Perepildid

Käisime jõuluajal – esimest korda ajaloos! – venna perega pilte tegemas. Noh, et aastad läevad ja keegi meist ei jää nooremaks, ja ega neid perepilte enne vaja pole kui siis, kui enam pole neid, keda pildistada. Fotograafiks Kristina Kaiva ja kogu protsess kulges ka fotofoobikute jaoks üllatavalt valutult (ja, mis peamine, kellelegi ei kästud kedagi … Loe edasi: Perepildid

Raskused keskealisi ei tugevda

Mulle ohati täna, täiesti normaalse töise vestluse käigus ja justkui vabanduseks, et raskused tegevat tugevaks. Ma ei tea, see ei tundu väga tõene olevat... Vähemalt minusuguste nelikümmendplusside puhul. Meil, näiteks, on Tööl viimane aasta ja kopkad pidev restruktureerimine käinud. Vahetuvad omanikud, vahetuvad eesmärgid, vahetavad ülemused, vahetuvad protsessid, ja siis jälle... Mõned kuud tõmblust ja ohsaraks, … Loe edasi: Raskused keskealisi ei tugevda

See on see friikartuli kujuline tunne

Meil oli ainult üks komplekt linnasugulasi ja et nad ka muidu sellised nooremad, ilusamad ja edukamad inimesed olid, tähendas külaskäik nende juurde alati mõnusat ootusärevust. Pealegi lõhnas nende kodus pidulikult, ja meile pandi täiesti mangumisvabalt lastesaadete ajaks telekas käima. Mingi hetk, kui meie vennaga juba inimese nägu hakkasime minema ja nemad oma püsivarustust värske titega … Loe edasi: See on see friikartuli kujuline tunne

Üks lugu: Sass.

Sassiga on selline lugu, et tegelikult me üksteist ei tunne – st väljaspool seda, et ühisele pinnale sattudes viisakalt noogutaks, sest miskitpidi on näod justkui tuttavad. Ja ma ei tea, kust ma teda tean või miks me noogutame. See tähendab, noh, et peale selle kõige ilmselgema on tegelikult neid põhjuseid noogutamiseks ilmselt veel, sest muidu … Loe edasi: Üks lugu: Sass.

Üks lugu: Rait.

Meil on kontoris muusikakuud – st et iga töötaja paneb kokku pleilistid kaheks päevaks ja need kõlavad siis töö taustaks suuremale osast kollektiivist. Tänase listi valis Aleksandr (Guns N’Roses, Metallica, Nirvana, Nightfish jms) ja mulle tuli meelde selline Lugu. Kui mind kooliajal üldiselt igaks nädalavahetuseks ja vaheajaks vanaema juurde kupatati, siis kevadvaheajad veetsin alati onutütre … Loe edasi: Üks lugu: Rait.

Kaks korda ükskord ammu

Ma arvan, et järgnev postitus on ainult naistele – sest ma ei tea kuigi palju normaalseid mehi, kes suudaks taluda lugusid seksuaalvägivallast. Ilmselt kehtib see ka paljude naiste kohta… Niisiis, need kaks lugu on neile, kes TEAVAD. Ja Manonale, kes kirjutas täna oma loost ja kes tuletas mulle meelde, et kui keegi ei julge rääkida, … Loe edasi: Kaks korda ükskord ammu

Vastuarvamus beebimamma arvamusloole ja kõigile neile, kes FB seintel selle teema üle jaurata tahavad

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ka täna alustama algusest. Ehk et Delfi selleaastane Ametlik Rase kirjutas Beebiblogisse *sellest*, kuidas ta Facebookis värskete emmede grupiga liitus. Ma tean *seda* ainult selle pärast, et ühtäkki pidasid mitmed inimesed hädavajalikuks mulle *selle* konkreetse loo link saata – ja taoline isereguleeruv paralleelsünergia on meie meemilembeses  sotsiaal(meedia)ühiskonnas ilmselge märk, … Loe edasi: Vastuarvamus beebimamma arvamusloole ja kõigile neile, kes FB seintel selle teema üle jaurata tahavad

Puhkus lugedes ehk Salinger ja porno.

Nüüd tuleb üks pikem halin, nii et olge hoiatatud. Puhkuse esimene nädal läks lugedes. Konkreetselt. Vähemalt kümmekond raamatut seljataga, kaks korda niipalju veel ees. Oleks ka raske leida midagi mõnusamat kui murusse peidetud varbad, käeulatusse seatud kohvitass ja küljealla tiritud kiigemadrats, fooniks vaid lindude vidin ja mõni üksik kassikräuks. (Et see ei kõla üldse nii … Loe edasi: Puhkus lugedes ehk Salinger ja porno.

Süsta-ringilt eluga tagasi

Süstatamine oli edukas. Hoolimata sellest, et Zulu kui kahe-varasema-katsega tõeline süstaproff – ja uskuge, ta ei väsinud leidmast võimalusi selle kinnitamiseks nii mulle kui ebalevatele matkakorraldajatele – kasutas mõla ühtviisi edukalt nii minu kastmiseks, tüürimiseks kui jõu- ja ilunumbriteks. Tema, muuseas, sõitis esimest kätt. Ja mina, muuseas, kui kõrgema kaalukategooria esindaja, olin päras ja ühtlasi … Loe edasi: Süsta-ringilt eluga tagasi

Paksuks minna on imelihtne.

„Kuule, sa oled alla võtnud“ „Mhmhh!“ „Palju sa kaalud?“ „No ma ei tea, seitsekendkaks?“ „A enne palju oli“ „Rohkem“ „Aa no umbes, ah?!“ „Ma ei tea, äkki üheksakendmidagi?“ „Sa ei kaalunud vä?“ „Ei…“ „Ei tahtnud siis teada vä?“ „Ei…“ Ehk et nägin mina eile juhtumisi päris mitut vana (loe: kaua kadunud) tuttavat ja ühe erandiga … Loe edasi: Paksuks minna on imelihtne.

Porgandipiruk’ köögikaugetele kodanikele

Et siis tegin eile porgandipirukat ja testsööja (olles üle saanud üllatusest, et riivitud juustuga kaetud suutäis ei olnudki magus) kiitis asja täitsa heaks. Ma olin sama meelt: ise tehtud, hästi tehtud. Ja võiks müüki panna küll. Tainas on põhimõtteliselt "muretainas" - selle vahega, et kui teha täisteranisujahust või siis sellest veel 1/3 kaerakliidega või täistera-kaerajahuga … Loe edasi: Porgandipiruk’ köögikaugetele kodanikele

Üks pirukas on teel

Minu lapsepõlve parim kokk oli minu ema. Siis ma sellele muidugi nii kindlat silti külge ei pannud ja tegelikult võttis meele mõruks küll, kui klassiõhtul minu kraam ainsana järgi jäi (no ok, salatikorvikesed keeduporgandi-küüslaugukreemiga ei ole vist algkooliealistele mõeldudki). Meie sõime pitsat siis, kui see veel maaletoomist ootas – ja palju neid ikka on, kelle … Loe edasi: Üks pirukas on teel

Kasutatavus on see, kui veeb ei aja närvi.

Ehk siis on nädalavahetusel toimus järjekorras juba viies turunduse Eliitlaager, saal oli piisavalt punnis täis ja kui me oma kodinad läbi vihma onni ära lohistanud olime (loe: ja selle katsumuse eest end esimese viinakoksiga ka juba premeerinud) läks edasi kõik väga toredasti. Osalisi oli sedapuhku tervenisti 80 kandis, nii et õhtud möödusid lustakalt (loe: premeerisime … Loe edasi: Kasutatavus on see, kui veeb ei aja närvi.