Üks lugu: L

Kui ütlesin, et toon meile veel ühed õlled, tõusis L püsti ja arvas, et toob ise. Ja siis me vaidlesime.

Eelmine kord tõi tema, tõi terve õhtu, ja seekord võiks olla – vähemalt minu arvates – minu kord. L’il on sellega raske leppida. Muidugi olevat jälle tema kord, sest “Me oleme ju sõbrad”.

See, muuseas, on tema selgitus kõigele. Ta kolib, sest on üks sõber, kes korterit jagada tahtis. Ta võtab veel ühe töö selleks, et hoida seda kohta kinni sõbrale, kes veel pole kohale jõudnud. Tal on pohmell, sest eile jättis pruut ta sõbra maha. Selle pärast ei jõudnud ta ka koju oma riideid vahetama ja on nüüd juba kaks korda WC’s käinud – aga plekk ta valge särgi rinnaesisel on ikka näha, lihtsalt abstraktsema ja märjemana. Ja täna olen mina see üks sõber, kelle pärast ta oma telefonil taskus piiksuda laseb.

Täiesti mõttetu on üritada mistahes küsimusele vastust saada ilma, et keegi salapärane Sõber kõige taga poleks ja kõike, absoluutselt kõike tema maailmas juhtuvat ei selgitaks.

Uurisin L’i käest kord, et kuidas ta Belgiasse jõudis. Loll küsimus, muidugi, sest: oli ju üks sõber. Seda, mismoodi nad kaks nädalat läbi kõrbe kõndisid, ta ei räägi. Või seda, kuidas üle piiri pääseti. Tean vaid, et mingil hetkel kohtus ta Brügges ühe järjekordse sõbraga – kusjuures pole ma üldse kindel, et nad enne seda saatuslikku kohtumist üldse tuttavadki oleks olnud – ja elu läks paremaks ja ta sai tööd. Ja et töö tähendas raha, nii palju raha, et ta suutis osta normaalselt süüa nii endale kui tollele sõbrale, kellega nad läbi kõrbe tulid, ja et esimesel õhtul sõid nad nii palju, et jäid mõlemad haigeks. See episood, muide, võttis tema jutustusest suurema osa enda alla samas kui kõik eelnev, kõik raske, mahtus vaid kahte lausesse.

Ma ei tea, mis on saanud tema Belgia-sõbrast või Sahara-sõbrast. Ma arvan, et nad suhtlevad nüüd Feissbukis. Võibolla just nende pärast piiksub ta telefon vahetpidamata, võibolla jätab ta just nendega täna minu pärast suhtlemata.

Väitsin L’ile, et just seetõttu, et me oleme sõbrad, on täna minu kord õlled tuua. Ja ta võib seda teha mõni teine päev. Mingil vaid talle teadaoleval põhjusel ajas see teda naerma.

Kui L naerab, valgub rõõm nagu ämbritäis vett üle kogu tema keha laiali ja ta hakkab vappuma, õlgadest varvasteni, ja tema tumedas näos ei paista peale valge hambarea mitte midagi – kuni ta, justkui häbenedes, oma naeratuse roosade peopesade taha varjab.

Õnneks tuli ettekandja ise ja me võisime vaidlemise arve saabumiseni edasi lükata. Nagu enamike inimestega siinsetes baarides, suhtleb L ka selle ettekandjaga nimepidi – mis siis, et too on uus, et ta alles nädala eest alustas ega räägi hästi ei inglise ega hispaania keelt. L, nagu ikka, on juba tutvunud ja keelebarjääridest üle.

See oli meie õhtu, tema ainus vaba õhtu sel kuul ja seega ette planeeritud õllejoomine, ja L saabus kohale ettevalmistatult: telefon värskelt fotosid täis laetud. Kõigist vähemalt-kuuest-et-mitte-öelda-viieteistkümnest õest ja vennast, ja siis kõigi nende abikaasadest ja lastest. Tema isast. Ja emast, igas asendis, iga oma lapse ja lapselapsega. L on mulle umbes kümme korda kõigi nende nimesid öelnud, aga ma ei suuda pooli neist hääldada ja, häbi tunnistada, ei tee enamikul neist ka vahet. Ainult kõige noorema õe tunnen ära, rohkem riiete kui näo järgi, sest ta on ainus hijabita naine neil piltidel.

Kõige vähem on uusi fotosid L’i tütrest ja need hoiab ta lõppu, justkui kingituse. See on rituaal, tema aeglaselt pilte vahetamas ja mina kinnitamas, milline vedamine on, et tütar rohkem emasse kui temasse läinud on.

L naeratab, aga ei naera, ja tema sõrm silitab tütre nägu igal fotol eraldi.

Jõuluks, ütleb ta, saab ta ehk võimaluse Brüsselisse minna ja ma ütlen, nagu alati, et kui tal on abi vaja, siis öelgu ainult ja L kallistab mind, nagu alati, ja me mõlemad teame, et ta ei küsi kunagi midagi.

Teesklen tualetipausi ja toon meile uued õlled. L purskab naerma niipea, kui näeb mind tulemas – üks käsi nägu varjamas, teisega mulle etteheitvalt sõrme vibutades. Siis keerab ta oma suure kämbla ümber märja klaasi ja venitab laulval toonil “Aitaaah!”, ja mul on kahju, et olen järjekordselt unustanud ära kõik araabiakeelsed sõnad, mida ta mulle õpetada on üritanud.

Ja täna õhtul, kui vaid vaibub torm, kohtub ta mu vennakesega. Sest L ütleb, et sellisest harukordsest võimalusest ilma jäädes võiks ta solvuda – aga ainult natuke, sest me oleme ju sõbrad.

***

Kustutasin hommikul oma FBst kaks sõpra ja mul oli seda piinlik ning valus teha, sest üks neist meeldis mulle kunagi, kohe väga meeldis, ja teisega oleme aastate jooksul ära joonud ühe väikese vabriku aastatoodangu jagu kesvamärjukest. Aga mul oli tunne, et täna oli minu kord valida ja ma valisin selle “nutitelefoniga musta täis tööjõus mehe”, kes ohustab mu rahvuslikku kuuluvust palju vähem kui need, kes teda kardavad.

Advertisements

4 kommentaari

  1. […] hulga paremini asju öelda. Vihastamata. Iroonitsemata. Halvasti ütlemata. Ja samas lihtsalt. See lugu näiteks võttis nii hästi kokku selle, miks ka mina olen inimesi sõbralistist kustutanud, sest […]

  2. Väga ilus. Aitäh.

  3. Sa kirjutad väga hästi. (postituse teema läks samuti korda, aga ma ei saanud kirjutuse kvaliteeti märkamata jätta)

  4. i can totally picture you doing the napoleon dance. thats all you. haha. in fact, i think you can do it better than him, so show the world how you Click http://pepij.nl/youme10070

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: