Ma lugesin kõik käbid üle

Nädalavahetusel käisin ma pulmas, kus kõik oli äraütlemata armas. Läbinisti, ausalt, täpselt nende endi nägu. Mul oli hea meel võimalusest olla siiras siis, kui soovisin head, kui lasin teele oma küünlaga õhupalli, kui vaatasin ilutulestikku, kui andsin alla võitlusele sääskedega. Kõik oli nii, nagu vaja. Ja järves oli palju kalu ja mul polnud õnge ega korki kaasas.

Täna, kui ma parkimisplatsil oma tädidele viipasin, mõtlesin ma miskipärast just sellest. Mitte oma emast.

Sealsamas, meie liivalapikesest mõne pikema sammu kaugusel, on üks hall ja lihtne hauakivi, kus nime asemel kirjas: pisipoeg. Ainult see ja üks ainumas kuupäev. Vaatasin täna seda kivi ja mõtlesin: nii siiras, nii aus, nii nende endi nägu.

Me panime lilled ja kõik oli natuke nihkes, ehkki arvan, et olime seejuures siirad.

Ja siis me tulime ära ja ma loendasin teepeal käbisid, pilk kindlalt eemal nendest kahest kivist. Kahe perekonna kahest pisikesest pojast. Ja mina, ma mõtlesin oma emast.

Mu emal on täna sünnipäev.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: