Üks pirukas on teel

Minu lapsepõlve parim kokk oli minu ema. Siis ma sellele muidugi nii kindlat silti külge ei pannud ja tegelikult võttis meele mõruks küll, kui klassiõhtul minu kraam ainsana järgi jäi (no ok, salatikorvikesed keeduporgandi-küüslaugukreemiga ei ole vist algkooliealistele mõeldudki). Meie sõime pitsat siis, kui see veel maaletoomist ootas – ja palju neid ikka on, kelle ema „vorstikastme“ ajastul dolma’sid keeras või ugrimõjutustega pestot hõõrus.  Köögikapis oli alati olemas nii kinzit kui kuivatatud alõtšat, oreganost ja majoraanist rääkimata. Ja üldiselt olin ma selle kõigega enam kui rahul – suhtudes sõprade piiratud maitsemaailma kord üllatuse, kord kurvastuse, kord nördimusega. Oma ema kukekaelasupist ja õlleses tempura-tainas friteeritud suvikõrvitsaõitest räägin aga senini legende…

Aga olid mõned, üsna harvad toidud, milles ma oma ema kõige paremaks ei pidanud. Ja üks neist oli selgelt tädi Anne porgandipirukas. See, mida ta pikematele autoreisidele kaasa küpsetas, näiteks siis, kui me mu onu perel Võrtsjärve ääres külas käisime. Ikka üle terve ahjuplaadi, kõvasti küüslauku ja keedumunaga segihakitud porgandit ja siis tainaribadest ruudud peal.  Täpselt sama retsepti järgi tegi ta murakakooki ka (ja ma ei jõudnud ära imestada, et keegi raatsib murakamoosi koogi peale panna selle asemel, et purgitäis moosi ilma lisanditega ning üksi ja salaja keresse keerata).

Ma ei ole tädi Anne käest kunagi retsepti küsinud, sest mul on natuke see tunne, et täna annaks ta mulle hoopis teistsugused soovitused. Loeks üles grammid ja detsiliitrid selle asemel, et asju peo ja tundega mõõta. Või jätaks ütlemata, et ahjuplaat peab olema raske ja natuke kõver. Või… no tegelikult ma ju ei tea. Võib-olla annaks ta ausalt ja otsekoheselt oma pihumõõdud mulle kätte.

Fakt on igatahes see, et porgandipirukas on mul praegu ahjus ja ehkki ma ka mingi köögijuhmard pole, ei ole mu porgandipirukas ikkagi päris SEE.

Nii et – ma vist küsin järgmine kord, kui näeme.