Sassiga on selline lugu, et tegelikult me üksteist ei tunne – st väljaspool seda, et ühisele pinnale sattudes viisakalt noogutaks, sest miskitpidi on näod justkui tuttavad. Ja ma ei tea, kust ma teda tean või miks me noogutame. See tähendab, noh, et peale selle kõige ilmselgema on tegelikult neid põhjuseid noogutamiseks ilmselt veel, sest muidu ju ei noogutaks. Äkki mõni ühine tuttav, äkki mõni ühine trammisõit… Igatahes teeme möödudes viisaka, 2-3 sentimeetrise liikumisulatusega lõunalangetuse. Nojah, vast ütleks kõrvuti baarileti äärde sattudes tere ka, aga nagu ütleb üks mu tuttav inglane: „that is the extent of our acknowledgements“. Niisiis, Sassiga on selline lugu, et ma teda ei tunne.
Ma just nägin teda ükspäev tänaval. Tal oli kiire ja väljas tibutas ja ma mõtlesin, et näe, et talle ei meeldi vist vihm. Mulle tol päeval meeldis, sest siis oli veel soe.
Ja mingid nädalad tagasi käisin lõunal ühe tuttavaga – peaaegu võiks öelda, et kolleegiga, aga tegelikult on ta lihtsalt tuttav, keda tean töö kaudu – ja millegipärast rääkisime me siis ka Sassist. L (kes käskis oma nime eemaldada, aga kelele nimi riimum hetkel ühe kuumima telesarja peategelase nimega) ütles, et Sass pidi olema nõme mees. Ma vaidlesin vastu, et ta kirjutab hästi. Sellega nõustus L. ka. Ja ma ei tea, miks me temast üldse rääkisime. Võib-olla selle pärast, et L rääkis inimestest, kellel on mitu mina. Näiteks Erkki Sarapuu, kes pidi olema päris-elus täiesti mitte nõme. Erinevalt Sassist. Aga Erkki Sarapuu kohta ei tea keegi, kas ta kirjutab hästi. Teda tunnen ma veel vähem.
Nüüd olen ma juba mitu korda leidnud end Sassi peale mõtlemast. Ja mulle tuleb meelde üks jutuvõistlus palju aastaid tagasi, ehk lausa kümne aasta eest, mille žüriisse ma sattusin.
See oli armastuslugude võistlus ja kõik tööd anti üle anonüümselt ja hindamiseks oli mingi üüberkeeruline punktisüsteem. Ma olin selle skoorimismetoodikaga täitsa nõus, kuni ühe looni, mis oli minu meelest nii peajagu teistest üle, et polnud enam midagi hinnata. Ülejäänud žürii oli teist meelt. Keegi ütles, et „ta ei tunne ju õigekirjagi“ ja näitas ette kõik komavead ja koputas mitu korda sõna „makaroon“ peal. Mina arvasin, et see pidigi kahe o’ga olema, et selles oli pointi. Ma olin ainus.
Niisiis, see jutt ei võitnud, ei jõudnud vist isegi esikolmikusse ja see puudutas mind miskitpidi täitsa isiklikult.
Pärast auhindade jagamist sain teada, et selle loo kirjutas Sass Henno.
Senini teadsin ma teda ainult mingist eriti lollakast rialiti shõust. Pidin seda guugeldama – „Salasuhe“. Tema jutuvõistluse tööd olen ka üritanud mitu korda guugeldada, aga ajalugu ei taha enne 2005 ilmunud arhiiviasju näidata.
Igatahes lendan ma laupäeval koos Sassiga, kõik 7 tundi jutti. Üks raamatutest, „Elu algab täna“, vajab ülelugemist ja teine, „Homse maailma kirjanikud“, alles esmatutvust. Mis muidugi ei kinnita miskitpidi seda, et ta ei võiks päris-elus nõme mees olla, nookamisest ja makaroonist hoolimata. Aga ta kirjutab hästi.
Seda filmi ma, muide, ise vaadanud ei ole.
Urban Turban ja muud loomad 
Eesti filmi suhtes objektiivne olla ei proovigi ja võiksin seega moka maas hoida. Aga eks ole hoitud kah 🙂
Leide ja hetki ja terviklikkustki on siinsetes küll. Aga väga sageli hakkab mingil hetkel ikka piinlik. Ja see ei ole absoluutselt midagi sellist, nagu oleks eesti värk ka ilma kaamerata piinilik. Või et mul oleks midagi kellegi kogemuse või vilumuse kohta arvata. Oh ei. See on inimene ühe või teise teose taga, kes näeb asju kuidagi nõnda. Arvab, et peakski nõnda nägema. Vahest püüab sedasi endastki midagi arvata. Või tunneb, et kui oled saanud selliseks kunniks, et mõistad midagi üllitada, siis oleks nagu ebasünnis ja raiskav inimlikuna paista. Või ütleb et ärge nüüd diibiks minge eksju, tahaks ära elada lihtsalt. Ma ei tea.
Selle filmi puhul ei hakanud üldse piinlik. Minu silmis pole see sugugi väike saavutus.
Ee… sul jäi ühes kohas nimi sisse 🙂