Üldiselt ei ole mind kunagi liigses daamilikkuses süüdistatud, nagu polnud ma füüsikas kah mitte klassi kõige kõvem käpp, ent – viimasel ajal tunnen end mõlemas suunas algosakesteks laiali kistavat.
Nimelt on meil üks kolleeg, kes suudab minust kõige ilgema snoobi teha ja, vähe sellest, sundida mind seejuures IGA KORD gravitatsioonireeglitele mõtlema. Põhjus lihtne, nimelt on poiss auga ära teeninud tiitli “Tõmbenumber”, sest ma ei tunne mitte kedagi teist, kes oleks võimeline keevkuuma tee kruusist kätte saama ilma tassi kummutamata ja seejuures teostama kogu protseduuri nii võimsate heliefektide saatel, et täpselt kolm korda päevas krabab kogu kollektiiv üksmeelselt kõrvaklappide järele. Tõmbemehhanism nagu tööstuslikul tolmuimejal või Musculus Suckulus Grandiosa või… uhh, ma ei teagi, mismoodi seda nüüd defineerida tuleks.
Aga muidu ma, päriselt, väga snoob ei ole. Välja arvatud siis, kui jutt käib seedekulglaga seonduvast – olgu teemaks manustus või… eee… väljastusprotsess. Sest vaikus on tõesti kuldne… ja kuulmiskile kallis ja… noh, närvikava ka 🙂
Urban Turban ja muud loomad 