Skorpion luuras mind vannitoas.

/postitatud päeval kontorist/

Mu loomaarmastus sai ametliku põntsu: no tõesti, kuskil on piir. Skorpion vannitoas on selle piiri igatahes ületanud.

Käisime eile tolles väikeses kalarestoranis ja kõik oli igavesti mõnus, kaasa arvatud ilm. Öeldi, et kuumarekord, aga ei oska kuidagi kinnitada. Igal juhul oli päev palju palju kergem kanda kui pühapäev (mil tõepoolest õhk SEISIS paigal, kuum ja kõva) ning õhtul koos päikesega kadus ka tüütu leitsak, järgi jäi miskit 25*C kanti ehk ideaalne õhtu restoranihoovis istumiseks.

Restoran asus meie linnakesest paarkümmend kilomeetrit eemal (ehk pisut vähemgi), siit Pula poole sõites – puidu-sadama (mmm… mitte sadama… no laevade laadimiskoht pigem) taga, just seal, kus arvasid, et tee saab otsa ja midagi enam tulla ei ole võimalik, tegi asfalt jõe/lahesopi ääres järsu käänaku. Tee mäeküljel on kohati nii kitsas, et kiirusepiirangud käsivad alla 40 sõita ning ruumi on vaid ühele autole (kui keegi vastu sõidab, peab teine sealt teelõigult ära tagurdama – enamasti see, kes allpool on), aga seda vaid paarisaja meetri ulatuses. Enamasti mahub vastutulija ikka oma rajale ära…

Teekord läbi Rasa Trgetisse - jõeveer paremal, seljataga eeslite reservaat

Ja siis, seal käänaku ja kurvitamise taga, oli korraga pisike asula nimega Trget ja lahesopp (teoorias on siin jõgi juba mereks saanud, aga mägede vahel ju avavett ei paista) paatide, mõne jahi ja kaatriga. Ning ilusad majad värviliste aknaluukide ning lillekastidega ja kaks restorani. Meie valitu (Nando’s, kui kunagi keegi sinna satub oma jahikruiisil!) omanik on ühtlasi „kõige tegija“ ehk süüa saab sellest kalast, mida pealik hommikul lahest välja tirinud on.

Mereannipasta kahele toodi lauale liuaga ja oleks vabalt ka neljale piisanud: meist jäi enamik igatahes söömata (ja seda hoolimata mu kummimaost ning faktist, et päeval polnud ma peale banaanide ja kohalike viinamarjade midagi söönud!). Karbid, merekarbid, teokarbid, krevetid, kaheksajalad, vähid… Kui allolev pastahunnik keetmisel veel veidi harjutamist vajaks, siis kogu see ehe merendus, mis peale valati, oli täiesti super. Ja seda oli palju. Ja see nägi välja nii, et mul on edaspidi vist piinlik kõigi nende kalatoitude pärast, mis selles tuttavas Keskmiste Inimeste maailmas saada. Oli selle reisi esimene söögiga seonduv vau-elamus (peale nende imeliste grillitud kartulite, mida ma Belgradis sain, aga millest kirjutada pole veel jõudnud)!

Maja Trgetis - jälle, piistu pandud pilt 🙂

Pärast pudelit veini hiljem – muidugi kohalik toodang, aga, tuleb tunnistada, jäi toidule ikka alla – sõitsime koju tagasi. Ümber täiesti üüratu kottpimedus. Selline, millelaadset ma mitte kunagi varem kohanud pole, sest pärismägedes olen esimest korda ja mujal soojas on alati olnud läheduses mõni igikestva eluga linn, mis taevalaotusesse kuma jagab.

Igal juhul oli päevane kuumus oma töö teinud ja mu toas on senini temperatuur tublisti üle normi. Aken on kenasti lahti ja kuna majaisand soovitas (käskis, nõudis, tahtis), on lamp öösel kustus: meelitavat sitikaid ligi. Ja ventilaator, nagu arvatagi, huugab voodi kõrval õhku liigutada.

Aga juuksed kuklas on ikka higist märjad, keha on kleepekas ning otse ventilaatori all magamise tulemusel kleepus keel suulakke – ilmselt ka põhjus, miks ma kella 3st üles kargasin, nähtud painajatest täiesti soodastunud. Õues imetud sigarett ei toonud ka rahu tagasi, miskid loomad tegid võsas rallit ja korra lidus üle hoovi süsimust kass, taamal ilmselt need, kelle eest ta valguse suunas putket tegi (aga nemad meie hoovi ei tikkunud ja jäidki minu jaoks nähtamatuks, peale eemalt kostma vaikse klähvimise, mis titeealisi rebasekutsikaid meenutas).

Ja kui ma siis mõtlesin, et teen vannitoas siiski viimase tiiru ja joon veel ühe klaasi vett enne voodisse tagasi ronimist, avastasin ukseaugust – otse minu voodi poolt! – vannituppa ronimas ühe skorpioni.

Järjekordne „elu esimene laivis”, eksole. Ega esimese hooga ei saanud arugi, jõllitasin täitsa nüri näoga, et krdi imelik sitikas ja mis imelik segu kõrvahargist ja vähist ja kus ma küll sellist varem näinud võin olla… kui korraga plahvatas. Ja ikka sellise laksuga, et aju lakkas töötamast ega suutnud enam üldse meelde tuletada, kas ja kui ohtlik taoline elukas tegelikult on (no meie rästik on ju ka „surmav“, eksole, vähemalt enamike inimeste teadvuses) ja kas nad ka tillukesena juba mürgised on või saavad oma väe suuremaks kasvades.

Igatahes nüüd tuleb kurvem osa: lõin ta maha. Profülaktika mõttes. Ja lasin takkapihta kraanikausist alla selle, mis järgi jäi. Ja siis panin akna kinni. Ja nüüd  istun ja mõtlen, et kas ma veel suudan siin magada, tõmblemata iga kärbse peale, kes mu kõhul maandub…

Ps. kinnise aknaga istumine on tappev. Ja tuld ma enam ei kustuta, no ausalt!

Pps. Tegin õues ühe suitsu ja suutsin mingid nähtamatud loomad paanikasse ajada – üks pani ilge raginaga järsaku all minema ja teine askeldab seal, kus majaomanik oma veinitünne hoiab. Vaatama ma oma tänases seisundis ei lähe.

Aga peale hirvede, jäneste ja rebaste ei ole siin teadaolevalt kunagi kedagi põnevamat nähtud kah. Neid võin turvaliselt koduski vaadata…

Advertisements

One comment

  1. Skorpion on ju peaaegu nagu prussakas?
    Eks ta algul ole jah veidi õudne, aga õige pea harjub ära! Mäletan, poisikesena meelitasin sisalikke peo peale soojendama. See nõudis kannatlikkust. Külitasin vana maja varemel ja rääkisin nendega. Mul rohkem siis sõpru polnud. “Pärast pudelit veini hiljem” võiksin sest pajatada rohkemgi, kuid olgem ausad, nad mulle midagi eriti ei rääkinud. Jõllitasid niisama rahulolevalt, lestad laiali. Aga mul oli hea meel, et mõnel tegelasel oli hea meel. Vaat sellised mälestused…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: