahetakse saunu hügieeni huvides plastikuga üle lüüa, küll suletakse lasteaedu – sest kokku 10 põnniga pesas ei ole lastele ja täiskasvanutele eraldi tualette ja köök on ühtlasi söögitoaks… Kõveratest kurkidest, üleloetud silmadega kartulitest ja seitse aastat säilivast kohvikoorest rääkimata.
Aga seal, kus tiba võiks, on suumulk kinni ja rahakotirauad suletud. Ei ole ressursse. Ei ole piisavalt oluline.
Küpsuseksamite puhul pole vaegkuuljaid- ja nägijaid väga arvesse võtta osatud, nagu sel aastal selgus. Enamik venekeelsetest kurtidest põrub eesti keele kodakondsuseksamil ja kuuldavasti just „suulise“ osaga. Märgatav hulk kaldteesid on liiga järsu nurgaga või tuleb neile pääsemiseks kõigepealt väikesest trepist üles saada. Et madalapõhjalisest trammist on vähe kasu, kui see madal põhi on kõnniteeserva kõrgendusest 2m kaugusel või moodsamatel bussidel „kallaku nupp“ lollitamise väljajuurimiseks maha kruvitud, et hulk pealinna ühistranspordist on endiselt ilma elektroonilise tabloo ja helitaustana tuleva peatuseinfota (bussijuhi mikrofoniköhatused ei lähe arusaadavatena arvesse) , on juba täiesti iseseisev teema. Ning veel tuhatkond väikest pisiasja, mille puhul euronõuded tüütut lisakohustust ja –kulutust tähendavad hoolimata sellest, et kellegi (olgu pealegi, et mitte kümnete tuhandete) elu totaalselt nõmedaks võivad muuta.
See peaks olema riigi asi, seista inimeste eest. Aga väga ei ole, sest mis see riik muud on kui noodsamad inimesed. Ning kui pole seni keegi õpetanud, meenutanud, üle korranud, kust peaks too inimene – kel endal kokkupuutepunkte taoliste muredega pole ning empaatiavõimet ka keskpäraselt jagatud – üldse oskamagi märgata, mõelda, teha. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei teadvat, ütleb üks täitsa popp vanasõnagi.
Ja just seetõttu mulle meeldibki, et viimasel ajal on see liikumisvaegusega grupp järjest aktiivsemalt oma õigusi nõudma hakanud. Pikapeale peaks praktiliste parenduste kõrval ka kuskile alateadvusesse sisse kodeeruma, et näe – on niisugustele asjadele ka vaja mõelda. Et Nõmme „uus äge turg“ saab lapsevankreid ja ratastoole arvestavad kallakud ja laiem üldsus, kes ehk turule ei satugi, meedia vahendusel meenutatud nende vajadusest. Et kolletuva klaassamba eksponeerimisse uputatud 140 miljonit (või palju see oligi) peaks olema piisav summa, mahutamaks ka mõnda rampi. Et kui öelda: linnakodanikele… siis võiks mõelda: kõigile linnakodanikele.
Nii et. Mulle meeldib, ausalt. Et inimestel hakkab vaiksetviisi kõrini saama sellest tasasest ignoreerimise sildi all toimuvast agressioonist ja ühel päeval, äkki ehk kunagi, hakkab keegi ka vastutama ja hea seisma asjade sisulise külje ja mitte välise glämshämmi eest.
Aa, aga miks ma kirjutan? Sest mul võttis suu ammuli see tsitaat:
Ministeeriumi pressiesindaja Meeli Hunt rääkis Õhtulehele, et kompromissideks ollakse valmis, ent midagi kindlat lubada ei saa. «Seda teemat on varemgi arutatud, kuid linnavõim ja muinsuskaitsjad leidsid, et ratastoolidega ligipääsuks vajalik trepp poleks visuaalselt ilus.»
Filed under: Kultuur | 1 Comment
Tags: loll riik, puue
Pole saladus, et Konna süda tuksub lakkamatult kõigi Tai eestlaste lainel… mistõttu ongi just tema see, kes tõelise isaahvi uhkusega täna oma kollektsiooni tulnud värsket verd (sorry, loe: lisa) näitas ja mulle mu uut lemmikut, Mangomaid ehk Mai Loog’i tutvustas.
Tegin selle peale Googelduse kah, sest nimi kõlas kahtlaselt tuttavalt – ehkki tõele au andes ei pane ma siiani pilti päris kokku, miks ja mis põhjusel ma teda tundma oleks pidanud.
Kahjuks on enamus JuuTuubis rippuvast kraamist alaealistele sobimatuks peetud, sestap siis lihtsalt link Maasika Mai kanalisse tuubis ja speissis.
Filed under: Kultuur, Tasub kiigata | 2 Comments
Norskajad
Kell on kolm öösel, paar tundi tagasi sai olude sunnil e-postkast tagurpidi pööratud ja nüüd, mõningane hulk aega ja terve tubli hulk närvirakke hiljem painab mind küsimus: mida, MIDA ometi teha norskajatega?!
Väikest päramootorit saadab hootine traktorikäivitus. Ja kell tiksub, tiksub, tiksub hommiku suunda… Ja miskipärast haistab sisemus veel üht või kaht või enamatki unetut ööd. Päris nii ma oma esimest puhkusenädalat ette ei kujutanud.
Aga – arstijuurest sain suunamise tomograafiasse, uue komplekti laksuravimeid (haa, tahtsin täna selle puhul rattaringi teha, aga mu pakkumisest trendikate noorte elustiiliga kaasa minna keelduti – ainult Viru keskuses bimbeerimisele suutsin kaaskonna meelitada) ja õhtu möödus vaikses kulgemises kesk suvist vanalinna. Täitsa tore hakkas, kuni ühel hetkel enam nii tore polnud.
Filed under: Traktaatia | Leave a Comment
Neuroloogne kõrvalekalle puhkusest
Puhkuse esimene veerand seljatatud ja tunne, et nii võikski igavesti kesta, näib iga hetkega üha süvenevat. Ilm on ilus, laps tõeline miilenkaja ning kui üksikud kontorisuunalt kostvad karjed kõrvale jätta, näib elu kah naerul nägu näitavat.
Täna käin oma neuroloogil külas. Kauaoodatud ja veel pikemalt edasi lükatud visiit. Esialgsest (iga pooleteise aasta tagant!) ikkest on vaba käega „kord viisaastas või pigem harvem“ kujunenud ning sestap ei saa üllatusmomenti ka päris kõrvale heita. Nojah, eks näis, millal ma oma tunneliaja kätte saan… ootan põnevusega. Pealegi on mind õnnistatud klaustrofiiliaga (lembus ahtakeste pindade suhtes) ja olgu see pealegi veider, aga seal masinas veedetud kolmveerandtund (või umbes nii) kujuneb tavaliselt üsnagi meeldivaks lõunatukastuseks. Hmmm. Võib muidugi olla, et tegu on lihtsalt ealise iseärasusega… vanuigi pidi ikka lõunauinak magusamaks muutuma 
Aga kui pääse käes, on jälle loota kena bartsimpsonlikku pungissilmset läbilõiget mu kaunist kolbasisust – kui kuskilt valge valgusseina piistu panna saaks, võiks pildi seina lüüa ja Jeff Koonsi autoritööks nimetada. Esimene kord oli muidugi shokk. No ma arvasin, et mu aju on suurem. Ikka nii suur, et peaks kõrvade kaudu välja pungitama juba. Ei olnud midagi, hulpis seal ja paistis reservi kah veel jaguvat. Nüüd ma juba tean, et nii käibki. Et see on normaalne.
Et siis – annan teada, kuis läks. Ja seda ka, kuis ja kas Karl me tõugu kantseldamisega hakkama saab, sest just nimelt tema on tänaseks lapsekarja möllitud.
Aga nädalavahetusel on laulupidu ja meil tuleb traditsiooniline paraadipiknik maja ees – võtame juua-süüa kaasa ja seame end Tuutuga tervituslaagrisse. Nagu ikka, eksole, sai sügisjooksjatele lehvitatud ja noorte laulupidulistele ja saab nüüd ka, suurema rongkäigu peale. Ta juba eile vaatas oma lipu valmis ja huilgas harjutamise mõttes “elagu Eesti politsei ja teised piraadid!”, seda küll koduseinte varjus ja ilmselt meie päevasest laevamängust inspireerituna.
Nii et kui keegi tahab meite hullukambaga liituda, võib kohti reserveerima hakata. Teepervel ruumi küll ja teisel korrusel saab pärast äkki kohvi ja kooki kah.
(jeerum, me oleme vist tõesti üsna patriootlik pesakond siin)
Filed under: Traktaatia | Leave a Comment
Unetu öö ja fekaalsed blogid
Krt, ma lülin seda blogindust juba – enamus personaalselt huvitavaid kodanikke ilmutab juba pikemat aega laiskuse märke ja need, kes väsimatu järjepidevusega kübersülge pritsida viitsivad, on oma blogid mingile uuele fckn aeglasele saidile üle kolinud. Tööga seonduvad ajaveebid on aga viimasel ajal nii mömmi täis, et… huh, kohe on. Mitte et ma ise tolles viimases patune poleks ja samasugust „ei-no-kui-kästakse-siis-mingi-käki-ikka-leian“ suhtumist ei oleks juba, hoo, aastakese jagu evinud. Või et personaalne läbunurk viimase miljoni aja jooksul midagi sisukat sisaldanud oleks. Aga mul pole vastutust nõudvat publikumi taga kah ja ühiskondlik surve seega argumendina ei kehti.
Igatahes blogindus sucks.
Inimesed, kus on klatš, magusad intriigid ja suured draamad? Miks te räägite päikeseloojangust, refereerite meedias niigi kajastuvat või võistlete teemal, kes suudab lolliristi rohkem kiruda?
Ma tahan, et mulle elu koju kätte toodaks. Kohe, nüüdsama! Ja mahlases vormis, pliis!
Sellest ajast peale, kui TopTop uksed kinni pani ja Ingsu järjejuttu enam ei ilmu ning Ruitlase blogi kohtusse veeti, on mu elu kohe palju tühjem. Isegi Juta koonerdab siseinfo jagamisega. Ja Gossip.ee ei suuda auku täita isegi kui tahaks, ainuüksi omasisu kastreeritud olemuse ja vähesusega.
Ja see on Wildika blogi ?!
Filed under: Grafomaania | Leave a Comment
Homo interneticus, eroticus, amoreticus
Mul on päris veider, vaadata Facebooki vahendusel kõrvalt ühte suhet. Sellist, mida ametlikult olemas pole. Mille osalistel on omad ametlikud kaaslased olemas. Ja millel on nii mitu mitteametlikku väljundit, et asja juba ametlikult avalikuks saladuseks tituleerida võib.
Ega tagamaid ju ei tea, eksole. Kindlasti on see ametlik pilt, mida kõrvaltvaataja näeb, tegelikkuse moondunud kuvand. Võib-olla on see mitteametlik tegelikult juba ametlik. Võib-olla on küberriigi pehme kõik-kõigi-kõige-kõigist tekk see, mille varjust varbaid vilgutades saab kätte hädavajalise tunnustuse, illusiooni sotsiaalsest aktsepteeringust.
Sest see, tunnustuse ja okeiks kuulutava pitseri otsimine, on kuidagi nii inimlik ja, näib nii, üha olulisem – mida vähemaks jääb päris ehtsat silmast silma ja häälest häälde lähedust, mida kiiremad ja pealiskaudsemad ja piirideta piire kõigutavamad on suhted… mida põgusam on inimeseks olemine, seda rohkem on vaja teistepoolset kinnitust, mis ütleks: see on päris, see on olemas. Sest homo interneticus oskab palju edukamalt mängida kedagi teist kui iseennast.
Filed under: Traktaatia | Leave a Comment
Puhkus, ajee…
Veetsime siis Tuutuga esimest ametlikku puhkusepäeva, ehkki me tegelikult juba reede õhtust saati lebotame siin. Ainuüksi fakt, et on esmaspäev ja kontorisse ronima ei pea (mis sest, et tööasju, nagu selgus, jagus nii poole päeva jagu) ja ka homme ja ülehomme mitte, tegi meele heaks.
Sai poodi ja parki ja kõike muud ka, mis ilusa ilma juurde kuulub.
Ning Eesti e-süsteemi üle väikest rõõmu tuntud – sest keset päeva saabus SMS, mis kolmapäevast neuroloogiaega meenutas ja andis ka telefoninumbri juhuks, kui tahaks loobuda. Väga kena ja viisakas neist. Nagu päris. KUI ma oleks selle ära unustanud, siis SMSi peale ma isegi helistaks ja vabandaks ja vabastaks aja kellegi teise jaoks. Nojah, arvestades seda, et aeg tuli juba aprilli alguses (või oli see märtsi lõpp?) regada, siis loobumismõtteid muidugi pole, tahaks ikka enne sügist juba masinas ka ära käia jõuda ja jõuluks ehk tulemused kätte… ülihelikiirusel nagu need asjad meil liiguvad.
Õhtu läks veel eredamalt. Nimelt panin omale tule otsa. Ega ise ei saanud arugi, kuhu see sigaretiots kadus, aga ühel hetkel hakkas Konn kahtlase näoga nuhutama ja teatas, et tossu tõuseb. Ei olnud lõke, püsti karates hakkas sülest sädemeid lendama. Kleidi matused toimuvad homme. Ning Zulu, mul on väga kahju, aga kui Sind ikkagi mingi eksituse läbi presidendi vastuvõtule kutsutakse, siis kleiti mul sulle enam laenata pole. Või kui, tuleb see must sõelapõhi kena kuldse tikandiga maskeerida…
Filed under: Traktaatia | 3 Comments
Tags: puhkus, tuli otsas
Täna on Kunksmoori blogis üleval toredad avalikus kohas nähtud sildid. Mis meenutas mulle vana plaani, kriblada natuke keeleväärakluse teemadel.
Nimelt on hingeks tervenisti kaks asja. Ajakirjandus ja „marginaalne“.
No minge, krt, ma isegi ei tea kuhu!!! Ei tea ühtegi teist sõna, mida nii massiliselt täiesti vastupidises tähenduses tarbitakse.
Marginaalne ei ole „tühine“. Marginaalne on tähenduslik, oluline, kaalujõuga. Kui raamatusse vaadata ei viitsi, võiks „kasumimarginaal“ juba kergele optimismile viidata.
Võõrsõnastik ütleb:
- marginaalne äärmine, ääre-, servmine, serva-; otsustav, täiendav
- marginaalne isiksus mitmesse inimrühma v kultuuri kuuluv inimene
Ometi võib iga viimane kui päev lugeda mõnd uudist, kus Hansapank leevendab paanikat öeldes, et kodust jääb ilma vaid (?!) marginaalne hulk inimesi või selgub, et mõnd pidu rikkus vaid marginaalne hulk purjus lapsi või et eesootav hinnatõus on marginaalne. Ei no kõik võimalik, eksole, aga – kas ka just sellises tähenduses?
Teine okas, oluliselt lõbusam seejuures, on mul hinges seoses eestikeelsete subtiitritega. Erilisi hiilgehetki pakuvad Kanal 2 ja Kanal 11. Nagu Jaanikul kuulda oli, on mõnegi teose autoriks oma maja töötajate „inglise keele oskusega“ lapsukesed. Ei pane imeks.
US lipuvandest tsitaat „…and to the Republic for which it stands, one Nation under God…“ – „Ja vabariigile, mille peal ta seisab rahvas, jumala all“ (kuuldud ilmselt „republic for which it stands on, nation under god…“
„Vodka on the rocks“ – „Viina kividele!“
Peretüli käigus „Don’t call me baby!“ – „Ära helista mulle, beebi“
„Ghost Busters“ – „Vaimulaostajad“
„Would you like me to go down on you?“ – „Kas sa tahad, et ma läheksin sinu alla“
„Kept calling me with different names“ – „Helistas mulle erinevate nimede alt“
„Suck it up!“ – „Ime tühjaks!“
„Cool vibes“ – „Jahedad judinad“
„Drag Queen“ – „lohisev kuninganna“
„You’re a nutcase!“ – „Oh sa mu pähklikarbike!“
Ja minu absoluutne lemmik tõlkebüroost – „Kasta lilled, tropp“ lauses oli tropp tõlgitud kenasti ja sõbralikult: „tampontshik“
Filed under: Kultuur | 2 Comments
Tags: huumor
Nojah, nüüdseks kuuldud kõigi teiste Jaanimuljed kah ja pilt puha klaar: Muhus oli kõikse parem. Kõikse rohkem kadakaid, kõikse kõveramad teed ja kõikse rohkem normaalseid inimesi.
Miss Juuni püüded väita, et neil oleks ka kõige ägedam olnud – kui vaid Juta poleks pidevalt mingit tüli üles kiskumas käinud, ei lasknud magada ei miskit, teised olla rahumeelselt trepil teed libistanud, kui juba ta hiilis lõuates (minu märkus, et lõugavalt on veidi nigel hiilida, leidis eiramist) – on tiba kahtluse alla seatud pärast kaaskannatajate (loe A ja loe B) blogide ülekaemist.
Nüüd istub ta, st Miss Juuni diivanil ja sõnumineerib. Klõbinatihedust arvestades peab vastas istuma kas kiirtulistaja või on adressaate peoga jagada. Aga mingid kummalised irved käivad lainetena üle ta päikesepunnilise näo ja mina löön, kahjurõõm silmis helkimas, seda kuuarvet kokku. Seekord veab kindla peale tal kah neljakohalised numbrid ette…
Ja taustaks mängib “Anastassia” (Disney) ning üks neljane tüütus on sundinud mind Wikipediat läbi tuustima Romanovite perekonnaloo, Rasputini osaluse ja Lenini kui potentsiaalse mõrvatellija osas. Krt, ja kell pole veel südaöödki löönud…
Filed under: Traktaatia | 1 Comment
Tags: jaan, jaanipäev, muhu
Jaanid läinud, veri taga
Ma ei istunud päikese käes, ausalt. Vältisin kohe avalikult ja ametlikult igasugu päevituslaadset tegevust. Ja see peab olema mingi muu, keegi muu, keegi äraütlemata halb inimene, kes mind kohe pärast Jaani keeva õliga üle kastis.
Turvavöö käis närvidele. Voodilina tegi lihtsalt haiget. Aga see rinnahoidja õlapael, krt, vaata selle ma tahaks kohe praegu piinamise eest kohtusse kaevata… Ja kuni istungini narkoosi all olla.
Jaaniööl ma sain aru, et life can actually get better. Mõnna oli. Ja arvestades seda tagasiteel tehtud matsu, siis tõepoolest keegi valvab. Sest, no sorry, midagi ilusamat kui see avarii ei saagi juhtuda.
Ning see. Ainult seesama lootus, et ka elu võib helge olla, hoiab mind praegu oma veene nüsimast. Sest kui meil maanteel niiiimoooooodi elujoppas, siis miski pisuke optimismisäde minus väidab, et ÄKKI jääb nahk mulle seekord veel selga. Muidugi eeldusel, et ma siis veel elus olen.
Eks näis.
Aga Jaan ise oli nagu raamatust. Absoluutselt laitmatu. Ja kellegi hell käsi oli isegi šokolaadi padjale poetanud.
Ilus ilm. Tüüne meri. Igavesti roosana püsiv taevas. Kiviaiad, kadakad ja uudishimulikud lehmad. Särjesupp, suurest pajast. Lõke, lustivad inimesed ja ühine laulujoru. Rääkimata igilahedast seltskonnast.
Best ever, noh.
Ja nüüd, kus ma selle laine peale jälle tagasi sain – ahh, poogen see nahk. Kasvab uus. Ikka oli elulahe.
Ei ma pole taht talina tullagi…
Filed under: Grafomaania, Kultuur | 3 Comments
Tags: jaan, jaanipäev, muhu
Laupäevase kaardipeo eel- ja järelkajad
Pikemalt pajatan kunagi teinekord. Võib-olla. Ehk. Äkki. Või umbes nii.
Lühidalt kulges kõik kenasti – ja selgusid mitu üllatavat tõsiasja.
Näiteks selgus, et „60 minute makeover“ on täiesti teostatav ka ilma 30-pealise profimeeskonnata. Reedel laupäevaseks kaarditagumiseks atribuute vedades sain kerge jahmatuse osaliseks, kui „saab valmis“ seisukorras ruumid ühtlaselt saepurukihi ja laialipritsunud värviriismetega kaetud olid. VanemTeipar teatas rõõmsalt, et saab-saab, omagu ma veidi usku… Nunuh. Õndsad on need, kes ei usu ja siiski näevad, tahtsin talle vastu uriseda, aga ei urisenud, vaid piirdusin hoopis teiste diivaniveo pealtpassimisega – sest esimese trepikolmandiku peal oli selgeks saanud, et kontsad ei ole abiks ja poole trepi peal oli selge, et isegi VanemTeipari sussikud ei päästa mu jalgu Iga Kuramuse Astme peal kümnetonnise diivani alla jäämast. Nagu seepeale selgus, polnud minu abi üleüldse vajalik kah.
Järgmiseks lõunaks oli VanemTeipar prohvetiks osutunud (või on ta mõnes eelmises elus galeeriorjade pidamisega tegelenud), igatahes said õndsaks kõik uskumata nägijaks saanud ja selgus, et tõepoolest saab ühe ööga mõndagi ära teha.
Laupäeval selgus, et rahvas viitsib ennast ilusasti riidesse panna küll ja et isegi kaarte mängitakse, ehkki kohe alguses väike klikeerumine toimus – kaardimängijad ühte lauda, kaardimängu mängijad teise ja kolmandas kasutati juhust riiete seljast loopimiseks. Oli eluhea pidu, sest isegi mina ajasin mõningasele hulgale alkoholist päkad silma ja nagu hommikul selgus, on joomise vahelejätmiseks muidki loogilisi põhjuseid peale võimaliku lapsehoidja mängimise…
Oh, ja see selgus ka, et keegi on öösel teise makeoveri teinud ja suure osa topsikuid juba prügikotti ära pildunud, igal juhul oli koristama minnes pilt palju parem kui kardetud – ja et minu pidu polnud üldsegi kõige parem, see selgus ka. Sest vapramad lõpetasid lõunal veidi enne kahte. Normaalne.
Ja õhtuks hiljemaks oli selgunud, et Öös on Asju – kes sai õnnelikuks, kes sai vähemõnnelikuks ja kokkuvõttes võib selle ürituse suureks üleüldiseks teineteiseleidmiseks ja mõistmisotsimiseks tembeldada…
Aga jah. Minu meelest oli sheff. Ja mul on 400 fotot kah, kui keegi huvi tunneb.
Filed under: Traktaatia | 3 Comments
Tags: pokker
Nõginäod, russid ja muud debiilid
Täna oli meedias kaks uudist, mis sõna jõu üle mõtisklema panid. Üks rääkis solvavate kommentaaride kohta tehtud uurimusest, teine karile jooksnud laevast, mis immigrante vedas. Paralleel oli aga lihtne. Kui esimeses lahati venelaste ja homode peksmist avalikus veebiruumis ja jõuti tõdemuseni, et massikommunikatsioon on süüdi rassiviha tekkimises (ehk poliitilise korrektsusega on kultiveeritud arusaama, et Neeger on keegi inimeste alamliik: enne taolise nähtuse aktiivset jõudmist meie meediaruumi ei tuldud selle pealegi, et nahavärvi alusel võiks kedagi peksma hakata või et mõni sõna aitaks inimesi värvi järgi rohkem- ja vähemõigeteks lahterdada), siis teine, see laevauhuku artikkel… vot kinnistas neid arusaamu.
Tsitaat: „Vähemalt 18 Mustast Aafrikast pärit illegaalset immigranti, kes parema elu otsingul võtsid ette ohtlikku merereisi jõudmaks Jeemenisse, uppusid Adeni lahes. Veel 29 neegrit on teadmata kadunud. „
Välismaised uudisteagentuurid eelistavad sama teate osas oluliselt neutraalsemat sõnastust ja nimetavad nii kadunuid kui hukkunuid lihtsalt „people“ või „immigrants“, näiteks BBC ütleb sama asja nii: „At least 18 people have drowned and 29 are missing after a boat carrying illegal migrants sank in the Gulf of Aden, the UN’s refugee agency has said.“
Samalaadset taktikat, ehk teatud sõnadele mingi kõla andmisega ja vajadusel ka uudissõnade tootmist, kasutas kunagi Soviet, üks tuntumaid sõnakasvatusi on pedofiili evolutsioon pederastiks -> sest nii sai ühte patta panna nii lapse- kui meesteahistajad ja et Muud varianti võiks olla, näiteks kahe täiskasvanu vastastikusel kokkuleppel (ja hüval meelel) sõlmitud kooslust, ei nähtud ette. Normist kõrvalekalle. Praak. Aga praaki kommunistlikus vabariigis ei ole. Ja seesama üks sõna, mis võeti kõiki taolisi inimesi ühendama, tegi vajaliku töö ära: kui esimese Eesti vabariigi ajal oli homoviha üsna olematu (mitte et oleks mingi vikerkaarevaimustus olnud, aga see oli selline möödavaatamist eeldav veidrus), siis NLiidu ajajärk tegi vähemalt selles vallas puhta töö.
Ning üsna samamoodi on läinud ka kõigi nendega, kel mõni füüsiline või vaimne erivajadus küljes. Isegi meie sotsametnikud kipuvad „puuetega inimestest“ kõneledes just sellist sõnastust eelistama. Et puue. Puudujääk. Praak. Rääkimata sellest, et ka neutraalsemates lahendustes saab viga või puudujääk ikka enne inimest mainitud ja kohati teeb eesti keele imetabasus teistsugused lahendused suisa võimatukski. Pime mees. Ratastoolis naine. Downitõbine laps. Kurtide kool. Vähemasti on tänaseks ühiskond nii kaugele jõudnud, et peale Kundla-Jaani ja tema kaimude keegi „värdja“-terminit väga loopida ei taha. 25 aastat tagasi, mil ma algklasside jumbu olin, kasutati seda sõna nimelt just „alaarenenud“ ja „lollakate“, vahel ka füüsiliste iseärasustega õpilaste viisakamaks lahterdamiseks -> jah, just nimelt. Viisakamaks. Vägagi erksalt on meeles vahejuhtum, kus veidralt liikuvat koolivenda norinud poisid (ärge unustage, et tol ajal peeti erivajadustega inimeste avalikkuse ette ilmumist üsna halvaks tooniks) õpetajalt sõimata said – et jätku nad järele, ega too poiss polevat süüdi, et ta värdjas on…
Täna on vähemalt selles osas pilt hulka parem. Aga loodus tühja kohta ei sallivat – nagu uuringust lugeda sai, on nõginäod ja russid selle kauni koorma oma kanda saanud.
ps. hoooopis teises ooperist, et meie ajakirjanduse kvaliteedi kukkumiskolina eredamaid märke on fakt, et niinimetatud ajakirjanikud kasutavad sõnu, mille tähendust nad ei tea, ning hullemgi: pole kedagi, kellele vahele jääda või kes karistadagi oskaks.
Sõna “marginaalne” EI tähenda ebaolulist või tühist, vaid vastupidi: marginaalne on olulise otsustusjõuga, määrava tähtsusega, oluline, äärmuslik, servmine jne… Ainuüksi “kasumimarginaal” võiks ju teatavale optimistlikule noodile viidata, eksole. Ometi on see sõna 90% juhtudest käibel just millegi märkamatu ja vähemtähtsa tähisena.
- Google otsing – marginaalne müriaad nürimeelsust
- Võõrsõnastik selgitab sõna marginaalne
Filed under: Kultuur | Leave a Comment
Tags: sõnavabadus
Parim ametipost on avastatud
Kiikasin eile tööportaalides pakutavat, niiöelda omaenda valdkonda (ei, hoolimata faktist, et hetkel on mu lembeskaala olemasoleva leivaisa osas absoluutse nullpunkti lähedal, ei ole plaani lahkuda) ja leidsin tervenisti kaks asja, mis mu kulmud juuksepiirile kergitasid.
A: TTÜ otsib turunduse ja meediajuhti. Änksa. Ülesandeks turundustegevuse juhtimine ja kommunikatsioonikanalite arendusstrateegia väljatöötamine. Vajalik meeskonna juhtimise oskus, rõõmus meel ja muu selline blahblah. Ah et palju palka pakutakse? Nojah. 5000 krooni. Bruto. BRUTO. Isegi tänase masu taustal tuli seda numbrit kaks korda vaadata.
B: Maailma parim ametinimetus on leitud! Abiks jälle CV Online tööportaal. Nimelt tuli fekaaladministraatoril see tiitel nüüd kellelegi salapärasele fökönyvelő-le loovutada. Niinii. Ja palun ütle seda nüüd kõva häälega 3 korda järjest : F-Õ-K-Ö-N-Y-V-E-L-Ö.
Et mu ungarikeele oskus piirdub terminitega “guljash” (gu-jaš), “Attila” (Eesti turismiarendaja Birks õpetas seda mulle Budapestis – et kui tänaval ära eksid või hätta satud, karju “Attila!” ja MÕNI neist miljardist Attilast on ikka kuuldekauguses); “pörkölt” (eestikeeli “ühepajamöks”); “letšo” (haaa!); “Budapest” (üllatus-üllatus), “milicija” (seda karjus mulle see debiilametnik, kes mind metroos piletita sõidu eest trahvis); “florint” ja “transilvaania” (hmm, mitte just parim valik kerge seltskondliku loba arendamiseks).
Nojah. Nüüd siis lisandus see főkönyvelő ka.
Kuidas kulgeks dialoog kauakadunud kaimuga?! Stiilis:
“Kuidas elad?”
“Hästi, a ise?”
“Kuule, ka hästi… Sa töötad ikka veel korstnapühkijana vää?”
“Ei, tead, ma olen nüüd fõkenõõken… äää… olgu. Töötu olen”
ps. see fõkönyvelö (jeerum, ma iga kord kontrollin kirjapilti!) peaks miskit finantsilist tähendama. Ühesõnaga raha ja pauerit. Kõlab sedamoodi kah, või mis? 
Filed under: Kultuur, Sotsiaala | 1 Comment
Tags: töö, ungari
Beibemaailm ja autojuhid
Näe, elu täpselt nii mõnnavaeseks kujunenud, et Femme.ee portaalis toimunud autos meikivate naiste võistlust ja sellele järgnenud aplaavast pidin õhtulehe vahendusel teada saama – ja nemad olid teema üleüldsegi uudistest üles nokkinud.
Kurb ja hale hakkas endast… sest nagu teavad need, kes mind kauem tunnevad, olen kuskil sügaval sisimas totaalne bimbo. Ning ainus takistus minu ja läbipaistvate roosade platvorm-stilettode vahel on silmanägemine ning teatav reaalsusetaju, mis kogu asja grotesksust ette aimuvad. Aga, südames olen ma bimbo. Ja just see on põhjus, miks mulle Femme meeldib ja miks nende tegemistel vahelduva eduga kõõrdpilku hoida olen püüdnud. Noh, et on nagu beibevärk ja samas ei vilgu kuski ajumahu vähendamise nõuet.
%20B00005V3RR.01.PT02.LZZZZZZZ.jpg "Barbie")
Barbied rokivad! Aga mitte autoroolis
Aga, selgus, et nats ikka blingib – sest see autos mukkimise konkurss oli üsna mage. Naised, multitasking jne jne… ma saan kontseptsioonist aru, aga vahenditega sai veits mättasse pandud. Sest roosamannasele litrimaailmale lisaks on minus kõva annus ausat kodanikku ja lapsevanemat, neist mõlemad on aga rohkem kui korra pidanud ülekäigurajal kitse kombel (eee… ok… paksunahalise graatsilisusega) paarimeetriseid hüppeid harrastama.
See, kes kunagi ülekäigurajal vastu Tuutu käru kurvitades pidama sai, oli naine. See, kes minu kaasabil (näe, rsk, tahtsin üle Jõe tänava minna ja veel õigest kohast!) paari kuu eest oma jeebiga ühe erasõiduki keset ülekäigurada lennutas, oli naine. See, kes mõne aasta eest Tornimäe tänaval mulle keset ülekäigurada ja rohelist tuld (!) selga üritas sõita (ja pärast rusikat näitas) oli ka naine. Ok, Anu Saagim oli, aga see on peaaegu sama asi ju.
Ning suur osa neist, kelle pärast ma õhtul koju minnes sellesama Jõe tn sebra ääres kõõlun ja autosid Päriselt Seisma sunnin jätma selle asemel, et nad vaid aeglustamisega pääseksid, on naised: siiralt. Ei riski, noh. Et nagu aega ja teed küll, aga – kui ta parasjagu käekotis kaevetöid korraldab, telefoniga räägib, huuli värvib vms, siis…
Minu subjektiivse kogemuse põhjal on kindlasti 50% sebra eirajatest naised. Kui nad 50% sebral juhtunud õnnetuste taga pole, on tegemist statistilise terroriga (kahjuks ei tea, ei leidnud kohe hommikul vara sobivat värsket numbriinfot oma arvamuse kinnituseks või ümber lükkamiseks).
2008 aastal avaldas Tallinna linnavalitsus, et ligi pool pealinnas juhtunud otsasõitudest leiab aset just ülekäigurajal, paar aastat enne seda oli aga kurioosne sügis, kus kohe septembri alguses sai liikluses 9 last teed ületades viga, neist 7l juhul oli roolis naisautojuht. Ma liitsin 1+1+x ja sain tulemuseks Naise.
Niisiis olin ma justkui topelt nukker. Noh, esiteks avastades, et mul pole juba paari nädala jagu olnud aega-tahtmist-viitsimist-jaksu Femme.ee veebilehte sorteerida (SLO, Elu24 ja Gossip on mu infoallikad nüüd)… ja teiseks tõdemusega, et bimbomajandus ikka nõuab teatava lisaõhu laskmist aju ja kolba vahele.
Ps. mul olid ükskord autojuhiload. Enam pole. Varastati ära. Aga ma ei läinud neid uuendama enam, sest ma olin ilgelt saast autojuht. Mis tähendab, et hetkel ei saa ju välistada kadeduse võimalust…
Pps. No vabandage. Ma TEAN, et naised oskavad ka autoga sõita jne ja me ei räägigi väga haruldasest erandist seejuures… aga see, et statistiliselt on naisautojuhtide seas suur hulk debiil-ventiile, on kah fakt ja ei tee minust mingit misogüüni.
Filed under: Traktaatia | 4 Comments
Tags: auto, bimbo, liiklus
Romi & Michelle are back
OK-ok, see on siuke Delfi stiilis pealkiri… tegelikult on nad ikka seal, kus alati, ehk Joodikagentuuris oma joodikuasja ajamas. Mind tabas uskumatu õnn – võimalus neid vähemalt telefonis kohata… kuuldavasti jätsin kustumatu mulje. Nojah. Küsimusele “Kas ma pean M. <võõras mehenimi> koju saatma vääää?” vastasin ma muidugi ebatsensuursete väljenditega – sest eelnimetatud meesisik oli eelmine telefonile vastaja… ja mitte kuigi adekvaatses konditsioonis, või siis on “öö-öhööd” miski uudissõna…
Ja kell pole isegi kaheksa veel. Äge.
Aga jah. Meenusid Sina, Wildikas. Ma tean, et minu asemel oleksid Sa osanud olukorda piisaval määral nautida…
*
Täiendus 21:35.
Konn jõudis koju, vohmis veidi salatit sisse, tõi köögist süüa ja siis sõimles hiljem, et miks talle salatit ei antud. Et tema olevat kartulitoomisega ära unustanud salati ja see olevat puha minu viga.
Hoo, ja nüüd kukkus Tuutu diivanilt alla ja mina arvan, et see on Konna süü.
*
ps. teekond köögist diivanini võib olla palju pikem kui enne arvata… jajaaa….
Filed under: Traktaatia | 2 Comments
Tags: agentuur, joodik, joodikud
-
Kommentaarid
kukupai on Olgu pealegi vasak, aga mulle … Anõn on Eestlased Tais – maasika… Lisette on Eestlased Tais – maasika… Ets on Puhkus, ajee… mari on Puhkus, ajee… Eturundus
Tasub kiigata
Osale.ee- Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.
