Süsta-ringilt eluga tagasi

Süstatamine oli edukas. Hoolimata sellest, et Zulu kui kahe-varasema-katsega tõeline süstaproff – ja uskuge, ta ei väsinud leidmast võimalusi selle kinnitamiseks nii mulle kui ebalevatele matkakorraldajatele – kasutas mõla ühtviisi edukalt nii minu kastmiseks, tüürimiseks kui jõu- ja ilunumbriteks.

Tema, muuseas, sõitis esimest kätt. Ja mina, muuseas, kui kõrgema kaalukategooria esindaja, olin päras ja ühtlasi tüürivate pedaalide taga. Selle asemel aga, et end loogilisest rollijaotusest segada lasta, otsustas ta parem mind segada (loe: segadusse ajada), haukudes küll marssali kombel käsklusi, aga eirates kõiki mu katseid marsilaulukestega rütmi ühildada.

Nagu vist juba aru saada, pandi meid ikkagi ühte künasse, kogu protestist hoolimata. Laine oli terav ja tuul tugev ning ehkki Zulu end Audile mangus (must, läikiv, kitsas üheinimese süst), ei lasknud teadjamad ennast ta krokodillipisaratest loksutada ja otsustasid pigem turvalisuse kasuks. Pealegi on kaks uppunud pealinlast üsna halb reklaam järgmistele matkadele…

Rannalt saime peaaegu et ilusti välja. Kui jätta kõrvale see tühine pisiasi, et paar korda küljelainest üsna kummuli kiskus ning et korraldaja pidi rinnuni vette sööstma ja meid manuaalselt sadamakaist lahti haakima (samal ajal üsna hüsteeriliselt huilates). Ja mu küünarnukk, mis moodustas olulise voodri mõraneva kai ja süstakere vahel, paistab täna ka juba palju vähem sinine välja.

Esimesed mõnisada meetrit läksid peaasjalikult ellujäämise tähe all. Kui ikka tervet keha tõmbamiseks kasutada ja mõlemad kohusetundlikult samast suunast udjavad, kisub koledasti kiiva. Pärast selgus, et pedaalid ei peaks ka kogu aeg kinni jääma. Või õigemini, see niinimetatud tüür jäi lukku iga kord, kui tugevamalt vasakule võtsime – ja päris mitmel korral oligi ainus lahendis kõrvalpaadiliste abi kasutada. Ühtlasi tuli pärast parandustöid ka vasak pedaal iga kord uuesti külge tagasi monteerida.

Pedassaarel oli väike, 10-minutiline jalutuskäik (seal käisin ma viimati ühel kaunil suveööl, ligi 20 aastat tagasi, mil meil küll paati polnud, aga see-eest oli purgi-GIN’i ja teadmine, et saab jala minna küll). Ja siis uhasime tagasi, nüüd juba tagant-lainega ja oluliselt paremas sünkroonis.

Vette me ei kukkunud. MEIE ei kukkunud. Ent täpselt kaks korda käis ümber see professionaalne nooruk, kes pärast meie konarlikku merele saamist taha julgestuseks kaasa saadeti. Käis ümber sellesama imeilusa kitsa ja musta süstaga (ja isegi Zulu oli sunnitud tänulikult ohkama, et tema esialgsetele nõudmistele järele polnud antud). Ja randa sõitsime juba sirgelt ja selgelt nagu poleks me elu aeg midagi muud teinudki.

Mina muidugi olin märg nagu kalts, aluspesuni välja. Ja Zulu oli ka natuke märg, sest võib juhtuda, et  ma kättemaksuks mõned kamalutäied vett tema kraevahe suunas pildusin.

No ja siis ei olnudki muud, kui suurema kuivamise käigus ära vaadata rahvatantsijad, emmata kaht laadalt leitud tädipoega, varustada end rabarberiveini, koduse maasikamoosi ja meega ja tulla koju.

Väikese vahelepõikega minu „maale“ ehk siis tädi Tiiu juurde. Kus linnalapsele veel hunnik rabarberit kaasa anti ja teisele, täitsa maakaugele linnalapsele sauna ja kunagist lauta näidati.

Nii et – läks kohe täitsa asja ette. Järgmisel nädalavahetusel on Tallinna Merepäevad ja siis on ka plaan üks tiir Tallinna lahel teha. Kambajõmmid oodatud!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: