Inimese väljasuretamine: saab ka spermata

SLOleht on üles korjanud uudise, et Briti teadlaste avastuse kohaselt pole peagi lapsesaamiseks vaja muud, kui asjast huvitatud kodanike luuüdi. Ehk saab ka spermata. Ja varsti tehakse luuüdist ka munarakud valmis.

Sama uudise pikema versiooni saatis mulle mõne päeva eest FBI, kahjuks ei jagunud toohetk mahti asjasse süüvida. Nüüd lugesin üle ja hakkasin kartma.

Uudis, mis ühelt poolt viljatutele paaridele kindlasti rõõmusõnumina tuleb, tekitab minus küll õõva.

Olen pikka aega vaevelnud dilemma ees, et kuhu maani tuleb meditsiinisaavutusi kui edasiminekut tervitada ja millal muutub see loomuomase evolutsiooni takistamiseks. Ulmekad kloonitud sõduriarmeedest ja laboris ehitatud üli-beebidest ei ole ju mingi haruldus, ainult et senine fantastika saab ühel päeval reaalsuseks ja ehkki eesmärgid on justkui üllad, ei või tulemuse headuses kuigi kindel olla. “Road to hell is paved with good intentions” – põrgutee on sillutatud heade kavatsustega… Täpselt samale järeldusele jõudis ka Nobel, kelle maailmapäästmisplaan andis vahendi sellesinatse maailma hukka saatmiseks. Või iroonilisel kombel Nobeli preemia pälvinud Kary Mullis, kelle meetodit kasutatakse seni HIV-antikehade testimiseks – ja kes on viimased aastad üsna tulutult võidelnud farmaatsiatööstuse biljonibisnessi vastu, püüdes tõestada, et HIV ja AIDS ei ole sugugi nii üheses seoses kui meile selgeks teha püütakse.

Ja siis nad läksid – tegelikult küll varem juba – ning ühendasid tomati ja kala ning said kiiresti kasvava hiidtomati; ühendasid porgandi ja riisi ja said kuldse riisi ja nüüd on olemas mais, mis tõrjub ise kahjureid ja kartul, mis ei mädane ja õunad, mille koor on nii paks, et tõugud seda närida ei suuda ja… oh, nii palju põllumajanduslikke  imesid, et juurikaletist kaupa valides ei saa sugugi kindel olla, et sa koos kurgiga osakest lehma endale koju kaasa ei osta. Kõik selle nimel, et lõpeks nälg ja algaks otsatu õnn.

Ning siis nad läksid ja kloonisid lamba ja pärast koera ja kitse ja hobuse, ning on otsa inimestega ka lahti teinud – ainult et (vähemalt ametlikult) pole ühelgi klooninimesel veel inimeseks areneda lastud.

Ja siis õpiti tegema eelselektsiooni, valima uuele algavale elule sugu ja silmavärvi ja ignoreerima neid, kel geneetiliselt mõni haigus kaasa antud. Ja ikka oli veel vähe, sest nüüd nad ütlevad: pole vaja, me ehitame ise inimese.

Eetika vaatenurgast, et kas inimese püüd looduse loomulikku kulgu on viisakas või mõistlik – see on asja üks külg. Teine aga on eetika kui eksisteerimisõigus: ajastul, mil valik kui selline saab laialdaselt võimalikuks, muutuvad automaatselt veelgi tõrjutumaks kõik need, kes raamidesse ei mahu. Ehk mida lihtsam on ellimineerida kõik ebastandardsed, seda loomulikumaks muutub ka pahakspanu kõigi nende suhtes, kes sellegipoolest normatiividesse ei mahu. Ning neid inimesi on ja jääb alati olema, sest kõik vanemad ei lase oma lapsi katseklaasist läbi ja kõigil vanematel pole seda võimalik teha ja loodus on alati visanud vimkasid sisse, püüdku me kuis tahes neid riske kõrvaldada. Niisiis ei liigu ühiskond mitte mõistmise, vaid mõistmatuse poole.

Mul kraabib siiani hinge kääbustest tehtud dokfilmi ühe peategelase kommentaar – kui talle esitati “töövõiduna” uudist, et nüüdsest on võimalik tuvastada vastav “geeniviga” ning kõik taolise “veaga” lapsed aborteerida. Ehk mõtle kui tore, mitte keegi ei pea enam kannatama Sinu rasket saatust. Ja ta ohkas, sest rõõmusõnumi ridadevahelt luges ta tema välja deklaratsiooni, et temasugused pole maailma oodatud.

Kui kindel saab aga kesiganes meist olla, et MEID on maailmal vaja – just sellisena, nagu me oleme?

Või kui seni oli igalühel meist vähemalt funktsioon elu edasi viijatena, siis – nagu nüüd näha, kaob ka selline mõte. Sperma ja munarakk tulevad luuüdist ja pea see titt kuskile inkubaatorisse idanema ei panda.

Ning ühel päeval toodavad masinad inimesi, liinitööna. Ilusaid, standardseid, kuluefektiivseid ja masinatele alluvaid. Sootuid, muidugi. Sest milleks enam seks, kui selle tulemusena midagi ei toodeta.