Kiirteade naasmise kohta
Nonii, homse seisuga oleme siis nädalakese kodukamarat nautinud ja sellel faktil on nii omad head kui vead. Hea on see, et ilmateateid ei taha enam keegi saata. Ja et mõni kasvatab lumemuskleid. Ja et mu sinine nahk (v.a. tuharalihasepõimik) ei helenda veel pimedas vastu. Ja et kodune vann näib ikka veel nii suur, et asjad on kõik ootamatult kaugel ja shampoonipudeli järgi õngitsemise võib Pilatese harjutuseks nimetada. Halb on see, et lumi on aknast vaadates kaunim kui läbi hangede kontoripoole kaevates. Ja varbad külmetavad. Ja mul pole kellelegi oma pruune sääri näidata. Või uut seelikut. Või lahtisi kleite. Ja et üleeile öösel tekkis vastupandamatu soov terve suitsujuust ära õgida.
Kõik muu jääb sinna hea ja halva vahepeale, v.a. tuju, mis on mingil salapärasel põhjusel kogu aeg arusaamatutes kõrgustes. No et ärritus ei jõua nahast kaugemale ja isegi nõmedad inimesed tunduvad oma nõmeduses pigem naljakad kui vihaleajavad. Päikesepiste ja kuumarabandus, mis muud.
Äratulek kulges valutult, lennud ei hilinenud ja pagasi sai ühes tükis nii peale kui maha. See, et engelsmannid kõik mu asjad läbi otsisid (mistõttu oli hiljem tagasipakkimisega suuri raskuseid) ja tegid, küll mööduva nähtusena, ettepaneku fotokas lahti kruvida, ei kuulu vahejuhtumite nimekirja. Isegi läpakavahelt ei leidnud nad loodetud narkotsi üles (haa! Seda, et mu turvaväravates karjuvate kingade kontsad briljante ja kanepiseemneid triiki täis olid, nad muidugi ei teadnud) ja parfüümid lubati pärast pakendite eemaldamist ka tagasi. Pealegi olin ma hirmunud hiirekese kombel tublisti vaba aega varunud ja pärast jõudis isegi kohvikuringi ära teha. Nii et – läks hästi, jälle. Hakkab lausa tunduma (ptüi-ptüi-ptüi), et mu lennu-mojo on mind jäädavalt maha jätnud ja võib taeva kaudu tiire teha küll.
Seda, et Tallinna lennujaamas lendas jääklibu ringi ja silmamunad tahtsid külmast kõlisedes põrandale pudeneda, ma parem ei räägi. Need, kes talve Eestis veetnud, on nagunii igasugu hangumislugudega varustatud.
Ja ongi kõik, kogu kiirreportaaž. Vbla pärast kirjutan midagi asjalikumat ka… tahtsin vaid teada anda, et olen tagasi, et kõht on endiselt kergelt kollaka jumega ja suurem osa kaktuseokkaid on tänase seisuga juba välja mädanenud (ok, ühe pidi välja lõikama kah). Et siis ainult kaks ongi veel sees, üks keset puusa ja teine ühes teises kohas.
Tänud Sulle, Zulu, ka selle kauakestva Kanaari-mälestuse kinkimise eest 
Su närused tapjataimed ootavad sind magamistoa aknalaual.
Las Palmase lennujaam - sissepakitud
Filed under: Sotsiaala | 3 Comments
Tags: gran canaria, las palmas airport, playa del ingles
Ja puhkus saab läbi
Eile käisime Bahia Felizis, viimast korda – ja jupats langes ehedasse masendusse seda enam, et ilm pigem jahe ja tuuline kippus olema. Vähemasti sai seekord rannalt isegi mõned teokarbid korjatud: ilusa turismibrošüüri järgi peaks siin kihama igasugu imelistest suurtest karpidest, aga no sorry, need olid esimesed terved ja näpuotsast suuremad, mida üldse leidsime.
Täna oli sama pilvine ja tuuline, ehk et kasutasime juhust rannapromenaadil jalutamiseks, kohvikuringideks ja kiireks kümbluseks. Peale minu ja Tuutu ei olnud mitte ühte ainsamatki vetteminejat. Selle kinnituseks on video ka, aga et kostüüm oli ujudes pehmelt öeldes napp, ei saa seda kahjuks laiema avalikkuse silme alla tuua – niisiis, uskuge mu sõnu. Me olime ainsad.
Kogu vahepealne aeg, öö sealhulgas, on läinud pakkides. Kokku ja lahku ja vasakule ja paremale. RyanAir loeb gramme ka. Ja iga asja jaoks on norm. Ja meil, nagu tundub, on kõike normist üles. Mis sest, et pakkimise käigus tõsikarm harvendamine ette sai võetud. Minu suureks kergenduseks on Tuutu pooltest asjadest siin välja kasvada jõudnud ja sestap läks tema kraami majandamine veidi libedamalt. Konn oma asjadest loobuda ei raatsi (milline üllatus) ja tema nodi tuli minu kohvrisse ka panna. Või siis veenda teda selles, et on küll normaalne kolm pluusi ja kaks kampsunit korraga selga ajada, juba siinsamas Las Palmase lennujaama palmi all. Ja veel parem, kui ta teise teksapaari ka jalga paneks…
Nii et pakkisime. Peamiselt mina. Vingusime, eriti jupats. Ja hoidsime eemale, eriti Konn.
Muide, arvestades tema soetatud varusid on ilmselge, et ta on ka väikesed muutused oma tööellu sisse planeerinud ja lähiaegadel võib teda kuskil sigariäri avamas näha. Mul on seevastu lõhnapudeleid oluliselt rohkem, kui ma mäletasin. Ja üks, arvake ära kes, on poole kohvri jagu karvaseid väntsakaid endale välja nurunud. Niisiis näis vägisi nii, et esialgne plaan kohvrid kohalikku rummi täis toppida, läheb vett vedama. Õnneks tõi üks hea inimene meile digitaalse kaalu ja pärast pisukest ümbermängimist läks kõik jälle lootusrikkamaks.
Aga kokkuvõttes tahaks öelda aitähh teile, kallid sõbrad, kes te „lihtsalt kive“ ja „muud niisugust“ omale nõudsite, poegivatest kaktustest rääkimata (bööö! Kas te teate, et „nunnu karvane“ tähendab õndsat pooltundi, kulmupintsettidega kintsust, kätest ja kõhust okkaid välja rookides? Ma ei saanud võtit kätte ja panin need saatana sigitised kleidisaba sisse korraks. Täitsa piisas). Teie olete süüdi, et mõni teine suveniiri ootaja oma kaamelikujulisest soolatoosist ja papagoimaitselisest t-särgist ilma jääb. Või et mul nüüd 2 kleidi vähem on.
Ohhh, ja klatshinurga jaoks üks pisuke palake ka… Konn on mitu päeva jahedust kurtnud ja pikkadesse varrukatesse ennast peitnud. Täna selgus lõpuks, et hilishommikusse venival peotuuril on tagajärjed ka, õlavars on tal igatahes nüüdseks dekoreeritud väga… eee… kunstipärase pildikesega arenenud piimanäärmetega merineitsist.
Nii, viimane öö siin saarel on peal. Kuis hommikul netti jagub, ei tea. Igatahes kell 16:00 stardime lennujaama suunas ja neljapäeva päeval laseme pakasel silmamunasid jäätada… 
Filed under: Grafomaania | 1 Comment
Tags: gran canaria, playa del ingles
Minu kõige naiivsem postitus
Viimane nädalavahetus siin paradiisisaarel on nüüdseks läbi. Kui nüüd päriselt ja läbinisti aus olla, siis pean ma tunnistama, et võttis ikka töinama. Kohe lahinal. Pisaraid hakkasin siristama juba siis, kui Yumbo Centerist ära tulema asusime ja Tuutu vaikselt „Head aega“ sosistas. Ja ega seegi aidanud, et minu mossis lõust Konnal ka silma niiskeks võttis ja kokkuvõttes vastastikku teineteist masendusse ajasime.
Nii et taksojuht sai omapärase reisiseltskonna ja nüüdseks, kui laps oma kõige viimase Pipi-jutu kätte saanud ja meie rõdul istume, üks Gini (haa! Eksisid! Seekord olen see mina) ja teine vett juues, on üleüldine ahastus kriitilise piiri jõudnud saavutada.
Tee või tina, aga ei taha ära. Ei taha eemale soojast ja päikesest, ei taha ära naeratavate inimeste maalt. Ei taha tagasi kurjaks ja kadedaks.
Ükskõik, mida ma hetkel ka endale ei luba, ma tegelikult ju tean, et muutused on paratamatud. Et ühel päeval seal külmkargel kodumaal jõuab see tegelik masendus minu sisse tagasi ja ma muutun jälle vastikuks.
Mõtlesime just Konnaga, et mis asi see on, mis siin kõik teiseks teeb ja jõudsime järeldusele, et põhjus on lihtsalt olemises. Inimesed on altimad nägema sind, just nii nagu sa oled, tingimusi ja ootusi seadmata. Et nad ei mõtle sinust kui kellestki, kelleks nad sind muuta loodavaid, vaid kui sinust – nii, nagu sa juba oled. Ja kui sa täna neile sobid, ei ole neil ka vajadust sind muuta, sussistada, ümber teha, enda järgi painutada. Nagu nädal-kaks tagasi, kui me Tuutuga hommikul apteeki marssisime ja mulle kohale jõudis, et needsamad 2 minutit, mida siin iseendale võetakse – kasvõi keset tööpäeva kõige kiiremat hetke – ongi see põhjus, miks siin väga harva tõelist tigedust kohata võib.
Ma ei taha ära. Mitte ainult sooja ja ookeani pärast, vaid iseenda pärast. Ma tahaks jääda heaks ja terveks. Kas pole imelik, et kõige oma ja olemasoleva juurest ära minnes võib olla rohkem ise kui seni? Miks nii, ei oska ma aga vastata. Nagu ei oska ma tegelikult ka sellele vastata, kas äkki on võimalik mitte tagasi muutuda, mitte uuesti kinni jääda asjadesse, mida PEAB, mida ma eeldan teisi eeldavat… Mitte häbeneda, mitte põdeda, mitte vabandada, mitte õigustada. Mitte totrate naljadega mõnd komplimenti nullides. Mitte kartes, mis mulje jääb siis, kui ma tegelikult ka ütleks, mida mõtlen. Mitte tunda end lollina või püüda varjata seda, et ma tegelikult pole siga. Mitte maskeerida heategusid mingi anonüümsuse või „ähh, möödaminnes“ hoiaku taha.
Mulle tundub, et inimesed on tegelikult palju paremad, kui nad välja näitavad. Et meie kultuuriruumis on palju aktsepteeritavam olla nõme kui olla lollimööda sõbralik. Et igasugune heatahtlikkus võrdub justkui naiivsus ja eluvõõrus, et enamik meist tahaks vahel öelda ilusaid asju lihtsalt niisama – aga ei tihka miskipärast.
Ja mind kohutavalt painab see tunne, mis jäi mu sisse tollest tantsupeo laulust – „Tuulevaiksel ööl“. Ma ei tahaks mitte midagi rohkem, kui kedagi, keda oodata ja kellele VASTU JOOSTA, sõna otseses mõttes joosta, sest see on ainus võimalus. Liduda, jalad selgas, ilma et peaks mõtlema, kui tobe see näida võiks või kui deseperate ma seda tehes paistan. Joosta lihtsalt seetõttu, et ma tahan. Ja ometi, isegi praegu seda kirjutades mõtlen ma, kui hale ma juba seda välja öeldes olen. Et kuidas võib nii totakaid mõtteid mõelda ja… huhh. Mul on piinlik selle pärast, et mul on piinlik. Ei peaks ju. Ei ole ju häbi, tahta kedagi ja olla õnnelik, varbaotstest juusteni.
Ja olla kuidagi tervik. Mitte kellegi töötaja, ülemus või alluv. Või ema või laps või õde või sõber või teretuttav. Mitte siivas ja tark või ropp ja rumal. Mitte valida. Olla lihtsalt igasugune, korraga, kompromissideta. Mitte häbeneda seda, et mulle meeldib lakas magada ja värskelt võetud kartulite ja sooja lehma lõhn. Mitte ohverdada seda, et ma tahan Puccini oopereid kuulata ja Metallical näppu visata ja tikuvõileibade ja kõrgete kontsade maailmas end hästi tunda. Käia Lohusalu sadamas Anne Veski järgi tantsimas ja teel Pärnusse autokapotil kähkukat teha ja Berliini kirikuid vaadata ja Londonis uue kunsti muuseumis kolada. Ollagi kõike korraga, ilma rolle valimata.
Täna mulle tundub, et äkki on see võimalik. Ja ma olen kurb sellest väikesest kahtluseussist mu sees, et äkki ma ei suuda – mitte teiste pärast, vaid iseenda küündimatusesse kinni jäädes.
Igal juhul on see olnud mu elu üks parimaid puhkuseid ja osa sellest võtan ma endaga kaasa, päriseks. Ja mu uue aasta lubadus, olla õnnelik ja naerda rohkem – ma arvan, et ma pole oma elus midagi olulisemat kunagi lubanudki.
Hetkel tahan ma kõike, mis elul mulle pakkuda on. Ja ma ei tea, kas see on vähe või palju nõutud.
Ja ma luban, et see jääb mu elu kõige naiivsemaks postituseks Süüdistage kerget härdameelsust, ärajoodud sangriat ja ahastust eesootava külma pärast
ps. selle puhkuse ja äraolemise laul ka… Paremat versiooni juutuubist ei leidnud
Filed under: Grafomaania | 8 Comments
Tags: gran canaria, playa del ingles
Viimane laupäev
Tänase päeva tipphetk: nägin oma ülanaabritest soomlasi. Nad käisid külas, hotelli teises otsas elavatel soomlastel. Tuled ei põlenud (koridorid on siin hoovi poole lahtised kõik), nii et ega ma tänaval neid ära tunneks, aga ikkagi oli kuidagi… noh, selline kerge äratundmistorge südames. Et ah siis NEMAD ongi need öised huilgajad ja rõdult loopijad. Pealtnäha täitsa tavaline keskealine paar.
Nüüdseks on külaskäik läbi ja ma ootan huviga, kuis tänaõhtused volüümid olema saavad – et kas on suhtlushetk ehk pinged alla tõmmanud või… läheb sama rada, kus alati.
Kaks kuud sisuliselt koos elatud ja endalegi ootamatult läheb korda nende elukäik.
Praegu istun rõdul, joon viimast veinilonksu ja mõtlen voodist. Oma väljaskäimisõhtu vahetasin Konnaga ära – ta arvas, et tal on paremad plaanid. Mis mul sellise argumendi peale öeldagi, eksole, niisiis on ta linnapeal kakerdamas ja minu hüvastijäturing tuleb hiljem kunagi.
Homme on plaan basseini ääres vedeleda – mingid lapserohked hispaanlased saabusid ja Tuutul on lõbu laialt, ehkki neil see suhtlemine rohkem käte ja miimika abil käib. Ja õhtul siis saab ta oma viimased hüppamised ja läheme drag-queenidega ka hüvasti jätma Yumbosse. Laps igatahes teatas, et viib neile midagi või „vähemalt musitab nad ära“ Nojah, tal on nüüd ju omal ka kontsakingad olemas, eks läheb sinna tuusama – kuigi, olgem aus, 20cm’ste klaas-stilettode vastu ta oma roosatäpiliste väikekontsalistega ikkagi ei saa
Mida mina oma vabal õhtul tegema hakkan, ei tea. Käin ütlen Jackie’le headega ja võtan vist norrakate baaris paar õlut – see on meil Konnaga n.ö. „oma kohaks“ kujunenud. Meil ju eraelu käib vahetuste kaupa ja üksi linnas tuterdades võtab igasugune tähelepanu ettevaatlikuks. Kuidagi hea turvaline on skandinaavlaste keskel. Mitte et ma rassist oleks, eksole, aga tiirased tõmmud poisid, kelle arusaam tervitusest on silmamunad põue kukutada samal ajal, kui kahe käega kannikast või käest kinni hoitakse, siis… huhh. Pole minu rida lihtsalt.
Kusjuures, asi pole ju nahavärvis vaid suhtlusmaneeris. Ju ma, põhjala tuim ja romantikavaba tükk, ei saa nendega lihtsalt ühele roosamannasele lainele.
*
Väike täiendus kella 2st öösel (kell 4 siis Eestis): soomlased ei tulnudki koju, käisid kuskil linnapeal. Nüüd on taas külas. Sellest ilmselt ka meie maja kohale laskunud haudvaikus
Filed under: Grafomaania | 3 Comments
Vastusena “Alt Üles” fotojahile ;)
Nonii, Alt Üles fotojaht käimas ja miskipärast meenus mulle kohe klassika Juutuubist…
Ega ma kade olen, jagan kõigiga:
Filed under: Tasub kiigata | Leave a Comment
Tags: Fotojaht
Puerto de Mogan (Gran Canaria)
Täna käisime siis Puerto de Moganis. Päev oli pikk ja üdini mõnna – kuni osa rahvast rannas peesitas, käisin ma ¾ selle asula tänavatest läbi. Ookeanipoolel ei jäänud igatahes ÜHTEGI tänavat vahele.
Tegemist on kõige valgema, nunnuma, lillelisema ja toredama asulaga, kus ma eales käinud olen. Liiga nunnu isegi. No et erinevalt Las Palmasest tekkis seal küll küsimus, et KUI ma sinna elama tahaks minna, siis KUIDAS see võimalik saaks olla. Sest lisaks majale või vähemalt rõduga korterile on mul siis hädasti ühte katusega paati ka vaja. Väga hädavaja kohe. Millega ma muidu võrke sisse panemas käiks?!
Playa de Mogan ehk beach on väike, mõnesajameetrine, kohale toodud importliivaga ja ümber suletud abaja, kus vesi on sinine ja täiesti selge. See valge imeilus asula (Puerto de Mogan) on tekkinud ümber sadama, ent mõned kilomeetrid eemal asuv „Mogan“ ehk küla on kohalike päralt ja pea sama mõnna. Igatahes kirju ja ehe ja täiesti hispaaniakeelne… seal käisime õhtust söömas. Aga ma olen niiiiiii väsinud, et ma tõesõna ei jaksa muljetada. Väga väga väga ilus oli. Fotod panin üles, videotega läheb aega…
Ja äkki kirjutan kunagi pikemalt ka
Ps. Konn OLI täna täiesti kaine. Ausalt.
Filed under: Kultuur | 5 Comments
Tags: gran canaria, puerto de mogan
Elu loomaaias ja surfikool
Kui eilne öö nii lühikeseks poleks jäänud, oleks tänane päev ehk vähema kräunumisega mööda saanud. Viimase aja insomnia hakkab juba piinavaks muutuma, passisin jälle üleval kuni kogu Eesti kirjutav press loetud sai ja videod teokiirusel juutuubi ronisid. No ja kui kauaoodatud uni lõpuks ehk kümnendat minutit kestmas oli, tuli juba äratus.
Üks ahv saabus nimelt vastu hommikut oma „linnaringilt“, olles, nagu ikka, väljunud ilma võtmeteta ja seejärel end uksekellanupule unustanud. Arvestades, et ta nii kõndimisel kui kõnelemisel rakendas põhimõtet, et „milleks otse, kui saab ringiga“, polnud see muidugi mingi ime. Küll aga on ime see, et terrassiukse klaas vastu pidas. Sest koos läpakaga (minu oma!!!) moodustasid nad ikkagi ligi kuuekümne viie kilose ründeagregaadi.
Teisel katsel taibati õnneks kett ka eest võtta ja siis oli oma veerandtunniks rahu majas – selle aja peale oli isegi pehkinud aju aru saanud, et ühendus toppab ja pole tal seal midagi teha, kui muu maailm magab. Mida andis muidugi parandada, sest heli järgi otsustades helistas ta pool telefoniraamatut läbi. Igal juhul oli möla kõva, laps ärkas üles ja mul tuli rusikat näitamas käia.
Mispeale väga imestunud nägu tehti ja „mmma’len nüt vaigzeld…“ sisistati – et vestlusi wc’st jätkata. Kas tegu oli dialoogi või monoloogiga, ei oska enam väita, igatahes sai ta sedapuhku veidi lühema ajaga hakkama ja kebis magama. Kõige riietega. Tennised jalas ja puha. Ja teel diivanile mängleva kergusega mööblit ja kapipealseid tühjendades.
Nii palju siis magamisest. Vahtisin lakke ja üritasin võimalikult vähe läbi nina hingata. Aurud, noh. Hommikuks olid mulle igatahes kerged pohmellivärinad tekkinud ja laps näitas üle mitme päeva jälle oma mustemat poolt, alustades iga teist lauset vinguval toonil.
Ennelõunal sai suurem ahv omal kargu alla ja me läksime randa vedelema – mis oleks tänast üüberilma ja ilusat lainekest arvestades päris mõnna olnud, kui ühel pool poleks katkematult „ma saan infarkti… issand, mul on päikesepiste vist…“ halisetud ja teisel iga varbavahele sattunud liivatera pärast paanikaatakke etendatud. Kella viieks oli kaameli kannatus katki ja siis ma juba lõugasin ise kah, vähemalt sama aktiivselt kaasa.
Niisiis. Oli ilus ilm ja rannapäev.
Homme läheme Mogani – linnakesse ja Playa del Mogani, mõlemasse. 8 kilti vahet ja kui Kanaaridest kõnelevat turismiteatmikku uskuda, peaks ees ootama maaliline sadam ja käsitööturg. Lisaks rannale. Ja mõlemad ahvid tõotasid pärast makaronilaadungi hävitamist, et homme käituvad nad hästi ja on Terve Päeva minu vastu Head. Eks näis, kas see lubadus kestab rohkem kui oiged teemal, kuidas „kunagi, kunagi, või vähemalt väga kaua enam“ ennast pildituks ei jooda.
Kahe lapsega reisimine ON stressirohke, ausalt.
Aga helgemaks meenutuseks eelmisest ja ilusast rannapäevast siis surfivideo:
Filed under: Grafomaania | 5 Comments
Tags: gran canaria, playa del ingles, surf
Basseini pissimisest
Pärast FB trahviskooride blogisse välja panemist on kõige tormilisemaid reaktsioone, ka eravestlustes, põhjustanud need tühised komakohad trahvisumma taga.
Et nimetuga suudelnud pole, saan ma veel aru (muuseas, mu esimene PÄRIS ehtne korralik suudlus oli ka võhivõõra poisiga Rock Summeril. Aasta oli äkki 1991, mul olid jalas ema noorpõlve alt laienevad hipipüksid ja sel poisil oli õlut – match made in heaven), aga… No sorri, kogu selle kaagutamise peale tahaks öelda, et kas sina pole? Mitte kunagi, mitte eales eales ealeski basseini pissinud? Ka lapsena mitte – titeiga mitte arvestades, eks, aga juba täiesti põit kontrollida suutva koolijütsina? For real?!
Mis te arvate, mis värvi oleks keskmine veneaegne basseinivesi (mida ei jooksutatud läbi filtrite), kui sinna poleks kilode kaupa kloori sisse visatud? Ja miks vehivad basseini valvurid rusikat nende jõnglaste suunas, kes ühtäkki keskendunud ilmel keset basseini seisma jäävad? Või miks on osade välismaa ujulate vette lisatud ainet, mis kehavedelike peale reageerides punaseks muutub? Hirmust, et äkki tulen mina – ainulaadne eksemplar – ja soristan teist korda?!
Miskipärast tekkis tunne, et sellega on nagu ühe küsitlusega, mis meeste seas korraldati. Levinuim vastus küsimusele, et kui tihti nad pihku oma asju ajama peavad, oli „mul pole seda vaja, ma saan seksi kui tahan“. Ometigi parandas suur osa just niimoodi öelnuist oma vastuse mingi reaalsema arvu peale ümber, kui neile teatati, et „aga kõik teised mehed tegelevad sellega“.
Nii et kamoon. Tulge kapist välja, urinaatorid.
Mina olin küll pissirott. Häbi on ka. Ja enam ei tee. Aga ega see tehtut olematuks muuda… ja siinkohal väike hoiatus kõigile, kes kaheksakümnendate lõpul 13. Keskkooli ujulas käinud – just sinna basseini, keset ujumistundi, ma oma panuse jätsingi.
ps. ja seda, mis näiteks alasti ujumise (linnuke kirjas) või stripparisse armumise eest (linnukest pole) üldse trahvi peaks saama, ma ka ei taipa – aga noh, eks ma olengi siuke pervo vist
Filed under: Kultuur | 8 Comments
Üle-üleeilne postitus on see
Istun terrassil, õhtu on heleroosa, hõõguvsoe ja tuulevaikne, varbad (nüüdseks juba beebiroosadeks nühitud) ligunevad laua all kuumaveekausis, kohvitass ühel pool ja tuhatoos teisel käel… Elu on ilus. Ausalt.
Täna näitas ametlik tabloo 22 kraadi, mis oli ilmselgelt kohalik arusaam heast naljast – päris kindlasti on tegemist ühe palavama päevaga siinoldud kuude jooksul ja ka tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt ei oleks number eriti alla 30 jääda tohtinud.
Vedelesime, nagu arvatagi, rannas ja et ookean sedapuhku heatahtlik oli ja meid ka korralike lainetega õnnistas, sai korda 10 vees käidud. Paaril korral jäi minu ja Tuutu jaks lainele alla ka ja me veeresime nagu kaks korki poole rannani kaasa. Muide, nägin täna elu suurimad dresseerimata kalad ka ära – ühe kaasturisti diagnoosi järgi olevat lõhed, pikkust poole meetri ja meetri vahele, ujusid päris kalda ääres. Ikka täpselt nii suured olid, et kui kaks nooremat meesterahvast hõisates lainetesse tormasid ja ühtäkki end kahe rohelise veeelukaga vastamisi seismast leidsid, pagesid nad sama kiiresti liivale tagasi. Nojah, legend räägib, et ka siin Olla Kunagi Haisid nähtud, aga kes nägi ja mitu(kümnend) aastat tagasi see juhtus, ei tea enam keegi.
Vaatasime oma eelarved üle. On kokku kuivanud teised, kohe tublisti. Mistõttu on päevanorm limiteeritud 30 euri peale. Et vahepeal on siinse seltskonna Suuremate Inimeste elus mõningased pöördelised muutused toimunud, siis on eelarve ikkagi lõhki. Noh, nagu korralikud Bimboraatorid, peab stressiilmingute pead tõstes kohe midagi ostma tormama – olgu selleks siis restoranis söömine või väike shopping. Normaalne, tagasi tulles annab miinuseid veel lappida
Filed under: Grafomaania | 1 Comment
Tags: gran canaria, playa del ingles
Et Feissbukis on igasugused ketimängud järjest popimaks muutunud ja veidrad moodmessaged väljaspooltvaatajaile lihtsalt veidrad näivad, mõtlesin ühe neist – selle trahvisummade ehk skooride oma – siia ära kopida. Oli täitsa lõbus arvutada
Mina sain trahvi 460,60 naela (või miskit sarnast) – eeldusel, et arvestamisel on aluseks per fakt (et ÜLDSE oled teinud), mitte per tegu (a la 7x alasti ujumist peaks trahvisumma seitmeskordistama).
Numbrist piisab, kommentaare pole vaja lisada – aga ma täitsa huviga vaataks, palju see Eesti keskmine tuleb
****************
HAVE A GO IT’S FUN AND DONt FORGET TO ADD UP YOUR FINE AND DISPLPAY IT ON YOUR PAGES
Smoked weed — £10
Did acid or pills — £5
Ever had sex at church — £25
Woke up in the morning and did not know the person who was next to you — £40
Had sex with someone on MySpace/Facebook/Bebo etc — £25
Had sex for money — £100
Ever had sex with a Puerto Rican — £20
Vandalized something — £20
Had sex on your parents’ bed — £10
Beat up someone — £20
Been jumped — £10
Cross dressed — £10
Given money to stripper — £25
Been in love with a stripper — £20
Kissed someone who’s name you didn’t know — £0.10
Hit on some one of the same sex while at work — £15
Ever drive and drank — £20
Ever got drunk at work, or went to work while still drunk — £50
Used toys while having sex — £30
Got drunk, passed out and don’t remember the night before — £20
Went skinny dipping — £5
Had sex in a pool — £20
Kissed someone of the same sex — £10
Had sex with someone of the same sex — £20
Cheated on your significant other — £10
Masturbated — £10
Cheated on your significant other with their relative or close friend — £20
Done oral — £5
Got oral — £5
Done / got oral in a vehicle while it was moving — £25
Stole something — £10
Had sex with someone in jail — £25
Made a nasty home video or took pictures — £15
Had a threesome — £50
Had sex in public — £20
Been in the same room while someone was having sex –£25
Stole something worth over more than a hundred quid– £20
Had sex with someone 10 years older — £20
Had sex with someone under the age accepted by rule of thumb (half your age plus 7) — £25
Been in love with two people or more at the same time– £50
Said you love someone but didn’t mean it — £25
Went streaking — £5
Went streaking in broad daylight — £15
Been arrested — £5
Spent time in jail — £15
Pissed in the pool — £0.50
Played spin the bottle — £5
Done something you regret — £20
Had sex with your best friend — £20
Had sex with someone you work with at work — £25
Had anal sex — £80
Lied to your mate — £5
Lied to your mate about the sex being good — £25
Filed under: E-turundus | 15 Comments
Ja reede läbi
Nüüd tuleb küll imelühike sissekanne. Oli üks äraütlemata imelik päev. Muutusi täis. Ootusi täis. Lootusi täis. Ja õhtu lõppedes on tunne, et… nagu nats tühi. Mitte lootusetu, aga justkui ooterezhiimile pandud.
Tahtsin meie kihlveost (mina ja Konn) raporteerida, aga see peab ka universumi tahtel ootama jääma – force majeure astus vahele. Mistõttu teen praegu hilisöist sigaretti terrassil ja kuulan hispaaniakeelset lobinat kõrgemate korruste rõdudelt.
Päeval käisime taas Bahia Felizis, mis on enamvähem maapealne paradiis kõigile lastega inimestele – kolm suhteliselt sooja veega basseini ja iga tunni-kahe tagant toimuv meelelahutus, polegi rohkemat vaja. No ja päike ja tuulevaikus ja kohvik ja Waynes Coffee ka. Et koduskügelejad täit kadedust saaks tunda, tegin sedapuhku paar koduvideot – need nokin kokku kunagi hiljem, kui lootust midagi juutuubi ka üles laetud saada.
Ja päeva tippsündmus: nägin elus esimest korda päris-papagoid lendamas. Sellist, kes pole ühegi looma- või muu aia palgal ja elab ise, oma elu. Vidina peale otsisime Tuutuga ta hiljem palmivõrast jälle üles ja leidsime tükkis pesaga: kahjuks küll nii kõrgel, et oma nina võõrastesse asjadesse toppima ei mahtunud, aga väikese kolekehvakvaliteedilise klipi tegin ikka. Rohkem omale kinnituseks kui teistele näitamiseks Neid ehk rohelisi papagoisid oli seal tükki 4 elamas. Väga äge.
Mu mõtted püsivaks evakueerumiseks ei ole üldse enam nii hägused…
Filed under: Grafomaania | 1 Comment
Logelemislainel
Viimased päevad oleme sõna otseses mõttes maha logelenud. Korra sai Bahia Felizis käidud, aga sellest saab MissJuuni blogist täpsemalt lugeda. Veidi enne seda Las Palmases, selle kohta on video kah:
Ja täna olime siis rannas, üle mõningase aja – ehkki tuleb tõdeda, et päev oli pettumusterohke ja pikk, sest lainet nagu polnudki ja päike kõrvetas ja… no saate ju aru, eksole, elu on vahel raske 
Ja nüüd õhtul käisime mõneks tunniks taas Yumbos, jupats jälle hüppas nende kummitrossidega batuutide otsas ja täisealised manustasid väikese õllekese. Kohustuslik dragqueenide vaatlemine käis programmi juurde, muidugi. Oleks mõned õlled veel võtnud, oleks võinud karaoket ka laulda – aga õnneks jäi see karistus teistel lõbujanulistel saamata.
Pealegi oleme asunud kokkuhoiupoliitikat rakendama ja püüame pigem neid meelelahutusi otsida, mis erilist eelarvet ei nõua – sest netiühenduse paranedes sai ka Hanzanet üle kaetud ja no… no polnud nagu midagi enam vaadata, onju. Vähe sellest, ees on terendamas pikk ja tühitaskuline veebruar külmal kodumaal. Koos küüditamismeeleoludega on minus pead tõstmas ka väike empaatiavõime kõigi nende suhtes, kes kogu aeg sama tühja pangaarvet nägema peavad. Mul vähemalt on teadmine, et ükskord oli seal rohkem. Ühel ilusal ilusal päeval oli seal arve peal kohe paju rohkem.
Ning ongi kõik, raport kiire ja korralik või mis?
Tegelikult, paar asja on veel, eriti kui mind nii harva oma läpaka taha lastakse nagu elu näitab.
Meil on Konnaga pisuke kihlvedu käimas, mille tulemusena võib juhtuda, et ma reedest pean suitsetamise põhjusmõtteliselt maha jätma. Eks saab näha. Ja pikas perspektiivis ei pruugi see kaotus üldsegi nii halb olla, kui vaid Konn juba praegu (ja enneaegu, ma rõhutan!) võidurõõmust ei leemendaks.
Konnast endast võiks muidugi palju kirjutada, aga ma ei saa, ta magab minust vähem kui meetri kaugusel ja see võiks tähendada, et ühel päeval ma lihtsalt ei ärka enam. Nii et tuleb läbi tsenseerimisvabriku lasta kogu mula… Igatahes ükspäev küsisin Konnalt, et milline tal siin Kanaaridel kõige parem <piiks> on olnud, mille peale järgnes loetelu <piiks> <piiks> ja küsimuse peale, mis maitsega <piiks> on, vastas ta täiesti süüdimatult, et <piiks> maitsega. Rääkimata sellest, et ühel teisel päeval teatas ta, et <piiks> <piiks> olevat <piiks>. No sorry, aga see oli isegi minu rikutud meele jaoks pisut liig mis liig… kas teile ei tundu sama?!?
Loodetavasti lööb kodumaa külm tal mõistuse jälle paika, seni tekib küll kohati tunne, et jagan tuba kahe lapsega – üks on varapuberteet ja teine süvapuberteet. Laagrinaljad, eksole, mäletavad kõik keskealised neid öiseid itsitamishoogusid logisevatel koikudel ja haisvate baikatekkide all (ok, meie tekid ei haise, aga voodid on üsna kipakad siiski).
Ja väike videotõestus sellest, et inimesed on siin rõõmsad:
Filed under: Grafomaania | 1 Comment
Tags: gran canaria, playa del ingles
Mõtlesin, et meil on puhkust veel veidi üle 2 nädala järel ja ometigi on lahkumine kuskil kuklas juba kõvasti kella löömas. Et millest see masendus tuleb, sest asi ei saa ju olla ainult soojuses ja päikeses ja lainetes…
Täna ennelõunal, kui Konn end sirgemaks magada üritas (haa! Ta käis eile pidus, aga muljete jagamiseks tuleb ilmselt kainenemine ära oodata) ja me Tuutuga väikese linnaringi tegime, jõudis kohale. Asi on ajas ja selle väärtustamises. OK, teenindus sakib siin sajaga. OK, kui vihma sajab, ei viitsita end kodust väljagi vedada. OK, kellaajad ei kehti ja uksesildid on soovituslikud ja enesetäiendus näib olevat prioriteetiderivi tagumises otsas, aga – siinsed inimesed peavad ennast tähtsaks. Iseendaks olemist. Oma aega. Ja nad tegelikult ei karda seda võtta, kaks minutit siit-sealt näpistada. Rohkem polegi vaja selleks, et tänavad poleks täis stressikoorma all lookas kodanikke, kellelt ainus võimalus naeratuse väljapigistamiseks on kahjurõõm kaaskodanike äparduste üle.
Rääkisime eile Konnaga kohvikus kohe pikalt sel teemal. Ja fakt on, et me tuleme tagasi, me kõik, me mõlemad eraldi või koos, ja ühel päeval tuleme me siia tagasi päriselt – mitte nädalaid ja päevi ja järgijäänud puhkust lugema, vaid niimoodi, et ei peakski lugema, midagi. Aastaks, kaheks, viieks… Mu kihk Eestist ära saada ei ole nii tugev kui vajadus lihtsalt normaalseks saada, mistõttu on endiselt plaan reaalne elu normi ajada ja siis vaadata, millegi poole tulla rohkem kui millegi eest ära. Vahepeal muutus asi juba jõuprooviks iseendaga, tüüpilise eestlasena väärtustasin ennast vastavalt ärakannatatud kannatustele ja pääsemise otsimine oleks võrdunud alla andmisega. Nüüdseks on kohale jõudnud, et sihiks ei peagi olema midagi muud, kui iseenda potentsiaali (emotsionaalse, intellektuaalse, füüsilise, vormilise, egotsentrilise, misiganes) realiseerimine. Et parema elu tahtmine ei ole pahatahtlik enesekesksus, sest halvem elu tähendab halvemat mind kõigi ümbritsevate jaoks. Ja sellest lähtuvalt ei lisanud ma küll suitsetamisest loobumist või hommikuputru oma lubaduste nimekirja, aga – ma täitsa tõsiselt mõtlen selle peale. Ausalt, noh Tahaks zen olla, peast ja jalatalla alt ja ennekõike sügavalt seest. Teha rohkem asju, mida ma tahan. Ja olla võimeline neid tegema, olles enda vastu parem. No näiteks peaks jälle trenni minema, sest ma tegelikult tahan teha rohkem torti Ja vähem suitsetama, kohe kõvasti vähem, et sigaretihimu ei hakkaks minu eest restorane ja tegevusi ja lennujaamasid valima
Ja siis, ühel päeval, ma tulen siia tagasi tegema siin neid asju, mida ma tahan – koos päikese ja kõige juurdekuuluvaga. Hakkan ajaviiteks eestlasi importima ja Konn lubas iga 2 kuu tagant Ruja laulmise õhtuid korraldada ja puha. Enne tuleb leida ressurss, basseini ja apelsinipuuga bungalo omandamiseks ookeani vahetus läheduses, muidui, aga see on ju tühiasi, eksole
Sest faktiks jääb, et siinne kliima ON nii umbes tuhat korda parem kui Eesti 9 kuud. Üks kohalik ütles, et nemad ujusid novembris, et märtsis jälle – seni on külm… Nunuh, olgu pealegi. Mulle sedasorti külm, mis päevasel ajal naljalt alla 20 plusskraadi ei lange, täitsa sobib. Ja eriti sobib see garderoobi seisukohast, sest riideid võib siin rohkem mõnususe kui ellujäämisvajaduse järgi valida ja ma saan iga päev olla kleidiga. Iga päev, ilma et ma peaks mõtlema, kui paksud sukad sinna juurde toppida või kas kannatada õhtul saapast paisunud jalalabasid või tassida kaasas vahetusjalatseid või kas mantel on piisavalt pikk või kindad ikka taskus. Jama ostsin üleeile Las Palmasest omale kaks kleiti veel lihtsalt suurest mõnust, et võin need selga ajada.
Nii et pooleks äraminekust tuleneva sügava nukrusega mõtlen rõõmsaid mõtteid tulevikust, mil ma enam äratulekule mõtlema ei peaks.
Nüüd aga lähen õngitsen Tuutu vannist välja (ilm on pilves ja ta sai vaid korra basseini jääkülma vette) ja üritan välja mõelda, milliste vahenditega Konna ka jalule saaks. Kuhu see kõlbab, päev juba õhtus ja tema magab ikka veel peatäit välja…
Filed under: Grafomaania | 5 Comments
Tags: gran canaria, playa del ingles
Reede ja sisekaemused
Kell on 3 öösel – Eestis siis, siin on ikka kell 1 – ja ma istun unetuna terrassil ja mõtlen kodumaast. Peaasjalikult sellest, kui vähe mind seal ootab. Ükskõik, mis muud, aga see puhkus ja eriti tänane on mind veennud selles, et elukestvad muudatused ei pruugi olla halvad ja äkki ongi aeg alustada uusaastalubaduse täitmist. Teha nimelt midagi selle nimel, et sel aastal oleks ma rõõmsam, lahkem ja parem.
Päike, aeg olla ja hingata, rohkem polegi vaja meenutamaks, et kuskil on inimlikkus ja et inimeseks olemine võiks olla esimene prioriteet. Ja et tegelikult ei ole normaalne, et selleks tuleb sõita tuhandete kilomeetrite kaugusele.
Andsin sel aastal kolm uusaastalubadust – neist kaks päris-lubaduse vormis ja üks natuke küsimärgiga, ennekõike iseenda jaoks. Esiteks: leida võimalus olla vähem närviline ja mitte tõmmelda iga argiõhtu, kui postkast jääb kontrollimata või taaskordne katastroofike lahendamist ootab. Teiseks: hakata õppima hispaania keelt. Kolmas oli sügavalt kaaluda, äkki minna autokooli. Mitte lube tegema, vaid lube taastegema. Seekord päris otsast peale, oma tempos kuni kindlustunne tagasi ja siis juba nullist alates, ikka sõidueksamid ja puha. Teoorias saaks ma politseist need load niigi, vist. Praktikas ei taha enam, praktikas tahaks load saada alles siis, kui ma ise end rooli lubaks – mitte riik või mingi normatiividetahvel.
Täna käisime jälle Bahia Felizis ja nagu selle kohaga traditsiooniks kipub saama, jäid fotod tegemata. Seepärast lihtsalt usu, kui ütlen, et seal on väga ilus. Väga väga ilus. „Randa“ (kaks liitrit liiva, kakskümmend kuus tonni kive ja tapjalained) me ei kippunudki, istusime ühe suure hotelli hoovis basseinide ääres. Tuutu tegeles sukeldumisega, Konn päevitas ja minu aktiviteet mahtus vesivõimlemise tundi Siis sõime kohalikus puhvetis, imetasime rootsikeelse keelekeskkonna ja hispaanlaste inglise keele oskamatuse üle ja lasime Tuutul – nagu ühel väikesel vaesel hüljatud lapsukesel – külmast sinisena showd vaadata ja kõik karvased tolad ära kallistada.
Nii et kokkuvõttes üks äraütlemata viljakas päev – kes õppis 7 sekundit vee all hinge kinni pidama ja kes jõudis sügavate sisekaemusteni. Ja Konn, temal läks eriti hästi, leidis suisa ühe tädi, keda Eestisse importida tahtis.
Aaaa, ja eile käisime taas Las Palmases tuuritamas – pilte ja videosid uploadin siis, kui netiühendus normaliseerub
Filed under: Grafomaania | 3 Comments
Internetitu. Taas.
Et Konn nägi jupatsid lainelauaga koperdamas („Nii valus kukkumine,“ oigas ta, ehkki laps sinikatki ei saanud), lõi ta rusika lauale ja teatas, et SELLE asjaga võib edaspidisest sõita vaid basseinis. Mistõttu oleme teist päeva kodused, kui poeringid välja jätta.
Ja see ka, et eile käisime Tuutuga korra Yumbos: tema sai hüpata nende trossidega ja mina ühe tumeda õlle. Üsna aus kaup mu meelest, ehkki jupatsi arvates oli minul KAKS lõbu (teda hüppamas vaadata ja dragid ka) ja temal ainult üks hüppamise näol (sest dragide showd me ära ei jõudnud oodata ja tema lemmikut polnud pealegi kohal) ja ehkki sõbralikus toonis, vaidlesime osa tagasiteest teemal, kas tal on õigus veel mõni „sõit“ saada (siin on lademetes neid tasulisi „recreation“ asju hobuste ja mootorrataste ja muude loksutavate arvutimängudega). Ei olnud, minu sõna jäi peale.
Niisiis, oleme lihtsalt vedelenud, viineriga makarone söönud (isssver kui hea tundus see kõigi nende restoranitamiste peale, kus iga viimne kui asi mingil moel läbi praetakse) ja nüüd ootame vorstikastet ning interneti naasmist.
Seega panen punkti ja kui õhtul ehk ühendus taastub, räägin edasi. Sellest, mida lubatakse. Sest teate, tsensuur on siin kõva ja iga piiksu tõlgendatakse automaatselt minu kahjuks. Mis, muidugi, ei takista kord kodumaal neid legendipotentsiaaliga lugulaule ette kandmast
*
Ja õhtu käes, juba kolmas kaine seejuures (palub siinkohal lisada Konn), ent mida pole, on internet. Postitama pean minema üles hotelli fuajeesse – et möödajalutajatele ikka näha oleks, et siin on lapakatega inimesed ja pole mingi madala klassi bordell, onju. Konn on juba omandanud midagi kohaliku lauakaunistuse staatuse sarnast, igatahes istub ta iga õhtu seal üleval (kui siinne netiühendus mulle reserveeritud) ja nüüdseks teevad ka koristajad teda nähes kraapsu juba.
Peale vorstikastme ei ole tänasesse päeva suurt rohkem mahtunudki. Aaa, käisime Tuutuga korraks poeringe kolamas ja astusime ühest väikesest kohvikust ka läbi (Cafe de Paris) ning nagu PMS-i ohvritele kohane, täiendasin meie varusid nelja torditükiga. Laps sai ühe seest kirsid, rohkem teda ei huvitanud. Meid küll huvitas, peale õunakoogi on kõik juba ära manustatud.
Ja praekartulid takkapihta.
Normaalne.
Või… tegelikult mitte väga. Aga kuna alkoholivarud on kasinaks vajunud ja meil kindel plaan ilma mõjuva põhjuseta enam üldse mitte midagi lisaks osta, siis ju nõuab ihu traditsioonilist kalorikogust. Või vajab lihtsalt möödunust toibumiseks erakordseid jõuvarusid.
Ja seltsielu otsustasime ka nulli viia. Hõlbustamaks aklimatiseerumist ja nii edasi. Kaks täisnädalat veel, siis ootab juba Eesti…
Hämmastavalt masendav mõte, peaks täheldama.
*
Vahepala veel. Meie soomlased ikka käivad siin, niimoodi paari päeva kaupa ja ikka alati samad näod. Naaberkorteris ja naabrite kohal on seltskond seevastu pidevas rotatsioonis. Viimati oli ühes neist (täpne asupaik seni tuvastamatu) üks tore paarike, kes oma ööelu omapäraste rollimängudega vürtsitas – nimelt mängisid nad sugu tegemise käigus autosid. Rnn-rnnn ja tuut-tuut ja kõik need poisikeste poolt armastatud kihutamishääled jne.
Seinad on siin lauaga ülelöödud papist, ehk kunst kuulub puha kõik rahvale ja kõrva peale litsutud padi on abiks vaid teatud volüümini.
Üldse on see reis olnud tulus lisa mu seks-kultuurilistele teadmistele. Ja kui aeg küps, vormin sellest ühe informatiivse brošüüri kõigi algajate turistide jaoks
*
Kodus tagasi – hotelli ruuter vajaks hädasti restarti, aga nad siin ei tea sellistest asjadest midagi. Niuts.
***
Ja uus päev, hotelli fuajees on nett taastatud, kodus aga mitte – siin on Los Reyes, kolmekuningapäev ehk nende Jõulud ja sestap pole lootust ka, et enne homset üleüldse keegi tehniline inimene ennast mingilegi töömõttele häälestada võiks. Ülehomme hakkame pöialt hoidma, seega
***
ps. väike märguanne päikesepiste saabumisest: Konn arutles eile, täiesti tõsimeeli, et huvitav, kas rasedustestid on korduvkasutatavad. Ja kui käskisin Tuutul teksad jalga ajada, tuli ta hädakisaga tagasi – et need olevat “kuidagi vormist väljas”. Ise hoidis käes Konna pükse… PÄRISELT. Kollektiivne ajunõtrus on käes…
Filed under: Grafomaania | 1 Comment
Tags: gran canaria, playa del ingles
-
Kommentaarid
värvipincel on Kiirteade naasmise kohta dish on Kiirteade naasmise kohta Marty on Jah, ma tahaksin oma peenist p… MissJuuni on Kiirteade naasmise kohta dish on Ja puhkus saab läbi Eturundus
Tasub kiigata
Blog.tr.ee
** Massaazhiekspress **