Täna hommikul, kui Konn spordi tegemist teeskles (ega ma tea ju, tegelikult, kas ta siis ka jookseb, kui tuiskav liiv ta punased püksid ära varjab) ja meie Tuutuga mööda veepiiri oma jalutuskäiku tegime, tekkis tunne küll, et see pole Eesti. Sest pahuravõitu ookean oli kaldale löönud nii krabisõrgu kui sadade (et mitte öelda, tuhandete) kaupa värvilisi meduuse. Musta-rohelise kirjuid kive ja valgeid, pärlmutrina läikima löödud teokarpe kah.

Must magmaatiline liiv me rannas

Esimesed paarkümmend teelejäänud millimallikat viskasime kohe vette tagasi, ülejäänute osas andsime vaikselt alla – kui ikka pisike keha nähtavaid elumärke ei andnud, ei hakanud üritamagi. Vähemalt oranzhikas-pruunide puhul, keda tõesti lugematul arvul paistis. Ainumas kohatud elektrisinine eksemplar (tal oli enamus „jalgu“ ka alles) sai armu, hoolimata elumärkide puudumisest. Ja mõned suured, roosakas-lillad ka, kes Tuutu arvates „robotid“ olid, sest neil olevat lähemal vaatamisel „mutrid ja kruvid“ läbi kere paista.

Ega ma, tõtt öeldes, neid päris käe peale tihka võtta – ikka susin mõlemad peod alla ja võtan koos liivaga. Kuskilt on meeles ka, et osa neist on miskitpidi mürgised, aga no põhimõtteliselt on asi lihtsalt nende süldilikus väljanägemises.

Paar päeva tagasi, kui laine poole suurem, võis hukkunud meduusid kahe käe sõrmedel terve ranna peale kokku lugeda, seevastu oli siis kaldale löödud kottide kaupa pisikesi kalu.

Ja katkiseid krabisid (ei ühtegi elusat) nägime üldse esimest korda.

Homme teeme uue ringi, võtan fotoka ka kaasa – eelmisel korral õnnestus vesipüksi silmata (ahh, ei midagi suurejoonelist, tuli ja kadus), äkki tuleb nüüd veel miskit „eksootilist“

Niisiis, ei miskit põnevat siit raporteerida.

Vahepeal leidsime ühe Ilgemalt Hea India restorani (mul pidid rõõmust pisarad sirisema hakkama), ühe Päris Hea muu restorani ja sõime kolm külmkapitäit toitu kodus ära, k.a. oleme minu rõõmuks neid üübertoredaid pisikesi tooreid chorizosid kartuliga praadinud. Mis veelgi hullem, üleaedne naabrimees jagas juhiseid, kuidas teisepool kiirteed garaazhide tagant mööda mullarajakest kõndides pidi kohaliku lihuniku juurde saama. Ja meil on nüüd grill… ehk et siis, nädalavahetusel saab kuu täis ja meil Tuutuga ees kaalumine. Ja võib vabalt juhtuda, et pärast seda on raporteerimist küllaga, eriti nutu ja hala vormis.