Eelmisel nädalal, kui meediasse jõudsid esimesed teated olukorra ootamatust ärevnemisest Gruusias, tõmbas mul hinge kinni. Sõna otseses mõttes. See kõik oli kuidagi liiga reaalne. Liiga käegakatsutav. Liiga usutav. Umbes nagu… nagu oleks heitnud pilgu ühte võimalikku musta stsenaariumisse ja avastanud, et see võib juhtuda ka minuga.
Sest – mis takistaks. Või õigemini: kes.
Diplomaatiliselt ümmargune näpuvibutus järjekordselt EU konsiiliumilt, kes koguneb millalgi ülejärgmisel nädalal? Kulmukortsutus NATO’lt koos hoiatusega, et kui ma veel kolm korda sulle seda ütlema pean, siis ma hakkan mõtlema nurka saatmisele?
Minu välispoliitiline lugemus on nii häbiväärselt väike, et ma tegelikult ju ei tea, kes alustas. Noh, et mis oli see kivike, mis doominorivi kukkuma lükkas. Miskipärast arvan, et sinna skeemi mahub palju enam muutujaid, kui me siin, pseudoeuroopas, üldse ettegi kujutame. Ja et etnilise kultuuri- ja rahvusvähemuste sildi all räägitakse tegelikult ühest teatavast juhtmest või transiidikanalist.
Üks kodanik mainis hommikul trammis, et “see on nagu sundüürnikega – keegi pole süüdi”. Võibolla… aga keegi peab maksma ja küsimus on, kes ning kui palju. Ja mis õigusega. Ja kas üldse.
Võibolla olen ma loll. Aga kui ma sõidan ära puhkusele ja koju tagasi jõudes avastan, et minu köök on omavoliliselt hõivatud Aleksandri, Kolja ja Nikita poolt, siis… kas ma olen paha, kui neile kaikaga kuklasse tahan anda? Ja kas mul oleks see õigus? Näiteks siis, kui selle köögi võttis oma valdusesse hoopis keegi Vladimir, kes – endal nägu peas nagu ausal mehel muiste – tollesama köögi piduliku kummarduse saatel uutele anastajatele üle andis, justkui enda oma.
Võibolla nemad otseselt ei võtnud. Eksole. Aga köök on ju ikka minu oma ja ma ei taha neid sinna.
Ja kui Aleksandr kutsub minu vehkimise peale veel kamba jõmme appi mulle õpetust andma, leelotades taustaks kurba lugulaulu sellest, kuidas ma etnilist puhastust tahtsin teostada (seoses sellega, et kolmik vene rahvusest juhtus olema), siis… olen ma rassist või? Või lihtsalt oma kodu kaitsja? Aga – oletagem nüüd, et see korter ja köök olid kunagi Aleksandri vanaisa omad. Ammu, noh. Ja võeti temalt ka omal ajal ilma vastavate volitusteta käest… ja et kaudselt tahtis Aleksandr oma õigust saada… mis siis? Mhhh?
Tegelikult on mul, korteriomanikuna, poogen. Kes alustas.
Ma tahaks oma kööki lihtsalt tagasi.
Ainult et see “minu”, “sinu” ja “tema” on kuidagi uskumatult sõlme läinud ja harutajat pole meist kellestki.
- Petitsioon Gruusia toetuseks
- Marko Mihkelsoni poliitblogi
- Kadi Liik: “Tee sõtta” (EPL)
Urban Turban ja muud loomad 
Natsionalist ikka, mitte rassist. 🙂 Teatavalt on ka venelased europiidid rassilt nagu meiegi.
Tõsiselt hea võrdlus muidu 🙂
Ma ei tea, kas minu oma nii hea on, aga üritan vastata pealkirjas olevale küsimusele – oletame, et köök pole tegelikult kunagi sinule kuulunud, ehkki sa oled juba sellesse korterisse kolimisest saati unistanud saada köögi ainuomanikuks. Köök oleks kõige meelsamini iseenda oma või siis pigem Aleksandri oma, kes on köögi nõusolekul seal aegajalt oma sõpradega istumas käinud. Sinu vastu on köögil vimm, kuna sa tegelikult, olgem ausad, ei ole kööki kunagi eriti lugupidavalt suhtunud, köök on sinu jaoks lihtsalt üks alam eluruum. Aga sa tahad teda ikkagi endale ja sulle kohe üldse ei meeldi Aleksandri seltskond, käib sulle lausa närvidele. Noh, ega Aleksander ennast kah muidugi tagasi ei hoia ja teeb kõik selleks, et sulle üha enam ja enam närvidele käia. Ühel hetkel lähebki sul kops üle maksa ja sa muretsed köögile soliidse luku, tabaga ja puha. Aleksander oma kaaskonnaga on rabatud ja köök on lihtsalt väga pahane. Tulise slaavi temperamendiga Aleksandrilt ja tema sõpradelt oleks raske oodata midagi muud kui seda, mis nad nüüd teevad – löövad köögiukse maha ja inertsist peksavad köögi sisustuse kah veel segi – see viimane köögile ei meeldi, aga ta ikkagi peab sind süüdlaseks. Aleksander ja co on nii nördinud, et nad peksavad mõned asjad esikus kah segi ja seavad ennast sinu elutoa ukse lävele laagrisse, andes selgelt mõista, kes nüüd olukorda kontrollib. Sinul tekib paanika ja täiesti põhjendatult – oled ju nüüd oma korteri võtmekohtadest ära lõigatud. Kontakteerud esmalt oma naabrite ja siis korrakaitseinstantsidega, et nad sulle appi tuleks ja õigluse taastaks. Politseil võtab tulek muidugi aega, mõned naabrid ei reageeri üldse, teised tulevad ukse peale Aleksandri punti hurjutama. Kolja uputab igaks juhuks koridoris olevasse akvaariumisse paar lillepotti, aga tegelikult olid need lilled juba ammu närtsinud ja akvaarium vajaski veevahetust. Ilus liigutus iseenesestmõista see ei olnud. Laamendajatele hakkab näägutamine pikapeale pinda käima, osad neist lahkuvad, viimaks tõmbab ka Aleksander koomale, ent jääb siiski segipekstud kööki – igaks juhuks, et sa seda uuesti ei lukustaks. Köögis valitseb kaos, sinu hinges samuti, ja aegamööda hakkab sulle kohale jõudma, et kuidas sa ei suutnud köögi lukustamisel sellega arvestada, et Aleksander ja co sellega kohe kindlasti ei lepi ja asja sinnapaika ei jäta. Nad lubavad köögi inventari muidugi ise taastada, aga sinu võimalused köögis mingitki kontrolli saavutada on nüüd nullilähedased.
Umbes selline värk selle Gruusiaga oligi st on. Veel paralleeliks, et õigupoolest on Gruusia aastakümneid käitunud Põhja-Osseetiaga samamoodi nagu Serbia Kosovoga.
Lähiajalikku tagasi vaadates – 2004 liitis Saakašvili Adžaaria relva ähvardusel Gruusiaga. Heanaaberlikke suhteid Gruusia ja tema nö alamate Abhaasia-P-Osseetia-Adžaaria vahel pole kunagi olnud. Loomulikult ei õigusta kõik see eelnev kuidagi Venemaa käitumist, võibolla tekitab lihtsalt vähem hämmingut ja hirmu oma tuleviku suhtes.
Tõe huvides olgu mainit, et vastavasisuline info pärineb asjaga põhjalikult kursisolevatelt sõjakooli analüütikutelt ja on siiani vaieldamatult üks objektiivsemaid käsitlusi selle konflikti tagamaadest üldse. Ehk siis meedias tagamaadest vist polegi eriti räägitud.