Käisime jõuluajal – esimest korda ajaloos! – venna perega pilte tegemas. Noh, et aastad läevad ja keegi meist ei jää nooremaks, ja ega neid perepilte enne vaja pole kui siis, kui enam pole neid, keda pildistada.
Fotograafiks Kristina Kaiva ja kogu protsess kulges ka fotofoobikute jaoks üllatavalt valutult (ja, mis peamine, kellelegi ei kästud kedagi nuusutada*), nii et julgeks soovitada küll. Isegi pildid said normaalsed, ja vähemalt pooltel piltidel oleme me peaaegu et oma nägu ka ja puha…
Aga… kas asi on ainult minus või on me koguperepiltidelt puudu pealkiri ja teavitus, mis kuupäevast alates seda mõrvamüsteeriumi kinodesse vaatama võiks minna?
Midagi sarjast „Kiiktool kägises kaua“ või „Neid polnudki kümme“ või “”Kes ütles esimese ei?“
Maimik ja Tolk režii peale ning Andra Teedelt tuleks stsenaarium. Ja kästingu kohta ütleksid vaatajad pärast, et imelik, et ühtegi tuttavat näitlejat polnud, kuigi osad olid nagu nats tuttava näoga, ja et nii tore on ikka see Lõuna-Eesti kuppelmaastik ja et peaks vist see talv vähemalt korra ise ka püüdma Kuutsekale/Otepääle/Võrru saada.
IMDB andmebaasi jõuaks see film nii, et täidetud on ainult absoluutne minimaalosa lahtritest.
Igatahes said pildid tehtud, mis siis, et Voltsi ja Jassikut tuli eelnevalt ähvardustega pisut julgustada, ja juhuks, kui keegi meist kunagi millegi erakordsega peaks hakkama saama, on biograafilise artikli jaoks illustreeriv materjal ka olemas.
Ja mul ka hea meenutada, et mis kümnendil millises kortsukategoorias ma olen. Sest hommikul soovitas FB üht 7 aasta tagust „memoryt“, millelt vaatas vastu küll väga mitme suurunsunumbri jagu väiksem ja passi järgi oluliselt noorem, ent mu praeguse siledaks söödud näoga võrreldes ikkagi tajutavalt kortsulisem naine.
* Ükskord varem oli venna ühel lapsel üks sünnipäev, kus ka tehti pilte, ja seal käskis fotograaf Jassikul mind nuusutada, ja me mõlemad saime sellest tiba psühhotrauma. Pärast selgus, et see olevat mingi suhteliselt tavaline taktika, kui üritatakse selliseid „nunnusid põsemusi norivaid“ pilte saada, ainult et me olime selleks ilmselgelt liiga vanad ja täiesti nunnuvabad.
Urban Turban ja muud loomad 
Arhailised traditsioonid on nunnud. Nuusutamine ja tatikollide söömine käib sinna alla.
Muuks on AI.
“Ma ei tea, kas olla vapustatud enam sellest, et ta mu kõrval poseeris või sellest, et keegi ta peale kõiki neid aastaid välja kaevas.”