Et kõik ausalt ära rääkida, pean ka täna alustama algusest. Ehk et Delfi selleaastane Ametlik Rase kirjutas Beebiblogisse *sellest*, kuidas ta Facebookis värskete emmede grupiga liitus.
Ma tean *seda* ainult selle pärast, et ühtäkki pidasid mitmed inimesed hädavajalikuks mulle *selle* konkreetse loo link saata – ja taoline isereguleeruv paralleelsünergia on meie meemilembeses sotsiaal(meedia)ühiskonnas ilmselge märk, et kuskil toimub miskit tavalisest rütmist kõrvale kalduvat.
Ja siis ma lugesin *selle* läbi ja sain teada päris mitut asja – esiteks, et Delfil on jälle Aasta Rase olemas (jee! Ma arvan, et see on tore projekt ja et kindla sihtrühma jaoks ka vajalik projekt). Teiseks, et seekordne Aasta Rase on ära vaadanud kõik Sex-And-The-City episoodid ja näeb ennast pigem ühiskonna valupunktidele osutava kolumnisti kui päevikupidajana, mis selgitab ka neid õhkuvisatud ja –jäetud MIKS-küsimusi.
Niisiis ma lugesin viidatud loo läbi ja mõtlesin, võiks öelda, et heatahtliku muigega, et „no ilmselgelt ootab ta oma esimest last“ ja õige pisut parastava tooniga veel lisaks, et „küll me varsti näeme, mis sinu endaga saama hakkab“ ja siis mõtlesin, et ma olen ise ikka jobu kui ma tema kohta tahaks öelda, et ta jobu on, sest mina kui ilmselgelt mitte-rase ju Peaks Teadma Paremini
Tiinusdementsuse olemus sai mulle päris selgeks alles siis, kui Miss Juuni ükskord rasedaks jäi ja pärast seda terve maailma kellad teistpidi käima pidi pandama. Sellest, et see polnud vabatahtlik valik ja käib protsessiga by default kaasas, või et tema ise kannataks sama palju kui paneb kannatama teisi oma ümber, sain ma kahjuks aru alles mitmeid aastaid hiljem. Siis, kui olin osanud olla juba palju tähelepanelikum kõigi teiste rasedate käitumismuudatuste suhtes.
Iga aastaga (olgu, ütleme välja: iga päevaga, mis lahutab mind sügavast keskeast ja paratamatust menopausist) saan ma üha paremini aru sellest, et asjadel on Põhjused. Et loodus (Jumal, universum, suur pauk jne) on kõike muud kui loll. Ja et asi pole mitte individuaalsuses, vaid universaalsuses: kuskil on reeglid, mis reguleerivad seaduspära, mitte inimeste kaupa, aga matemaatilise keskmise järgi.
Teadupoolest löövad titesaamisaegsed hormoonid aju keemilise tasakaalu paigast – tekib nn. „tiinusdementsus“, mis tabab mingil määral ikka kõiki naisi. Mõni muutub hajameelseks, mõni muutub muretsevaks, mõni kaotab võime mõelda muust kui oma lapsest. IQ ajutisest kukkumisest on rääkinud paljud emad ise, seda häbenemata tunnistades kui lihtsalt üht osa protsessist – mis tegelikult ongi normaalne, ootuspärane ja osalistest sõltumatu.
Loodus püüab sellega tagada, et hea on ennekõike lapsel ja et ema meeldiks ennekõike sellele samale „tupsule“, „tibule“ või „pepukesele“, mitte tingimata ülejäänud maailmale, kelle reaalne ellujäämine ei ole otseses seoses sellesama ema heatahtlikkusega.
Sest teate, mis?! Ema soov, tahe või oskus komasid panna ja liitsõnu kokku kirjutada ei näita absoluutselt mitte midagi tema ema-võimekuse kohta. Alles kasvaval lootel, vastsündinul või ka paariaastasel lapsel on täiesti kama kirjavahemärkidest ja teemaarenduste nüanssidest – teda loksutab vaid see, et tagumik ei kipitaks, kõht oleks täis ja kellegi süda lööks vastu tema südant siis, kui kõht valutab või hammas tuleb. Ja mida vähem laseb ema end segada kõigest muust, seda turvalisem on lapsel.
Kel lapsi rohkem kui see, kes alles tulemas, see teab, et lapse kaka värv on üks esimesi ja kindlamaid märke sellest, et pisikeses kehas on midagi ühtäkki teistmoodi läinud. Ja kes on veetnud kümneid öid, tehes nutust tõmbleva lapsega korterile ringe peale, see teab, et poolte palavikega ei ole vaja mitte arsti, vaid kedagi, kes lohutaks ja julgustaks. Ja eks sa proovi kirjutada selgeid ja mõtestatud lauseid, kui sul on süles rahutult magav titt, kes vähimagi liigutuse peale end jälle ärkvele ja nutma ehmatada võib. Aga selleks, et seda teada, peab seda teadma. Nii lihtne ongi.
Aasta Rase, alles teel 48-tunniste ärkvelolekute ja kui-ma-vaid-saaks-korraks-duši-alla-ja-rahus-süüa unistuste poole, veel ei tea. Küll aga on temagi näinud oma kõrval ja telekas neid värskeid mammasid, kes „ära keeravad“ ja nagu enamik rasedatest, on ka tema veendunud, et see on teiste probleem. Sest ka temal käivad hormoonid tema tahtest sõltumata ringiratast – ja ka talle ei saa seda pahaks panna.
Ma olen täiesti kindel, et perekoolid, titevõimlemisringid, padjaklubid jms on mõne värske mamma jaoks ainus võimalus (päevast päeva titega kahekesi kodus passides) viimaseid kaine mõistuse riismeid säilitada, mitte ennast hüsteeriasse mõelda, mitte ummistada erakorralise meditsiini uksetaguseid, mitte oma viiendat päeva nutvat last vigaseks raputada, mitte kodust jooksu panna jne. Sest mitte keegi teine, kuskilt kõrvalt, peast mitte-rasedana, ei saa lihtsalt aru, miks võib üks ootamatu punane punnike kellegi amokki jooksma ajada.
Täpselt nii, nagu ei saa neist päriselt aru saada mitte keegi, kes ise samas seisus pole. Ja selles pole midagi naljakat või mõnitamisväärset.
Nii lihtsalt on. Loodus tahab, et hormoonilaksu all beebimammad suhtleks teiste samasuguste beebimammadega, sest siis on nende beebimammade beebid pideva toetava järelvalve all ja olemas terve kari emaseid, kes valmis vajaduse tulles rolli ning vastutust jagama. Sest loodus teab väga hästi, et meid teisi ei või usaldada, kui me isegi lapse kakat vaadata ei taha.
Urban Turban ja muud loomad 
No ei tea, minule meeldivad küünilised blognikud ja need blogid umbes selliste postituste peal püsti seisavadki. Aga tõesti on rasedus ja emadus vist sellised pühad lehmad, et vat seda ei tohi puttu! Kohe on kõik tagajalgadel.
Ei usu mina, et inimene oskab suurepäraselt kirjutada ja siis järsku rasedusega läheb meelest ära, kas kass kirjutatakse ühe või kahe s-iga ja kuhu neid komasid täpsemalt panema pidiga. Veel vähem usun ma Perekooli tüüpvabandust “laps on süles ja ei saa kirjutada, selle pärast kirjutasin fibraator” (vead on selleks liiga spetsiifilised). Mul on hulk lastega sõbrannasid ja no ei ole neist päris debiilikud saanud ei raseduse ajal ega pärast lapsesaamist.
@Ivika Inimesed ongi erinevad – aga, vabandust, kui ühel on õigus kirjutada, millised jobud nad on, siis miks mul peaks olema vähem õigust avaldada oma arvamust selle kohta, MIKS see nii võiks olla? Ilma, et ma seejuures mõnitaks, solvaks või sõimaks kedagi teist.
Sõnavabadus ja arvamusvabadus ei saa olla ühesuunaline ning seetõttu, et kellelgi on sinu arvamusest erinev arvamus, ei saa seda ka päris “tagajalgadel” olemiseks pidada 🙂 🙂 🙂
@Rents – jah, mul on ka palju selliseid tuttavaid. Samas on mul ka palju selliseid tuttavaid, kes on täiesti segi oma hormoonidest 🙂 Inimesi ongi erinevaid.
Justnimelt seetõttu, et neil teatud rasedatel ja emadel hormoonid nii üle on tõusnud, võibki neid aeg-ajalt proovida ju raputada tagasi tasakaalu. Minu arvates. Muidugi isiklikult üritaksin seda teha natuke teistsuguse lähenemisega asjale, sest antud juhtumi puhul tekitaski selline süsteem inimestes sellise kaitsehoiaku, nii et niipidi ei jõua neile ikka miskit kohale, sest nad on rohkem ametis enese kaitsmise kui arendamisega.
Samas, see asi ei olnud mõeldud ka nii suureks puhkuma ja huumorikas see ometi oli. 🙂
Ma ei saa aru, mida sa öelda tahad.
Et rasedus ja väikelapsed võivad inimese emakeele õigekirjale ning eneseväljendusvõimele sisse sõita hullemini kui 60 aastat Siberis elamist ning ainult vene keele praktiseerimist?
Sel juhul oleks targem mainitet sihtgrupp kohe enamuselt töökohtadelt ja võib-olla ka ühiskonnast isoleerida, kuni nad jälle taastuvad.
Rase raamatupidaja minetab äkki arvutamis- ja ridadetundmisoskuse vahetult enne aastaaruannete esitamist ning ajal, mil on vaja seda suppi maksuametis helpima hakata, on lapsega kodus?
Kirjaoskamatud (vahel üliharva on nad tõesti düsgraafikud) on lihtsalt tavaline ühiskonnaosa. Ja nad paljunevad. Ja neil on internetiühendus. Ja nad kasutavad seda. Ja jah, muidugi, see ei mõjuta, st ei pruugi mõjutada vanemlikku kvaliteeti. Esialgu. Teatud vanuse või arenguastmeni. Kui võsuke üldse jõuab selle astmeni.
Ja errr… ma vist olen ka näinud kõiki Sex-And-The-City episoode, aga see pole vist hea…
Näedsa.
Ühiskonna osa kirjutame vast ikka lahku. Enne kui keegi seda minu eest tegema hakkab. Mul lihtsalt süda läigib kui Kiirel saunalaval, see ei käi paraku aktsepteeritavate ettekäänete hulka. 😀
Harimatuse, rumaluse, ebaintelligentsuse ja oskamatuse õigustamine ja väljavabandamine on Eestis justkui kohustuslik. Ilmselt usuvad paljud, et see näitab nende südameheadust ja empaatiavõimet. Muidugi tolerantsi ka. Tõde on see, et olemuslikult rumal lapsevanem on lapsele väga ohtlik. Ükskõik kui “tibuemme” ta ka sealjuures poleks. Loll kahjustab igapäevaselt lapse ajusid.
Tänapäeval on õigus vaid elada neil, kes oskavad õigekirja, teised peaksid aknast alla vist hüppama. Saage lapsi ja kasvatage neid, siis targutage edasi. Külafilosoofe on iga nurga pea, kui sellised (kaalud) hakkavad lapsi saama, siis oleks juba maailmalõpp lähedal. Elementaarsed teadmised lastekasvatusest võiksid ikka olla ka sellistel elufilosoofidel. Vähemalt oma ema oleks võinud rohkem õpetada, aga ei, empaatiavõime pole selline asi mida saab õpetada, emapiimaga aga omandatav.
Mallu blogi näitas hästi, kui palju need kirjaoskamatud lastekasvatusest teavad, kui absoluutselt iga asja foorumist küsima peavad.
Krissu, ma ei pidanud ainuüksi sinu blogipostitust “tagajalgel” olemise all silmas, vaid neid sadat kommentaari tema postituse all, kus kõik nagu kooris sedasama laulsid. Aga ilmselt ma ei tohiks üldse midagi öelda, sest ma pole seda püha vasikat väljutanud (ei ole veel püha lehm) ja üldse ei tohiks minusugused lapsi saada, nagu mõni siin leiab.
Klge, jooge üks kummelitee ja vaadake elu natuke rõõmsamalt 😀 Kogu see aplaava käib mul kauge kaarega üle mõistmise – seda enam, et ma ei püüdnud mitte pooli valida, vaid selgitada, MIKS ja KUIDAS nii juhtub, et hulk rasedaid võib massina tavamõistusele vastanduda 😀 😀 😀
Shõtasti seletasid siis, sest ma ei saanud aru miks ja kuidas 😛
Tegelikult on ikkagi nii, et ma saan aru murest õigekirja pärast, kuid kommentaarium muutus lõpuks ikka väga rõvedaks kätte ära! Õigekirja teemast sai lõpuks teema, et mitte keegi, kellel pole ülikooliharidust õigekirjas ei tohiks kunagi last saadagi. Peaks abordile kohe jooksma(tasuta abordikliiniku faliereid ja nii edasi). See oli väga taunimist väärt ! Sellesuhtes meeldis mulle tänase blogija tekst. Mõte on väga hea ja täitsa tõsi! Alles kasvaval lootel, vastsündinul või ka paariaastasel lapsel on täiesti kama kirjavahemärkidest ja teemaarenduste nüanssidest – teda loksutab vaid see, et tagumik ei kipitaks, kõht oleks täis ja kellegi süda lööks vastu tema südant siis, kui kõht valutab või hammas tuleb. Ja mida vähem laseb ema end segada kõigest muust, seda turvalisem on lapsel. ”
Tõsi ta on..ei tea ma veel ühtegi titte, kes oskaks kirjutada nii, kui pea august välja on pistnud! Olen ka ise ema, küll alles teist kuud, kuid ka meie “tibuemmede” kommuunis on “kakateema” olnud üks põhilisi teemasid. Sest no sorry, mina ka ei saa aru, kuidas selle kakaga niipalju probleeme saab tulla!! Kui laps ei kaka piisavalt tihti, või kakab liiga tihti ning värvust, lõhna ja konsistensi pole vaja mainidagi.
Ei ole ka minu hormoonid veel kirjaoskust”ära kaotanud”, kuid see, et print screen-i koopia avaldus blogija lehel nende emmede andmetega, oli minu meelest ikka ilmselgelt nõme! Ilkuda selliste asjade üle saab ka anonüümselt, mitte ei pea seal eesnimed või isegi mõndade nimede puhul täis nimed olema. Piltidest rääkimata!
Ja noh, ei ole ka mina selle pooldaja, et noored põhikooli lõpetamata tiinekad lapsi saavad, kuid see ei tee neist veel halvemat ema. Kuulun ka ise ühte taolisse gruppi ja võin öelda, et ilma nende naisteta ma oleks oma lapse vist ammu aknast alla viskanud. Ometigi ma armastan oma last. Aga, kui siin kodus hommikust õhtuni vaid seda tite röökimist kuulata, siis jookseb ikka kuul kokku küll. Miks ta röögib, sest ta on koolik. Sellest kasvab laps ise välja ja ravi sellele pole! Seega siit vastus nendele, kes ütlevad, aga tal peab ju midagi viga olema, et ta hommikust õhtuni vaid röögib. Ummistasin ka mina haiglat selle murega. Ja ravi polegi , see tuleb vaid üle elada. Sellele Mariann-ile “palju õnne”, see ootab teda kõik veel ees, kahjuks arvan, et ta on juba kõikidest nendest gruppidest välja heidetud.Kaasaarvatud Oktoobri beebidest(oli vist Oktoober, kui ta lapse peaks saama). Sealt saab psühholoogilist jõudu, et edasi minna..sest üks päev on lõpuks see põrgu läbi! Ja laps ei röögi, vaid ütleb, mis tal viga on.:) Kõikidele teistele Idiootidele, kes siin veel endiselt arvavad, et need emad ei kõlba lapsi kasvatama, siis palun ärge teie lapsi saage 🙂 Võtke oma nõu ise kuulda!
Oeh vabandan kohe ette ära, et üks taandrida jäi tegemata ning mõte ehk mõnele geeniusele segaseks. PS ma kuulun ka ühte sellisesse” titemamma” gruppi, mitte sellesse “põhikooli haridusega” gruppi, et kõigile selge oleks!