Category Unejutud

Unejutud: Märta ja meri

“Sul vastik ei ole ujumas käia vä?” Tean küll, et Riks kiusab mind niisama, puhtast kiusamise lustist. Aga ikkagi ei suuda ma vastu panna ja küsin järgi. Riksi silm vilab kulmu alt kurja sädemega: “No mõtle kõigile neile laipadele, kes siin meres ujuvad. Kui palju laevu on põhja läinud! Mustmiljon vähemalt! Ja need kuradi joodikust […]

Lennukid, perekonnavead ja muu möla

Meil olid siin hiljuti reisiplaanid arutlusel. Karl nimelt arvab, et tal on hädasti vaja Inglismaale Jennifer Saundersi etteastet vaatama pääseda ja esialgu saigi klapitatud nii, et läheks siis juba kambaga millalgi mais ja ma ka hea meelega vaataks Saundersit (ja ülejäänud seltskond tahtis baaris ja paaris napsutada). Kuni ühel kurval päeval tuli telefonikõne, et ta […]

Neljas lugu ehk väikeste asjade maailm

Pärast memme surma oli tema noorem õde Olga meile mitu aastat nagu vanaema eest. Nad olid täitsa ühte nägu ka, ehkki iseloomult hoopis isemoodi. Olga viitsis tühja juttu ajada küll. Lobiseda maast ja ilmast. Ja ta oskas meie naljadest aru saada. * Olgal oli väike korter alevi keskuses, ühe vana rohelise maja teisel korrusel. Sinna […]

Kolmas lugu ehk tomateid ja odekolonnijoomist

Tiia-tädil meest ei olnud, ainult poeg. Mikk oli kaua aega minu tutvusringkonnas ainuke inimene, kellel isa täitsa puudu oli. Mitte lahutatud, mitte kaugel, mitte surnud, mitte oma päris-pere juures. Polnud kunagi olnud ka. Algusest peale kohe. Isegi siis, kui ma juba aru sain laste saamise bioloogilistest aspektidest, jäi Miku algupära mulle saladuseks. Sest tädi Tiia […]

Teine lugu ehk Memm oli esimene surnu, keda ma puudutama pidin

Olin 12 aastat vana ja mälestus külmast, kivistunud kestast kummitas mind kaua. Tema ise ka, käis mind vahel ehmatamas – võõraste inimeste nägudes. Kellegi käeviipes. Hallides silmades. Ükskord ma nägin, kuidas ta oli tagatoas ja ajas end voodist püsti, paksud hallid sukad jalas ja punaste rombidega kittel seljas. Teine kord jälle – siis, kui äsja […]

Unejutud ehk miks ma seda siia kirjutan

Mul on ports lugusid kirja pandud. Rohkem iseenda jaoks kui tõsisest veendumusest, et neist kunagi midagi asisemat sündida võiks. Päris palju neist inimestest on päriselt olemas olnud, päris palju neist lugudest on kuskil kellegagi päriselt sündinud. Ainult et piiri väljamõeldise ja tegeliku vahele ei ole mina küll võimeline enam tõmbama. Ega sellest vist midagi olegi. […]

Esimene lugu ehk Meeta järgi võib kella õigeks panna

Vanaema hakkas rätti pähe siduma ja ma teadsin, et kell on 9:45. Viisteist minutit varem istusin ma köögis ja vaatasin, kuidas ta tibude jaoks hirssi kaussi tõstis. “Võta säält tikre veerest vesiheina kanadele ette,” ütles ta siis. See oli tema teine lause sel hommikul. Esimese asjana küsis, kas ma piimaga kohvi ka tahan. Memm ei […]