Kaks korda ükskord ammu

Ma arvan, et järgnev postitus on ainult naistele – sest ma ei tea kuigi palju normaalseid mehi, kes suudaks taluda lugusid seksuaalvägivallast. Ilmselt kehtib see ka paljude naiste kohta…

Niisiis, need kaks lugu on neile, kes TEAVAD. Ja Manonale, kes kirjutas täna oma loost ja kes tuletas mulle meelde, et kui keegi ei julge rääkida, ei saa ka muutuda kogu seda temaatikat puudutavad stigmad ja et mõne aasta pärast on Tuutu juba nii suur, et ma hakkan kartma tema pärast.

*

Ükskord väga ammu, umbes veerandsaja aasta eest sõitsin ma rongiga. Ma ei olnud üksi, tegelikult oli meid terve seltskonnake: mu klassiõest sõbranna, tema kavaler ja selle kavaleri sõber.

Käisime rannas, kolasime ringi, jõime mõned üksikud õlled – jah, ka mina, täiesti alaealine. Nii lihtsalt oli.  Ja nüüd ei saa ma enam täie kindlusega väita, kas edasine oli minu „suutmatus end selgelt väljendada“, nagu pakub ühe võimaliku stsenaariumina välja politseinik Pikaro, või oli mu suvine särgikaelus liiga avar või siis läheb see “mõistliku ettevaatuse kaotamise” alla või…

Aga igatahes oli selle tagasisõiduni olnud suurepärane päev ning kui ma seal sõbranna kavaleri sõbraga suudlesin, tundus kõik veel viissada korda ilusam. Kõik inimesed olid ilusad, kõik mõtted olid ilusad…

Ja nii ei teinudki ma suurt midagi muud kui et naeratasin lakkamatult, eksole, ilmselt ka sellele üleni kivipesu-teksasse rüütatud meesterahvale, kes mööda vahekäike meie poole kõndis.

Olime enne selle sama sõbrannaga rääkinud, et on ikka jube vastik küll, kui mehel (toonases kontekstis siis pigem poisil) on peegelklaasidega päikeseprillid ees – et siis ei saa justkui aru, kas ta vaatab sind või üle sinu õla ja üldse. Nii et märgates lähenevaid päikeseprille, vaatasin ma sellele mehele otsa, läbi tema prilliklaaside otse silma.

Siis ta kummardus ning pani oma käe mu põse peale, kohe niimoodi, et see käsi kattis pool nägu ära ning hakkas naerma, kui ma oma pea kõrvale rapsasin.

Tal oli vastik naer ja ma keerasin end sõbranna kavaleri sõbrale rohkem kaissu. Võõras tüüp aga kadus, kuhugi tahapoole.  Järgmised 10 minutit mõtlesin ma ainult sellest, et sõbranna kavaleri sõber on kõige ilusam mees, keda ma kunagi näinud olen.

Mingil hetkel läks kogu ülejäänud seltskond maha  – mina aga, kes ma pidin kindlasti ammu enne ööd kodus olema, sõitsin üksi edasi. Ma isegi ei märganud, et vagun on tühi.

Järsku kuulsin ma seda vastikut naeru uuesti, kuskil kaugel, oma selja taga. Ning hoolimata sellest, et see naer tekitas jäledusvärinaid, ei tulnud mulle kordagi pähe, et peaksin midagi ette võtma.

Minut, kaks või kolm hiljem oli ta igatahes kohal – ja ta naeris ikka veel, rääkides sellest, kuidas ta mu jalgu tahab lakkuda või mida mu rindade vahele paneks. Tegin näo, et ma ei kuule, ja vahtisin aknast välja. Kuni ta käed käiku lasi.

Ja nagu sellised inimesed vist ikka, tundis ka tema täpselt ära hetke, mil ma jooksu pista tahtsin, ning blokeeris ära pääsu rongi etteotsa. Ja naeris täiest kõrist, kui ma kolme hüppe järel aru sain, et me oleme viimases vagunis ja et seal taga ei ole midagi muud kui lahtine rongiuks. Ma istusin lähimale pingile ja lootsin kogu hingest, et kui ma ei vaata ta poole, ei märka ta silmi, ei kuule ta häält, siis läheb ta ikkagi minema.

Ta ei vägistanud mind ära, sest ma tagusin teda jalgade ja käte ja kõige muuga. Ma tean, et mingil hetkel üritasin ma rongi akent katki lüüa, sest mis iganes tundus parem kui see, mis rongis sees, ja lahtise ukseni pääsemiseks oleksin ma pidanud ta enda pealt ja küljest ära saama. Ma tean, et ma väsisin ära ja ma tean, et tuli hetk, mil ma mõtlesin, et peeasi, et ta mind vähemalt päris ära ei retsiks.

Igal juhul olin ma valmis alla andma – kuni nägin aknast Pääsküla peatust ja sain aru, et paarikümne minutiga oleme me kohal ja et Balti jaamas on inimesed, kindlasti on seal inimesed, ja et mul pole vaja muud kui kaks korda kümme minutit veel vastu pidada.

Nagu sellised inimesed vist ikka, sai ta üsna täpselt aru, mida ma kavatsen, ja ta lasi mind enam-vähem kohe ka lahti.

Ta ei vägistanud mind, aga ta seisis mu ees, vaatas mulle otsa ja tagus pihku, rääkides sellest, mida ta minuga tegelikult teha tahaks.

Tondil läks ta maha ja mina tõmbasin oma juuksed sirgemaks ja kleidi alla ja läksin koju, täie veendumuse juures, et ilmselgelt olen ma ise süüdi.  Üsna varsti lisandus sellele süütunne ka selle pärast, et ma üldse põen midagi, mis justkui juhtumata jäi.

*

Mitmeid aastaid hiljem, kui ma juba päriselt ja vabatahtlikult seksinud olin, tuli mulle öösel külla üks endine peika. Ma lasin ta sisse, sest miks ei peaks ust avama inimesele, keda sa tunned. See oli lihtne, elementaarne ja tagamõteteta liigutus.

Tema nägi asja pisut teises valguses ja kinnitas tuima järjepidevusega, et „kui ei taha, hakkad tahtma“ ja „varem ju tahtsid, tahad ka seekord“.

Kui ta valmis sai, läks ta minema ja mina tegin endale viinakoksi ja tönnisin hommikuni vannis.

Siinkohal tuleb muidugi täpsustada, et tegu on siiski vaid „väidetava vägistamisega“ – sest üks osapooltest kirjeldab juhtunut kui „keppi“ ja kuigi ma kunagi isegi üritasin, pole me selles küsimuses üksmeelele jõudnud (ega hiljem ka suhelnud).

Advertisements

5 kommentaari

  1. Mul ei ole midagi nii rõvedat juhtunud, kuid USAs käies oli juhus, kui lugesin pargis raamatut, mingi tüüp istus minust paari meetri kaugusele ja hakkas mind vahtides lihtsalt end näppima. Ma taipasin seda, mida ta teeb, alles siis, kui üks koeraga jalutav mees seda mulle ütles – ja ma põhimõtteliselt põgenesin sealt. Tagantjärele mõeldes on mu reaktsioon täiesti absurdne – TEMA hakkab keset parki minu peale pihku taguma ja MINA olen see, kellel on häbi. Ma EI PEAKS ju sellises olukorras häbenema, tema peaks. Aga häbenesin mina.

    P.S. Kus Manona lugu oli? Ma olen selle vist maha maganud.

  2. Manona kirjutas oma FB seinal 🙂

  3. Ma pasten selle ka siia:

    Ma jutustan siia lõppu ühe loo. Aastaid tagasi, kui olin veel 16-aastane, ilgelt loll pubekas, käisin sõbrannaga peol. Tallinnas, ühes endises kinomajas.

    Pidu oli igav ja ega ma ei tarbinudki seal alkoholi – raha kah polnud. Sõbranna aga sai tuttavaks toredate noormeestega, kellega kenasti juttu rääkisime. Sõbranna ei joonud peale tee midagi. Üsna kiiresti avastasime, et meil on ühised tuttavad.

    Pidime rongiga tagasi koju sõitma, kuid oh häda – väljas sadas jäävihma ja rongini oli mitu tundi aega. Noormehed kutsusid enda kontorisse teed jooma. Tõrkusin. Mis korter, mis kontor? Ei, oleme parem avalikus kohas. Sõbranna leidis, et need on nii toredad ja kained nooremehd, ei nendest halba tule. Ja juba ta läkski nendega kaasa ja mina järele.

    Autos meeldis mulle see idee järjest vähem ja kui me Rahumee teelt teisele poolele keerasime, saime aru, et meie ümber mustavad SORi (Tõlge: Sisekaitseoperatiivrügement) müürid. Autost väljudes tehti meile otseselt selgeks – teid toodi siia vägistamiseks. Ise olite süüdi, et kaasa tulite ja jäite lolli juttu uskuma.

    Tõmbasin hinge ja rääkisin ülbe näoga, et te ei tea, kes mu isa on. Ta sõidab Pontiaciga (toona oli see ülikõva sõna). Ja üldse oskan ma väga edukalt karjuda ja kaevata. Noormehed vakatasid.

    Läksime sisse. Keeldusin kõigest ja käskisin meid raudteejaama viia. Ei viidud. Tuli jao vms ülem, purupurjus ja teatas kahjurõõmsalt – noh, neiukesed, siit te omal jalal ei lahku. Ja mind ei huvita su lookesed issist.

    Ning sel hetkel juhtus ime. Poiss, kes oli mind kaasa meelitanud, astus vahele. Ta tehti üsna sõelapõhjaks. Tahtsin vahele minna, kuid mind rebiti teise ruumi. Ühel hetkel tuli seesama ülemast jõmm sinna, võttis kannu vett (mida ma olin palunud, sest närvipingest ei suutnud ma enam rääkida) ja kallas mulle pähe.

    Pärast seda ütles ülem ametlikul toonil. “Ajateenija see ja see, eskortige palun need neiud Rahumäe jaama ja raporteerige, kas nad said rongi peale.” Ja mulle: “Kas sa, kallis neiu, saad ka aru, kui suurest jamast sa pääsesid?” Ma ei tihanud talle vastata, et tema samuti…

    Mis on loo moraal? Jah, me läksime võõrastega kaasa, uskudes nende jutte ühistest sõpradest (poiss väitis, et on mu parima sõbranna naaber, tunnusmärgid klappisid, ma tõega arvasin, et ta viib meid sinna).

    Ei, me polnud purjus. Ei, me ei tahtnud nendega mingit seksuaalset vahekorda ja väljendasime enda tõrksust üsna selgelt. Kuid sellegipoolest leidis seltskond, et noored tüdrukud peol võiksid olla kerge saak.

    Niiet alustame uuesti – kellel on prerogatiiv? Kas noormeestel, kes näevad tüdrukutes vägistamisobjekti või tüdrukutel eeldada et EI on EI.

  4. Naisterahvastel tasub arvesse võtta, et on mehi, kes pelgalt naeratuse peale arvavad naisterahvast temast ilgelt™ huvitatud olevat.

  5. Siinkohal ei saa jätta jagamata ja märkimata Rain Kooli (ERR ajakirjanik) silmatorkavalt adekvaatset mõtet – http://uudised.err.ee/index.php?06285457#.UhH_g0IynxM.facebook

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: