Ehk siis on nädalavahetusel toimus järjekorras juba viies turunduse Eliitlaager, saal oli piisavalt punnis täis ja kui me oma kodinad läbi vihma onni ära lohistanud olime (loe: ja selle katsumuse eest end esimese viinakoksiga ka juba premeerinud) läks edasi kõik väga toredasti.
Osalisi oli sedapuhku tervenisti 80 kandis, nii et õhtud möödusid lustakalt (loe: premeerisime end pikkade päevade eest ohtra alkoholiga) ja vennastumine algas juba reedel.
Üldiselt võib tõdeda, et ehkki mingling oli aktiivne, võis põhimõtteliselt joone „vanade“ ja „noorte“ vahele küll tõmmata – ning vaene Sinisalu sai oma obaduse laupäeval kätte, kui söögitaldrikuga ringi kihutav nääpsuke teenindaja teda taga ajades otsitavat kui „vanem mees teetassiga“ kirjeldas. Muus osas läks nii, et „vanad“ siis juhendasid „noori“ (loe: peamiselt naersid nende sotsiaalsete oskuste üle) ja olid hommikul esimestena rivis, kui noored alles lõunaks jälle kargu alla said. Mõningaste eranditega, eksole. Päevad olid aga ehk tiba liigagi pikad – 10st hommikul hakkas pihta 21ni ühe soojaga välja… Ning alles tagasiteel avastasime, et sealsamas Roosta puhkekülas oli olemas nii seiklusrada puude latvades kui minigolf mändide vahel.
Oma grupilise kuuluvuse sain teada juba reede hommikul, kui kolleegilt küsisin, et kas „buss läheb ohvitseride maja eest“ ja tema nõutult teatas, et „seda ta küll ei tea, tema läheb igatahes Vene kultuurikeskuse ette“. Not vot sulle säga… See tuli täpselt päev pärast seda, kui üks äärmiselt armas 20-something noormees mulle trammis väga lahkelt naeratas, pikalt silma vaatama jäi – ja siis end püsti vedas küsimusega „Proua, ega te istet ei soovi?!“.
Nii et jah, küllap oli premeerimises osa ka nooruse taganutmist peidus…
Aga nüüd olen kodus ja riiulinurgalt keskkooliaegseid kirjutisi sirvides (kogu nädalavahetus on olnud nagu „trip down the memory lane“) jäi pihku üks vahva rootsikeelne luuletus. Panin selle vabas vormis tõlkes siia kah – koos pühendusega oma klassikaaslastele.
| Min asiatisk dröm
Som små kantareller Dina gula öron utsträcker åt mig för att höra min viskning när jag hjälplöst försöker att sjunga på kinesiska ett ode om Dina svarta ögon. Och eften en stund säger du att du kommer från Japan…
|
Aasia unistus
Nagu väikesed kukeseened sirutuvad sinu kuldsed kõrvad mu poole et kuulda mu sosinat kui ma abituna püüan laulda hiinakeelset oodi sinu mustadest silmadest. Ja mõne aja pärast ütled sa, et tuled Jaapanist…
|
No kas ma polnud armas irooniline lapsuke, mhhh, ahh, mhhh?!?
ps. Minu jaoks oli Eliitlaagri staar muidugi Michael Lykke Aagaard, kes rääkis tund aega nuppude optimeerimisest ja oleks võinud mu poolest teised 2 veel jutti lasta. Pea kõik muu oli ka hea ning välisesinejate sissetoomine andis formaadile uue hingamise, aga just Michaeli presentatsiooni kavatsen kontoris kõigile huvilistele ka ette kanda.
Urban Turban ja muud loomad 