Category Sotsiaala

Kaks korda ükskord ammu

Ma arvan, et järgnev postitus on ainult naistele – sest ma ei tea kuigi palju normaalseid mehi, kes suudaks taluda lugusid seksuaalvägivallast. Ilmselt kehtib see ka paljude naiste kohta… Niisiis, need kaks lugu on neile, kes TEAVAD. Advertisements

Kes kantseldab lapsed, on küsimus.

Käisin TEDx-il minagi, meelde jäi sealt mõndagi… Ehkki praeguse postituse kontekstis pigem üks täiesti tühine remark ühelt justkui poweriga naisesinejalt. Nimelt mainis ta meeste ja naiste palgalõhet ja arvas, et see ei vääriks küünlaid, kui ta nüüd „võrdse palga“ nimel peaks lapsed kella seitsmeks lasteaeda viima ja õhtul lisatunde tegema sel ajal, kui lapsed lasteaias […]

Ma lugesin kõik käbid üle

Nädalavahetusel käisin ma pulmas, kus kõik oli äraütlemata armas. Läbinisti, ausalt, täpselt nende endi nägu. Mul oli hea meel võimalusest olla siiras siis, kui soovisin head, kui lasin teele oma küünlaga õhupalli, kui vaatasin ilutulestikku, kui andsin alla võitlusele sääskedega. Kõik oli nii, nagu vaja. Ja järves oli palju kalu ja mul polnud õnge ega korki […]

Kogu täiega kodus tagasi

Ma ei taha enam rääkida reisist. Sest viimased päevad Zagrebis  – ses keskealiste linnas, mis pühapäeval korraliku katoliiklasena pattu tunnistab ja letargilises vaikuses tukub – olid toredad. Olid koduigatsusega segatud ja äraminemise kurbusest rõhutud. Need viimased kaks päeva olid eriti toredad, sest need olid minu omad. Ainult minu, minu enda, minu üksi. Need viimased kohvitassid. […]

Kui armastus saab kokku võetud…

Täna EELK usuteaduste instituudist vesteldes oli jälle tore märgata, kuidas mu „trail of thought“ töötab ehk et kaks justkui seostumatut asja tulevad korraga meelde, sest ühenduskohad on minu jaoks olemas. Ehk et küsimus, kas minna EELK UI’sse õppima või mitte, tuletas mulle meelde luuletuse, mis võtab kokku armastuse. Minu jaoks, minu väikeses argises universumis. Ilmselgelt […]

Mu ajud on mind hüljanud

Tegime täna seebimulle, suuri-suuri, ja Tuutu ütles, et tema elu unistus on, et üks neist lendaks kunagi „üle mingi katuse“. Ei lennanud, uduvihm hakkas segama ja pudelisse jäänud seebisegu oli kah pisut nigel. Õhtul läheme uuele katsele, ma pean enne veidi tehnikat lihvima.

Praegu on laps isaga kuskil sünnipäevatamas ja mina ihuüksi. Ainult et selle kauaihatud vabadusega ei olema mitte muffigi peale suutnud hakata, isegi lõunauinakuks oli tema lahkudes juba liiga hilja ning tööisu on ikka veel olematu. Nii et vaatasin ära Grey Mattersi, mille DVD juhtumisi plaadimapiga kaasas oli (böö, iseenesest lustakas ja kaasamõtlemist mittenõudev ajaviitefilm (minu viimase aja ajumahu juures ideaalne!), aga plot oli lääge ja näitlejatöö suunatud Ameerika koduperenaistele). Korjasin natuke vaarikaid, mille ühtlasi nahka panin. Helistasin üle pika aja sugulastele. Ja uurisin, et kuidas ja millal oleks õige aeg aiaäärsed katmata augud pampleid täis istutada. Suitsetatud sigarette: 9. Ärajoodud kohvitasse: 6. Ärasöödud Pilvekese komme: 1,5 pakki (!).

Paariks päevaks Pärnus peesitamas

Käisime paariks päevaks Pärnus supelsaksu mängimas ja peale reaalteatraali meenutava tagasisõidu jäid meelde veel päike ja üksi läbikolatud linn ja söök. Sest randa ma ei läinudki. Ei näinud isegi liiva ja vett kuigi lähedalt. No MILLEKS, eksole, kui ma sügisel näen pärislaineid ja rannaahvindus on minust nii ehk naa kauge kaarega mööda läinud (loe: ma […]

Minu kolleeg mäletab veel sõda.

Mu kolleeg, minust hea mitu aastat noorem, mäletab veel sõda. Ta nägi veriseid lapsi ja katkiseid majasid. Ta tundis neid, keda enam ei ole. Ja ta kasvas üles teadmisega, et inimlikkus on suhteline, et iga hetk võib kogu senine kord pea peale keeratud saada ja see, kas ja kes oled sina inimesena – aus, korralik […]

Suvi tuli. Taas.

Tegin paari nädala eest ühed õlled vana armsa tuttavaga, kes poolmuigvel toonil telefoni poetas, et helistab ta mulle üldse ainult seetõttu, et ma enam ei blogi. Et varem hoidsin inimesed oma tegevusega sealtkaudu kursis ja nüüd, kus viimasest kandest aasta, on lõpuks ometi tekkinud sobiv hetk end ise mu ellu tagasi integreerida. Nunoh, mis sa […]

Bareti, päikese ja meigivaba päevaga

Et kallid suguharuliikmed võtsid vaevaks mu vanaldased vanemad siia blogisse juhatada (mistõttu nüüd edaspidi iga viimase kui rea kohta aru anda tuleb), on tõenäosus intrigeerivateks sissekanneteks viidud kuskile üsna nulli piirimaile. Mitte et ma tavaliselt väga tahaks oma eraelu põnevamaid detaile laia avalikkusega jagada, aga… noh. Nüüd veel seda enam, kui iga sigarette, suhteid või […]

Kas sina ikka tead, mis soost SINA oled?

„Maailma esimene ametlik sootu“ on kollase meedia vahendusel nii mõnelgi kupli- ja püksialuse kuumaks kütnud. Justkui tõestus, et taas on senine maailmakord pea peale keeratud. Nagu ikka, eksole, kui on oht, et lahterdamisega tuleb edaspidi koonrimalt ümber käima hakata. Et mismoodi kolmas sugu ja mis on viga meestel ja naistel… Unustatakse aga ära, et oma […]

Kes maksab võõra võlad?!

Paari päeva eest oli Õhtulehes järjekordne kurb lugu ühest järjekordsest töötust perest. Kaks verinoort vanemat ja pisikesed põnnid. Pole midagi imestada, elu ongi praegu selline. Ja mul on kahju ja… no kõike veel, ent sellest artiklist jäi mind kraapima hoopis valla sotsiaaltöötaja seisukoht, et kuni suveni peavad nad elama praegusel üüripinnal. Et kahe väikese lapsega ei tohi lihtsalt tänavale tõsta. See, et korter kuulub teisele (ka lapsega) perele ja hetkel kogu võlg, koos intressidega, on korteriomaniku vastutada, ei tulnud justkui teemaks. Või et vald võtaks selle oma kanda.

Kinos ja käpuli

Reedel sai üle pika aja kinos käidud – From Paris With Love. Oli üllatavalt hea film. See tähendab, et ma arvasin, et on keskmiselt kehv ja oli kohe palju parem. Eeldusel, et sulle meeldib burgerit sööv John Travolta ja kolmkümmend kuuli pähe saanud laipa, rääkimata mõnest plahvatanud autost ja lugematust arvust murtud kontidest. Mulle ilmselt meeldis, igatahes ei saa ma välistada, et sama filmi näiteks telekast veel teisegi korra vaataks, pigem vastupidi.

Ja kohe, kui ma ühel päeval John Travoltaks saan, hakkan ka täpselt sama moodi tulistama.

Kiirteade naasmise kohta

Nonii, homse seisuga oleme siis nädalakese kodukamarat nautinud ja sellel faktil on nii omad head kui vead. Hea on see, et ilmateateid ei taha enam keegi saata. Ja et mõni kasvatab lumemuskleid. Ja et mu sinine nahk (v.a. tuharalihasepõimik) ei helenda veel pimedas vastu. Ja et kodune vann näib ikka veel nii suur, et asjad […]

Ja nädal läbi…

Vedelesime terve päeva rannas – või õigemini küll selle poole päikeselisest ajast, mis Konna teadvusele tulles veel alles oli. Väike basseinisulps ajas talle igatahes elu- ja teovaimu sisse ja nii kebisimegi biitshile ja, nagu selgus, peaasjalikult mehi vahtima. Osa oli ilusad. Ja osa ikka väga ilusad (hmm, näib nii, et elul saarel on teatavad järel- […]