EPL Online teab pajatada, et Tartu Kaubamaja ning neile kunstikuu raames vaateakent kujundanud Fideelia-Signe Roots on omavahel tülli pööranud, sest lõplik taies ei vastanud kaubamaja nägemusele “värvilisest armastuseteemast”.
Noh, itsitasin mis ma itsitasin, tegelikult olen ma kaubamajaga nõus. Mitte et homoteema meie puritaanses maailmas aknale ei kõlbaks või et antud teos kunstilist väärtust ei omaks või sotsiaalseid närve ei trambiks, aga – ärilisest aspektist vaadates saan ma väga hästi aru, MIKS selline teos antud kontekstis kohatu tundus. Mina ka oleks vist lasknud selle asemel midagi ninnunännumat asemele teha. Sest aken on Kaubamaja oma, Kaubamaja eesmärk on palju nänni müüa ja akna eesmärk on meelitada ostjad seda nänni ostma. Pumppüssiga kumminukk (kes sihib Gräzini maskiga teletupsu) on kindlasti vaatepilt, mida mina – kunstihuvilise ja muidu väärastunud friigina, rääkimata isiklikest aspektidest – vägagi naudiks, aga ma kahtlen sügavalt, kas see paneks rahakotti mu taskupõhja auku põletama. Noh, et tekitaks tundeid, et vot sihukesi trussasid on mul nüüd KOHE vaja nagu tol kumminukul või nii.
Niisiis – ekshibitsioon aknalt maha. Aga selle võiks kuskil mujal, mõnes teises taustsüsteemis, külll uuesti jälle püsti panna. Sest üsna samal ajal on Jaan Elgula äärmiselt sügavsisulises naisteajakirjas jälle Eesti mehe kombel härga panemas ja möriseb kohustuslikku “tehku omavahel mis tahavad aga jätku lapsed palun palun palun sellest välja” regilaulu ette.
Ehk teisisõnu oleks tol vaateaknal kõlapinda küll ja rohkem veel. Ning nagu väsimatutest ja end üha tüütumalt kordama kippuvatest foobikutest näha, on emantsipatsioon laiemast vaatevinklistki võttes veel üsna irrrrrmuäratav mõte iga valgenahalise ahvi jaoks.
Niisiis riskin blogosfääri risustada veel ühe (uhhh, ka see on tüütu juba, mis?) kaitsekõnega pedeabieludest ja ennekõike adopteerimise vajalikkusest. Nimelt on suhteliselt marginaalne see kaotus, mida ühiskonna moraalne pale kannab, fantaseerides kahest valgesse kleiti rüütatud karvarinnalisest meesisikust altari ees truudust vandumas. Vähemalt juhul, kui meie riigi suure iibepoliitika ja lastekaitsmisaadete tagant ka mingit reaalset sisulist väärtust otsida.
Sest nagu juuresolevalt pildilt ja statistikast näha, on meie lastekodud lapsi täis – keda adopteerida ei anna, sest riik ei saa vanemlike õiguste äravõtmisega eriti hästi hakkama. Ehk meil on terve p….setäis toredaid heterovanemaid, kes lapsi kasvatama ei kõlba, aga ema-isa tiitlit ja seeläbi ka teatavaid juriidilisi õigusi uhkelt edasi kanda tohivad. Ja siis on meil olemas terve p…setäis samasoolisi paare ehk peresid, kus JUBA TÄNA kasvavad lapsed, kellel on olemas kaks lapsevanemat (nimetatagu neid kuidas tahes) ja puudub igasugune juriidiline kaitse ning garantii, et see situatsioon ka siis lapse jaoks võimalikult positiivselt jätkub, kui kahe lapsevanema omavaheline suhe ammu hapuks läinud või suisa drastilisemal moel otsa saanud on.
Ehk teisisõnu lähtub riik printsiibist, et võrdseid koheldakse võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt (õiguskantsleri väljend, mitte minu oma) ja laste vahel joone tõmbamiseks kõlbab väga hästi ka lapsevanema orientatsioon või partnerivalik.
Sest esiteks – kuni pole juriidilist tunnustust kellegi lapsevanema-staatusest, seni ei saa tollele inimesele riigi poolt panna ka mingeid kohustusi. Näiteks hoolitseda lapse eest. Ja teiseks, kuni pole juriidilist tunnustust, pole tol lapsevanema-staatuseta isehakanud vanemal ka mingit võimalust neid kohustusi täita olukorras, kus keegi teine (näiteks mõni veresugulane) tunneb, et ta geneetilise sideme läbi justkui suurem asjaosaline on.
Ja seda, mida arvab-tunneb-vajab laps, ei küsi keegi, üheski olukorras, sest standard näeb ette kuvandit kahest kaunist tervest toredast kokkuhoidvast ja majanduslikult heal järjel olevast lapsevanemast, kellest üks peab hommikuti habet ja teine säärekarvu ajama.
Ning ega ole oluline seegi, et see kuvand on ammu juba nendesamade kenade heterote endi poolt lömmi löödud või kuidas mahuvad neisse “tõelise pere” idüllilistesse muinasjuttudesse tuhanded kohtukaudu isakohustusi sissekasseerivad naised ning abielude arvule peagi kannapeale astuvad lahutused ning, tõesõna, ka käputäis isasid, kelle laste emme on saba selgas nelja tuule poole kadunud.
Ehk mulle näib, et praegu oleme situatsioonis, kus seda va seadust on vaja juba ammuilma tekkinud olukorra reguleerimiseks ja mitte uute võimaluste loomiseks.
Ning ma tõesti ei saa (jälle!) jätta mainimata seda, et ehkki enamik lapseahistamisjuhtumeid leiab aset n.ö. heteroseksuaalses kontekstis ehk meessoost lähikondse (isa, onu, kasuisa, perekonnatuttav vms) ja alaealise tüdruku vahel, ei ole needsamad valvsad laste õiguste eest seisvad kodanikud kunagi teinud suud lahti, nõudmaks heteromeestelt adopteerimisõiguste äravõtmist.
Jajah, kohtulahendini jõudvates juhtumites on peaasjalikult peategelasteks siiski poisse ahistavad mehed, aga see on omaette teema ja sellest räägiks kunagi teine kord. Sest ka SEE fakt iseenesest räägib väga selgesti meie “kasvõi vägisi, aga usume ulmet” mentaliteedist.
Nii et ma loodan, et too kõnealune kaubamaja aknadekoratsioon siiski pannakse välja, üsna pea, mõnes teises samaväärselt nähtavas paigas (ilma kommertstegurite kaasamiseta), sest ükskord peab uni ikka otsa saama ja ärkamisaegse pohmeluse järel tuleb kord ka selginemise hetk.
Omaette küsimus on, kas Gräzini pildi sihtimine mängupüssist on kunst või solvang. Mina pakun, et mõlemat, täpselt parasjagu. Igatahes mitte vähem kunst, kui Toomiku purki pandud ekskremendid või Vabakal puuotsa heidetud mobiiltelefonid.
Urban Turban ja muud loomad 
Et taha võõra kodu külalislahkest uksest sissetulles laamendama hakata. Seepärast ei võta sõna asja sisust, millest kirjutad.
Juhin aga tagasihoidlikult tähelepanu, et pildi järgi otsustades saab Gräzin seekord küll ilmaasjata – väidetava telepeediku äratuntavale torsole on seekord lisatud hoopis kodanik Riisalu füsiognoomia. Aga võib olla ma ka eksin – inimeste maailmanägemine on tihti erinev, vähemalt Sinu seda kirjutist lugedes ja see just teebki elu huvitavaks. Seepärast Sind jätkuvalt ka loen.
Ehh, täpsustuseks siis – taiesel oli kaks sihitavat teletupsu, üks Riisalu ja teine Gräzin. Pildil ongi Riisalu, muud mul antud teoses leida lihtsalt polnud, ja et Riisalu konteksti asetamine (relvad, kumminukud, pila ja hea maitse piiril balansseerimine) on nii tüüpiline lahendus, üllataski Igor… Kahjuks muud pilti ei tuvastanud 😦
Kui Sind aga huvitab, milline Gräzin välja näeb, siis kunagi tegin üht (taidlemis)projekti ehk visuaalseid intervjuusid… Ja Gräzini oma leiab siit: http://www.hot.ee/tibet/ 🙂
Gräzini seeria on suurepärane. Olen alati mõelnud, et tummfilmi ajastul oleks ta olnud SUUR näitleja.
Ja tegelikult, Riisalu, Gräzin või keegi kolmas – sellel polegi ju suurt tähtsust. Kui vaateaken on (kujutav? rakendus?) kunstiteos, siis igal vaatajal on voli vabaks tõlgenduseks. Seekord siis Tartu Kaubamaja tõlgendas kunsti sedaviisi.
Krissu,
üldiselt su jutuga nõus.
“Omaette küsimus on, kas Gräzini pildi sihtimine mängupüssist on kunst või solvang” See on niisugune sõnumiga-kunst. Eks ennegi on ju poliitilist-sotsiaalset kunsti tehtud. Ja ennegi vastasleeri juhi pilti püssiga sihitud 😛 Nad võiksid selle taiese minugi poolest kuhugi mujale üles panna. Rahva pilkudele sihtimiseks 😀
A mul üks küsimus ka. Selline naiivne. Mul nimelt on jäänud segaseks kas “pede” on homoseksuaalse meesterahva kohta öelduna ebaviisakas või tavaline. Või on ebaviisakus tavaline? Sest nagu ma aru saan on sõna “pede” lühend sõnast “pederast”(kreeka k. poisiarmastaja? )Et siis kõik gayd peaksid nagu olema pedofiilid? Ja Jaan Elgula ütleb: aitäh, näete, sellest ma ju rääkisingi.
Ja kas pedeabieludest rääkides ei unustata kuidagi ära lesbisid, kes üsna tõenäoliselt ei ole “poistearmastajad”? 😉
Selle pedega on nii, nagu sõnaga “nigga” vist: sõltub ütlejast 🙂 Aga point taken 😛
Pede võib homoseksuaalsele öelda vaid teine samasugune (ehk homoseksuaalne). Vastasel juhul käsitletakse seda siiski solvanguna ja ebaviisakana.
Hea on lugeda sisukaid blogisid. Muide, isegi mina saan kaubamajast aru ja ma lausa küsisin enne selle kaadervärgi ehitamist, kas poliitilise geiteemalise aknaga probleeme ei tule. Kujundaja arvas, et ei tule, aga paraku oli see vale arvamus. Nad ei kujutanud ettegi, mida ma teha kavatsen. Nad siin Tartus ei teagi, mis asi on poliitiline kunst! 😀
Nõus, hea mõte oleks see kuhugi Tartu Kunstikuu raames üles seada. Uurin võimalusi.