„Kuule, sa oled alla võtnud“
„Mhmhh!“
„Palju sa kaalud?“
„No ma ei tea, seitsekendkaks?“
„A enne palju oli“
„Rohkem“
„Aa no umbes, ah?!“
„Ma ei tea, äkki üheksakendmidagi?“
„Sa ei kaalunud vä?“
„Ei…“
„Ei tahtnud siis teada vä?“
„Ei…“
Ehk et nägin mina eile juhtumisi päris mitut vana (loe: kaua kadunud) tuttavat ja ühe erandiga küsisid kõik üsna otse – palju ma alla võtnud olen.
Ei tea. 13 kindlasti, aga tegelikult võib see olla ka 18… või 22… Eelmise aasta talvel jõudsin oma tippmargini ja ehkki ma enne seda olin üsna usin kaaluja olnud, lõpetasin lugemise juba sügisese 86 juures ära. Ja kapis sööti seisvad riided rääkisid üsna selgesti, et ega see sinna pidama jäänud…
Inimesele, kes on suurema osa elust erilise vaevata normaalkaalus püsinud, on väga raske selgeks teha, kuidas nii kaugele üldse jõutakse. Kuidas juhtub endalegi ootamatult see, et oled järsku kolmekohaliste kategoorias ja ujula riietusruum võib olla puupüsti täis, aga sinu kapi ümber jäetakse ikka kummalegi poole vabad kohad… See ei juhtu ju üle öö ja kuidas siis ometi, eksole, ei osata õigel hetkel pidurit tõmmata… Aga tõde on see, et mida stabiilsemalt neid kilosid juurde tiksub, seda keerulisem on endal sabast kinni haarata. Keskmine paks ei ole kogu aeg ühtemoodi paks – ta paneb jenkat. Kaks juurde, üks maha… Ja niimoodi aastaid.
Turunduses, eriti jaekaubanduses (no välismaal käies astuge läbi mõne suurema telekomi kauplusest ja näete ise) on hinnaankruid kasutatud juba kümneid aastaid. Astud poodi sisse, näed „uusi“ (loe: kalleid) tooteid, järjekorras oodates vaatad pea kõikidele hinnasiltidele korraks otsa… ja kui siis müüja täpselt poole odavamat asja pakub, sest hetkel on „kampaania“, on sul tunne, et said „hästi kätte“. Mis siis, et tegelikult planeerisid sa veel vähem kulutada. Mis siis, et ümber nurga, mõnes väiksemas ja kehvema logoga poes on sama asja letihind viiendiku võrra odavam ka ilma igasuguste sooduskampaaniateta. Mis siis, et sa pole ei loll ega ebanormaalselt naiivne. Sinu aju on suuremad numbrid normiks tajunud ja ongi kõik. Muster on loodud, foon on olemas ja edasised hinnangud sõltuvad juba sellest. Odav on see, mis maksab märgatavalt vähem kallitest. Ja norm on see, mis keskmise kokku annab.
Aga täpselt nii, nagu hiir on sipelga kõrval hiiglane, on ta elevandi kõrval mikroskoopiliselt väike. Ja kui sa oled avastanud end ühtäkki 102 kilo kaaluvat, tundub vaevaga saavutatud 92 ka vaat et isegi normaalne – mis siis, et su kehamassiindeks ikka veel peatset diabeeti ennustab ja kogu tavapoes pakutav rõivavalik endiselt tumedates toonides telkidega piirdub.
Nii et – ma läksin paari aasta eest paksuks, ikka kohe päris paksuks, ja ametialasest kretinismist tulenevalt jagus mul oidu uut suurusjärku ajju mitte lasta. Mis see mulle andnud oleks, peale ahastuse ja võimaluse veel kõrgemalt kukkuda?!
Pealegi olen ma hea meelega olnud „see huvitav“ või „see suurte rindadega“ või „see lõbus“ või „see imelik“ ja ehkki vahel tahaks küll kasvõi korraks „see ilus, aga loll“ olla, ei ole asi kunagi traagilisi noote võtnud. „See paks“ oli lihtsalt veel üks silt lisaks.
Mis muidugi ei tähenda, et varvaste kadumine tavapärasest vaateväljast kuidagi OK tunduks. Või et lakkaksid üllatumast, kui sahtlist langevarju meenutavaid aluspükse välja kougid.
Ent ilmselgelt ei seganud see mind piisavalt, vastasel korral ei oleks ma ju kunagi sinna punkti jõudnudki. Või siis segas nii palju, et ma otsustasin asja täiesti ignoreerida, või… Ma tegelikult ei tea. Nagu ei tea ilmselt ka enamik teisi ülekaalulisi, miks nad ikka veel paksud on, kui ometigi kõik teavad, kuidas alla võtta.
Igatahes ei käinud mingit plõksu või olnud mingit erilist ahhaa-momenti või uusi vapustavaid teadmisi. Ma lihtsalt väsisin ära sellest “kõik või mitte midagi” mentaliteedist ja jõudsin järeldusele, et iga ära tehtud asi – olgu või väike – on parem kui see, mis tegemata jääb. Iga astutud samm on parem kui astumata, iga korralik suutäis on parem kui juhuslik sodi.
Aga need kilod on kökimöki selle kõrval, et ma täna M-suurusega kleidi ostsin.
Urban Turban ja muud loomad 