Ränt teemal “sooline ebavõrdsus on naiste süü”

Tundub, et mul on aeg kapist välja tulla ja – uskuge, üsna raske südamega – tunnistada, et olen vist feminist. Või ega ma tea kah, tegelikult on hinges segadus. Sisemised (isiklikud) seksistlikud ootused põrkumas  tahtega kaitsta üldiseid humanistlik-feministlikke aateid.

Mulle meeldib, kui maailm on multikultuurne, mitmesooline ja igatpidi värvikirev. Aga täpselt sama palju kui hindan mitmekesisust, ajab mind närvi ka kohustuslik ühe labidaga löömine. Ma niiväga tahaksin, et Tuutu istuks trammis kenasti ja vaikselt, põlved koos ning roosa satsiline kleit kenasti sirge ja sire. Aga ma ei tea, kas tahan seda, kui roosa satsilise kleidi hind on arusaam, et tema avada ei ole siin elus terve ports erinevaid uksi.

Igatahes lugesin mõne nädala eest Barbi Pilvre arvamuslugu DELFIs, kus ta taaskord võttis üles teema naiste ebaproportsionaalselt vähesest osakaalust Eesti (tipp)juhtide seas. Lugesin seda, mida tema, valvefeministi sulest tulnuna on lugenud veel sajad tuhanded Eesti inimesed ja mõtlesin, et miks üldse peab nii ilmselgetest asjadest veel kirjutama. Sest probleem on ju olemas, täiesti käegakatsutavalt olemas. On olemas ilma igasuguse vajaduseta hädalauluvinti üle tõmmata või anekdootlikke absurdsusi näideteks rebides naeruvääristada.

Ometi armastab meie meedia (vabandust, loe siiski: isehakanud ajakirjandus) kõigis sellistes kontekstides aga mingit feministlikku natsismi kujutada. Kvoodid-shmoodid, eksole. Võimul peab olema õige inimene, mitte sugu, eksole. Ega naisi ei saa sundida, eksole. Naiste eelistamine nende soo tõttu on samasugune diskrimineerimine, eksole. Ja nii edasi… Põhimõtteliselt on loosung üks – naised on ise süüdi ja maailm lihtsalt on selline, juhuslikult, ning miks peaks midagi muud tahtmagi. Ja sellesinatse tõdemusega on probleem olematuks deklareeritud. Nagu meil, uimastel baltipõhjalastel kombeks, näib parim taktika olevat Lootus. Kui silmad kinni panna, pöidlad pihku suruda ja loota, siis läheb ehk ise korda. Seda vanarahvatarkust, et äkki võib vaid püksi tulla, ei meenuta keegi.

Itsitatagu, mõnitatagu või arutletagu palju tahes, aga täna veel jääb faktiks, et Eestis on Euroopa Liidu suurimad palgalõhed naiste ja meeste vahel. Samuti on fakt, et vähemharitud ja vähemkogenud mehel on lihtsam pukki pääseda kui temast parema kvalifikatsiooniga naisel, peamiselt kehtivate dogmade ning isikuomaduste tõttu.

See, et naised „lihtsalt töötavadki vähemtasustatud kohtadel“, on osa sümptomitest, mitte aga põhjus. Ametid, mida traditsiooniliselt „naiste omaks“ liigitatakse, on läbi ajaloo kuulunud palgataseme alumisse kolmandikku, alates müüjatest ja lõpetades „pehmete rollidega“, mille alla kogu „hoolitsemine“ litsutakse – s.h. igat masti väetimate ühiskonnaliikmete kantseldamine haridus- ja hoolekandeasutustes.

Ametid, mida traditsiooniliselt „mehelikeks“ peetakse, kuuluvad sagedamini palganivoo ülemisse kolmandikku – s.h. kõik positsioonid, mis on seotud täis elujõus kodanike ehk tootva ressursi suunamisega ning muude „vabade vahendite“ optimeeritud jaotamisega.

Mehed ja naised on erinevad. On kohe sünnist saati, bioloogilistelt eeldustelt, erinevad. Erinevad, aga võrdsed. Ebavõrdseks kasvavad nad aga ajapikku, ühiskonna ja – vabandage – nendesamade vähemtasustatud hoolitsejate toel. Me ise kasvatame poistest mehi, kes äri pissimisvõistluseks muudavad. Ja tüdrukutest naisi, kes südamerahus küsivadki vähem palka, teevadki rohkem tööd ja lasevadki endale vabalt pähe istuda.

Ja siis imestame, et huvitav, miks see nii on. Ja et mitut kvooti, kuhu ja kellele oleks vaja, et see mage lugu muule maailmale liialt silma ei paistaks.

Mulle tundub, et kuni see rohujuuretasand ei muutu, ei päästa meid ka ükski kvoot. Hullemgi, iga taoline kohustuslik kaasamine ainult rõhutab ebavõrdsust veelgi. Ning ehkki naiste osakaalu tõstmine juhtimises oleks vajalik (sellises üldises ümmarguses ühisorganismi olemuses), siis individuaalsel tasandil tõmmatakse vesi peale igale sellisele naisele, kes kvooditagi kõigist kõige õigem oleks. Tee siis selgeks, oli ta seda väärt või täitis lihtsalt normi…

Mis kõige hullem, täna moodustavad suure osa sellest rohujuuretasandil tuksi keerajatest needsamad naised. Lasteaedades, koolis, kodus… Antakse edasi seda, mis endas olemas. Korratakse tuttavat mustrit mõtlemata, kas äkki saaks midagi teistmoodi ja paremini teha. Niisama, viivuks peale vaadates, on ju kõik korras ja toimiv. Ja mis seal siis halba on… ei olegi. Iga väike asi iseenesest ei olegi oluline, aga ühel hetkel saab inimene suureks ja kõik väikesed asjad temas üheks tervikuks kokku liidetud. Ja siis, vot seal kuskil tuleb vahe juba väga selgelt välja.

Head tüdrukud ei istu, jalad harkis. Ei sega täiskasvanutele vahele. Nad pakuvad istet, kui näevad kedagi tooli vajavat, ja kammivad ise oma juuksed patsi. Nad õpivad nukul mähkmeid vahetama, plastmasstassist teed pakkuma ja kõiksuguseid plekke vältima, sest tulevaste emadena on nende kohus kuuluda saia järgi lõhnavate ja seebivärskete haldjate maailma. Nad ei roni, sest siis paistavad trussikud välja, ja nad ei jookse, sest siis võib põlve lõhki lennata. Mida isetum, vaiksem, märkamatum ja end tahaplaanile jätta oskavam on üks tüdruk, seda parem laps tema on.

Poisi näo tõmbab ema ise tatis niisutatud taskurätikuga puhtamaks ja katkiste püksipõlvede vastu aitab juba eos lapitud dressides õue saatmine. Muidugi, poiss on ka hea laps, kui ta kenasti tere ütleb, tädile kraapsu tõmbab ja isa muusikakeskuse lahtimonteerimisel päris kõiki kruvisid ninna ei topi. Aga tema kiire jooks (loe: lükkas kogemata teised pikali), ronimispuudelt allasadamisel saadud sinine silm ning, olgem ausad, ka omal initsiatiivil ette võetud (ja enamasti katastroofiga päädinud) pesumasinaremont kuuluvad pigem nende sõjakangelastegude loetelusse, mida lapsevanemad uhkusega suguseltsile ette kannavad.

Ja poiss teeb seda, mille puhul näeb ta tunnustust oma täisealiste eeskujude (eriti isa) silmades. On julge, kiire, osav ja vajadusel külm ning kalkuleeriv. Ja tüdruk teeb seda, mille puhul näeb ta tunnustust oma täiskasvanud eeskujude (eriti ema) silmades. On väike vaikne inglikene, soe ja kõigi muret südamesse võttev ning, mis peamine, altis enda arvelt kompromisse tegema suuremate-kõrgemate-olulisemate aadete nimel.

Ainult et vaikselt poolt tooliserva hõivav inglike, kes tasase häälega targematele järgi annab, ei sobi direktoriks. Ja see, et ta selliseks kasvatati, mitte sündis, ei muutu ühegi määruse, seaduse või nõude toelgi.

Nii et mul on tunne, et asi pole kaugeltki mitte palgas või nais- ja meesjuhtide proportsionaalses arvus, vaid milleski enamas. Katkise ühiskonna harjumuses toota katkiseid inimesi. Enesest lugu pidamises. Teistest lugu pidamises. Oskuses või isegi tahtes lasta kainel mõistusel ja mitte mingil kvoodil meile õiglust ja tasakaalu õpetada.

Hoolimata levinud väljendist – „sündinud juht“ – ei ole sellist tegelast siiski päriselt olemas. Juhiks kasvatakse läbi kogemuste, kogemused aga vajavad juhtimist ja pahatihti suunatakse need täitsa teadlikult ühe või teise värava suunas. Selle kasvamise (loe: kasvatamise) tulemusena tekib tüdrukutel ja poistel ka erinev metoodika prioriteetide seadmiseks. Keskmine Eesti meesjuht (väga rämedalt üldistades) tegeleb aktiivsemalt akuutsete probleemidega – sellega, mis on siin ja praegu ja käega katsuda. Ta on sageli orienteeritud kvantiteedile, saada rohkem ja rutem tehtud. Keskmine Eesti naisjuht (samasuguse rämeda üldistuse järgi) on suurema empaatiavõimega ning võimeline oma tähelepanu jaotama ka neile teemadele, mille osas tal isiklik kokkupuude puudub. Ta on orienteeritud kvaliteedile, ent kipub otsuseid langetades eelistama „traagilisemas“ seisus olevaid asju, mitte suuremat kõla- ja mõjusfääri.

Üks ei ole selgelt parem ega halvem kui teine – normaalseks toimimiseks on vaja mõlemat ja tasakaal kummagi osapoole vahel peaks olema dünaamiline, konkreetsest probleemist lähtuv. Hea tippjuht on enesest ja teistest lugupidav, analüüsivõimeline, kvalifitseeritud, sotsiaalne ning omab sisemist tasakaalu „pehme“ ja „kõva“ vahel. Tal on teadmisi, oskust neid teadmisi kasutada ning võimet seda maailmaga jagada moel, mis paneb terve meeskonna tema sabas revolutsioone tegema sööstma. See, kas ta on juhtumisi mees või naine, ei mängi mingit rolli. Või vähemasti ei peaks mängima.

Ainult et… meil siin mängib ja isegi väga. Ja kama kuidas ma ka ei püüaks, ei saa ma küll öelda, et asi on meestes. Selles, et nad põhimõtteliselt keelduks naistele õiglast palka pakkumast (vabandust, enne peaks see naine ikka küsima seda palka, eraettevõtluse eesmärk pole ühiskondlike tabudega võidelda) või ei taha naisi oma poisteklubisid rikkuma. Küsima peaks pigem – miks.

MIKS nad ei taha?

Äkki alustaks sealt, et kasvataks poistest mehed, kelle maailmas ei võida tugevama õigus – ja tüdrukutest naised, keda mehed tahaksid võrdsena enda kõrval näha?

Kusjuures, järgi mõeldes, jään ma endale kindlaks. Kuidagi peab see olema võimalik ka nii, et ma ei pea roosadest kleitidest loobuma.