Puhkus lugedes ehk Salinger ja porno.

Nüüd tuleb üks pikem halin, nii et olge hoiatatud.

Puhkuse esimene nädal läks lugedes. Konkreetselt. Vähemalt kümmekond raamatut seljataga, kaks korda niipalju veel ees. Oleks ka raske leida midagi mõnusamat kui murusse peidetud varbad, käeulatusse seatud kohvitass ja küljealla tiritud kiigemadrats, fooniks vaid lindude vidin ja mõni üksik kassikräuks.

(Et see ei kõla üldse nii nunnult, jätsin sedapuhku välja selle osa, kus „kohv“ oli tegelikult õlu ja lisaks varvastele oli murus ka tuhatoos. Ja kui ma ütlen „tuhatoos“, siis ma mõtlen „tühi plastikpudel“).

Kirjanduse valik sai äraütlemata kirju. Võtsin ette nii „oma“ klassikud – Faulkner, Fowles,  Salinger, Woolf , kui krimkad (pisukese piinlikkustundega möönan, et ka P.D. James koos sotsiaalhälvikust Adam Dalglieshiga käis läbi). Pooleli on endiselt üks juhtimisstrateegia „eneseabiraamat“, Gustav Klimti loome- ja elulugu ning seeneraamat (mis on ainsana minu ja Tuutu ühine lektüür). Ning, nagu ütlesin, kapiserv on ootele pandud teoseid täis.

Aga kahest täiesti erinevast ja ikkagi vaat et ühe palju rõõmu pakkunud raamatust räägiks lähemalt.

Esimene. Kuristik Rukkis.

Ma olin Salingeri*, eriti just „Kuristik Rukkis“ ülelugemist juba vähemasti… ohhohoohoo, seitseteist aastat küll edasi lükanud.  Kunagi, algkooliealisena, sain sellest raamatust vapustuse. Pisut hiljem, kui see kohustusliku kirjandusena uuesti läbi võetud sai, oli elamus sama suur – ehkki pisut teisem. Lapseliku naiivse lusti ja hämmastuse kõrvale (no kuidas NII saab?!?) lisandus samastumine. Holden oli üks neist karakteritest, kellest ma ilma igasuguse vaevata aru sain. Tema suureks saamise valu, paaniline vajadus teha midagi unikaalset ja olulist ilma, et seda ajendaks tunnustusejanu või avalikud ambitsioonid… Ma teadsin TÄPSELT, miks ta tahtis püüda kuristikku kukkuvaid lapsi. Hammustasin koos temaga külma õhku ja tundsin, kuidas midagi võõrast ja paanilist rabeles mu sees. Ja just selle pärast läkski nii palju aastaid enne, kui tihkasin ühe oma lemmikraamatutest uuesti ette võtta.

Kartsin, et oleks liiast loota kolmandal korral samasugust ärevust, samasugust avastamis- ja üllatumisrõõmu. Ja mingis mõttes oli see õigustatud hirm. Minu sees ei tulnud sedapuhku ühtegi maavärinat ette.

Lugesin, teksti endasse ahmimata – ent ikkagi nautides. Ja imestades. Nägin Holdenit (ja läbi tema ka toonast ennast) hoopis teistmoodi. Märkasin hoopis teisi detaile, täiesti uusi karaktereid, uutmoodi varjundeid. Kogu raamatu toon oli uus ja täiesti teistsugune kui mäletasin. Seni romantilisena tundunud heroismijanu oli ajaga muutunud laisa, ehkki kirgliku inimese sisutühjaks õigustuseks oma küündimatusele, millekski, mis on üsna lähedal alla andmisele. Lugesin ja imestasin, kuni jõudsin lihtsa tõdemuseni, et kui keegi Holdenit väikeseks jobukakuks nimetaks, oleks ütlejal osaliselt ehk õiguski.

Raamat oli endiselt hea. Mitte nii hea, et ma pelgaks seda varsti jälle lugeda. Piisavalt hea, et ma tahaksin seda jälle lugeda.

Mis aga päriselt üllatas, oli „Parim päev banaanikala püügiks“. Kõik, kogu lumm, mis oli aastatega maha pudenenud Kuristikult Rukkis, oli vaikselt ja suuremate kadudeta laotunud üle Glassi pere ja rannakuurorti. Nüüd, seitseteistkümmendmiskit aastat targemana, sain ma Seymourist rohkem aru kui Holdenist. See oli väga imelik.

Samasuguse ÜleEluSuuruses Elamuse andis 10-aastasele minule ka Truman Capote „Hommikueine Tiffany Juures“. Mõned aastad hiljem peitus õnn pigem äratundmisrõõmus ja selles teadmises, et ilma kaanteta leitud raamatule nüüd lõpuks autori ja pealkirja külge sain. Ja siis nägin juba ka filmi, mis oli ju tore, aga kindlasti mitte SEEE ja eriti polnud „see“ Audrey Hepburn, kes nägi küll välja hõrk, habras, ahvatlev ja imeline, aga oli „minu“ Hollyst sama kaugel kui oleksin olnud ma ise. Capote teine raamat, „Külmavereliselt“, tekitas minus aga säärast ängi, et ma selle pigem diagonaalis läbi lasin. Aga Tiffany on nädalavahetuse „menüüs“. Ja ma väga, väga loodan – eriti Salingeri „taasavastamise“ järel – et ma tunnen jälle seda lapselikku rõõmu.

Teine. Master of The Mountain.

“Mägede meistri“ (ehmmm… ) sain ma laenuks, ilusasti ja diskreetselt sinisesse paberkattesse rüütatuna. Öeldi ainult, et KUI ma ikka lugeda tahan NEID, siis ÄKKI just SEE, aga et vaevalt see mulle meeldida saab ja ÜLEÜLDSE.

Master of the Mountain oli Cherice Sinclairi kirjutatud BDSM-pornokas. Mitte see Master of The Mountain, mis räägib „inimõiguslase“ Thomas Jeffersoni silmakirjalikkusest ja ükskõiksest sadismist  oma orjade kohtlemisel (seda olen ma ka vaid sirvinud, sest „Onu Tomi Onnike“ ja „Coonardoo” on tapnud igasuguse tahtmise veel sama reha otsa astuda).

Aga, tagasi porno juurde.

Ehk omistan nüüd preili Sinclairile liiast sarkasmi, kuid… pealkirjade kattumine ehk ei olegi juhus? Sest ka Sinclairi mägede meister oli Dom, kellel olid… hmm, ütleme… maneerid, mis võimaldasin tal orje pidada.

Vahe- ehk ääremärkus pornoraamatute taustaks:

Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et see oli mu esimene fetiš-pornoraamat. Või noh, olgu: üldse esimene mistahes stiili päris-pornokas. Kui jätta välja Carter Brown (ikkagi nime poolest ju kriminullid, mis siis, et rohkem kui ühes mõttes pornograafiline) ja Sacher-Masoch’i „Veenus Karusnahas“, mis pisut iiveldama ajas (jajah,  sealt see M sinna BDSM’i tuligi) ning Marquis de Sade „Justine“ (mis jäi ka lõpetamata, sest no halloo).

Kõik muu on mahtunud pehmete ja pastelsetes toonides kaante vahele ja kandnud, kui üldse, pigem mingit „sensuaalse“ või „seksuaalse alatooniga“ märget. Ehk siis on seal olnud „ihast värisevad kehad“ ja „lihaselisel rinnal pärlendav higi“ ja that’s about as far as it goes, enne kui nad ükskord võimsalt ja ühiselt vappudes teineteise kaela langevad, õnnelike ent rammetutena.

Seda, mitu Varjundit on Hallil kokku, ma ei tea. Pole ühtegi suutnud läbi lugeda, sest esimesena kättesattunud eestikeelne versioonavanes küll sellise koha pealt, et mul tekkis teatav hirm oma vaimse tervise osas, ning kiiruga edasi lappamine ei teinud asja ka sugugi paremaks. Ma lugesin sealt vaid üksikuid, hektilisi lõike.

Kel veel see surematu teos läbi töötamata, siis siin üks täiesti RÄNDOM stiilinäide:

„Ma ei suuda enam endas hoida neid mäslevaid tundeid — või on need hormoonid, mis mu kehas ringi tormavad. Ma tahan teda nii väga. Ma võtan kinni ta käsivartest ja tunnen ta lihaseid. Ta on üllatavalt tugev … lihaseline. Kõhklevalt liiguvad mu käed ta näole ja juustesse. Need on nii pehmed ja sassis.“

 

 

Milline üllatus, eksole, et lihaseid katsudes tunned sa oma käe all – lihaseid! Seevastu see, kas pehmed on käed või juuksed, üllataks teid ilmselt juba palju PALJU vähem.

Võin reeta, et Anastasia näiteks üllatub enamike asjade peale, mida Christian teeb;  nimetab oma suguelundeid – kliitorit, häbememokki, tuppe ja kõike muud – tüütu järjekindlusega lihtsalt kui „seal“ ning et ta oskab nii sobival kui ebasobival hetkel oiata selliselt, et kostub vaid „aaa“. Nii paljukest jõudsin ma ikkagi märgata…

Muidugi on võimalik, et ma eksin. Võib täiesti olla, et see raamat on hea ja adekvaatne. Ja igatahes oleks liialdus väita, et ma lugesin „diagonaalis“, pigem vastab see lugemisstiil terminile „hüppeliselt“ ja seega võisid just need kõige olulisemad peatükid täiesti kahe silma vahele jääda. Ja on ka täiesti võimalik, või õigemini, lausa äärmiselt tõenäoline, et mul on teatav allergia sellise poolde vinna tõmmatud kõneviisi suhtes ja seetõttu ei ole ma õiglane hindaja. Ning ilmselgelt teeb autor midagi õigesti, sest temal on taskus mitu miljonit selle tuule asemel, mis mul seal tõmbab. Ja üldse. Ent ikkagi: tänan, aga ei soovi.

Niisiis võime me nüüd üsna kindlasti väita, et mul oli hulk EELARVAMUSI. Ja kel kannatust vähe, selle võin kohe praegu vabaks lasta kinnitusega, et pooled neist eelarvamustest on tänaseni alles, ka pärast Master of Mountain’it.

Niisiis. Mägede meister.

Läks ikka päris tükk aega enne, kui ma aru sain, mis valesti on. Sest kõik oli ju justkui päris, isegi teatavat laadi teemaarendusega ja puha.

masterofmountainOli frigiidsuses kahtlustatav punapea. Oli tema vaimuvaese seksuaal-käitumisega mees, kes ometi oli juba aaaaaaastaid (ja veel salaja!) kuulunud swingerite klubisse. Oli suurt kasvu, ruudulises flanellsärgis endine sõjaväelane. Oli koer, keda alguses karta ja kelle karva päevake hiljem juba oma nägu peita saab. Oli voodi, oli kamin, olid mäed ja metsakohin. Oli piisavalt palju kõrvaltegelasi (noh, juhuks, kui keegi tahaks selle filmiks teha). Olid mänguasjad, armukadedus, seks, sidumine ja rollijaotus, hiigelmõõdus peenised ja kümned organismid.

Aga, mida polnud, oli… plot. Või noh, see plot oli täpselt sama inimese poolt kokku pandud, kes otsustas, et keskmises õudusfilmis tuleb kamp inimesi ükshaaval metsa (majja, laohoonesse, garaaži, maanteele jne) suunata ja siis neil ükshaaval tapetud saada. Sest kui keegi on juba surnud, siis ei tasu enam koos püsida, vaid tuleb ikka ükshaaval raskustega silmitsi seista, eksole.

Üksik, ülekaaluline ja kompleksides naine, kes ennast tõeliselt „avastab“ alles läbi „ebatõenäolise“ suhte (vana mees, teine naine, jalutu, piraat, vaene talupoeg). Seekord siis tänu flanellsärgis karmile, aga õiglasele sõjardile.

Seksistseenidel polnud häda midagi, isegi vastupidi. Kindlasti paremad ja täitsa kindlasti rohkem naissoost publikule suunatud kui tüüpiline pornofilm. Kel BDSM huvi pakub, võiks selle Master of Mountaini oma lugemisvarasse võtta igal juhul. Keskmise koduperenaise taluvuslävest käivad stseenid küll kauge kaarega üle, aga mingeid olulisi eetilisi piire nihutama ei sunni.

Mis aga raamatu minu jaoks ära rikkus, oli igasuguse järjepidevuse ja karakteri-truuduse puudumine kõiges, mis ei puudutanud „callused fingertips“ kordamist iga krmuse kord, kui mägede poeg oma käe naisest üle libistab.

Täitsa ILMNE oli, et autor teadis täpselt, millises järjekorras ja mida tehakse (seksi ja kogu fetiš-teema mõttes), ning hakkas alles pärast sinna ümber stoorit ehitama. Master ehk dom paneb oma reeglid paika ja viis lehte hiljem vilistab neile täiega. Naine on küll lopsakas ja üüratutes kehakaalu puudutavates kompleksides, aga välja minnes tõmbab ikkagi selga nahast mikromini ja korseti, millest voolaksid üle ka need voldid, mille olemasolust tal enne aimugi polnud. Masteri vend teab, et Master võib kogemata tappa, aga ei liiguta kulmugi, kui ta toast seotud naise leiab. Rääkimata kõneviisist, mis vastavalt vajadusele kas siis nii või naapidi kulgeb ja lõpuks kahe vastandliku peategelase vahel (üks siis täielikult alluv ja teine täielikult domineeriv) ebausutavalt ühte võtmesse keerab.

Endalegi üllatuseks avastasin, et ma olen selles plaanis ikka täiesti tüüpiline naisterahvas, et vajan adekvaatset kirjeldust pigem selle kohta, kuidas seksini jõuti ja kes on mis – vastasel korral hakkab kuklas mingi asi närima ja siis võivad nad seal järjepanu viisteist korda orgasmeerida, aga mul pole sellest sooja ega külma.

Üldiselt ütleks, et raamat on 5-palli süsteemis hindele 5, kui sind see teema huvitab. Ja hindele 3, kui seda raamatuna, olgu või pornoraamatuna lugeda tahad. Lohutuseks vaid see, et keskmisele pornofilmile (no sellisele, mida Elioni videolaenutusest rentida saab) annaks ma hindeks 2’e.

Raamatu omanik oli natuke heldem, aga ta on ka rohkem kursis – nii teema, BDSM kultuuri kui kättesaadava kirjandusega. Ehkki temagi ohkas, et nende karakteritega olevat ikka kitsas käes – värvi juuksed blondiks või brünetiks, ikka tunned sama tegelase jälle uuesti ja uuesti ära.

Niisiis. Ma lugesin läbi oma esimese porno-raamatu. Kui keegi mõne veel laenutab, rändin jälle.

Enhanced by Zemanta
Advertisements

2 kommentaari

  1. Mina olen Holdenisse miskipärast kogu aeg just nii suhtunud – et mingi tolbajoob, kes ise ka ei tea, mida ta tegelikult tahab, ja samas arvab miskipärast, et see mitteteadmine teeb teda miskipärast teistest paremaks. Ärahellitatud rikkuritatt.

  2. Rents, sa olid ilmselgelt targem siis – mina oma puberteedis nägin kogu seda agooniat hoopis romantilisemas võtmes 😀 Suuresti vast ka seetõttu, et ise samasugune tohlakas olin.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: