Esimene öö tormiga

„It’s a tale of a storm from the mainland,“ ütleb Dennis ja tema ülesse põrnitsevad silmad on täis hukkamõistu. Hallid pilved on kihutamas raevuka hooga üle taeva, jättes paljaks vaid üksikud erksinised laigud, mis kaovad sama kiiresti, kui tekivad.

„Ain’t half right, I’ll give you that… we haven’t had a weather like that for four years… hang on, let me think…. Brenda, what do recon’, has it been eight years or nine since the last hurricane?!“

Koos siniste laikudega tekib ja kaob ka päike. Soe on, isegi väga. Kui murule kõhuli visata, ei tule tuulgi nii madalale sulle järgi. Ikka parem kui Eestis, veenab hääleke mu peas. Pole lund, pole külma. Tühja sest tuulest ja paarist vihmapiisast siis, kui kõnnitee kivid on mu palja talla all mõnusad ja pehmed.

Prillid on vajunud Brenda ninale viltu ning tema vilkalt liikuvates silmades on midagi väga linnulikku.  „I don’t know, Dennis, I just don’t know,“ ütleb ta ja ma tean, et tema kahtlus pole suunatud mitte aastate lugemisele, vaid üha sinakashallisemaks kiskuvale ilmale. Brenda hääl on veniv ning koosneb kahest täiesti erinevast ülestikku asetatud tämbrist. Ma ei tea, kas kuulen seetõttu, et tean, või tean seetõttu, et kuulen – aga tema üles ja alla lainetavas intonatsioonis on iiri päritolu selgesti tunda.

*

Sinised laigud kadusid taevast veel enne hämaruse saabumist. Tuul painutas palme, kuni udusulgedega kaetud linnupesa naabrimehe ukse ette maandus. Poegi me ei näinud, ent eks need võisid ka tuulega kadumina minna.

Ja siis vajus maailm mustaks ning üksikud, rasked vihmapiisad kuulutasid tormi päriselt kohale saabunuks. Tegin oma viimase suitsu terrassil ning üritasin ülakorruse aknaluuke kinni kiskuda. Vanad puitraamid olid vormist välja paisunud ega mahtunud enam aknale ette. Klõpsasin ühe neist vähemalt haagiga kinni, ikka parem kui mitte midagi. Teine jäigi vastu seina pekslema.

Tuutu seisis mu kõrval, suu igasuguseid tarku – ja hetkel täiesti kasutuskõlbmatuid – soovitusi ütlemas. Tema põhiline mure näis olevat tormikindluse pärast – et kas see maja ikka kannatab, kui palmid peaks pooleks murduma. Ja mida me siis teeme nende asjadega, mis teisel korrusel on, kui katus koos palmidega sisse sajab.

Arvasin, et ega see palm läbi kahe korruse ikka ei tule ja et teeme siis parem elutoa diivani lahti ja magame seal.

*

Olin tukkuma jäänud ja kell näitas südaööd. Miski kolkis vastu me tagumist ust ja korraks võttis mul seest kõik õõnsaks. Just sellisel ööl, kui tuul on vali nagu majja kihutav rong, kui kardinad õõtsuvad tuules, kui sa oled ühtaegu nii palavusest higine kui külmast lõdisev – just sellisel tormisel ööl seisab uksel süüdvestrisse riietatud näo ja nimeta kogu, kelle käsi, olgu kirve, noa või vikatiga, tõuseb hääletult ning langeb siis veel enne, kui sa ühegi piuksu kuuldavale jõuad tuua.

See polnud mees märjas mustas mantlis.

Muidugi polnud.

Ainult pesurest koos eelmise elaniku voodilinadega. Linad olid vettinud ja vehklesid poolenisti maas. Nende tuppa tõstmisel puudus igasugune mõte, nii et nügisin resti vaid rohkem maja nurga poole, uksest eemale, ja surusin uksel kõik lukud ja riivid viimseni kinni.

Siin polnud valget maski ja keegi ei teadnud, mida ma tegin eelmisel suvel. Olin ainult mina, kohtlaselt itsitamas, täiesti teadlik oma ületuuridel tegutsevast fantaasiast – ja ikkagi liiga hirmul, et käterätti ümber tõmmates terrassinurka suitsetama hiilida.

Ja vesi, mis väikeste laiskade lainetena tagaukse alt sisse vajus.

*

Kell oli kuus. Ma ei tea, millal magama jäin – igatahes tundus järjeks kortsutatud lehenurka vaadates, et raamatust oli pool justkui möödaminnes läbi saanud.

Köögipõranda kuivatamiseks kulus mul pool tundi. Oleks läinud ehk pisut vähem, kui ma poleks arvanud, et võimalikku elektrilööki (vesi oli nii külmkapi kui pesumasina all ja ma ei hakka üldse kirjutamagi, mida ma arvan siinsetest kaitsmeteta elektrijuhtmetest) aitab oluliselt vähendada see, et ma ainult varbaotstel liigun.

Tegelikult ma ju tean, et see ei käi nii. Nagu teadsin sedagi, et mitte keegi kuri ei klopi öösel mu uksi ja aknaid. Mis siis.

Ikkagi tahtis osake minust meid ellu jäämise eest õnnitleda.

Tuutu ärkas ja ringutas end, kassi moodi nurrudes. „Kas maja on ikka terve?“ oli esimene asi, mida ta teada tahtis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: