Paariks päevaks Pärnus peesitamas

Käisime paariks päevaks Pärnus supelsaksu mängimas ja peale reaalteatraali meenutava tagasisõidu jäid meelde veel päike ja üksi läbikolatud linn ja söök.

Sest randa ma ei läinudki. Ei näinud isegi liiva ja vett kuigi lähedalt. No MILLEKS, eksole, kui ma sügisel näen pärislaineid ja rannaahvindus on minust nii ehk naa kauge kaarega mööda läinud (loe: ma olen alati kas liiga valge, liiga palavuskartlik või liiga paks olnud, et liival lihtsalt külitamist nautida). Küll aga käisid biitshitamas Konn ja Tuutu, koos meie kallite võõrustajatega. Ehk siis Konna isa oma mudilaste ja naisega läks kaasa, moraalse toe ja muidu ajaviitmise mõttes. Ning see veenas mind endisest enam, et rand pole minu rida. Valetasin end parem Chaplinisse näitusele minevat ja Pärnu puitarhitektuuri vahtivat.

Valetasin, sest tegelikult oli juba Chaplini nurgapeal selge, et järjekordsed variatsioonid soo-teemadel, olgu need pealegi sedapuhku elektri-temaatikast vürtsitatud, ei meelita kohe üldse. NO ÜLDSE, noh. Terve müriaad taieseid, mis sama pikka legendi kõrvale vajavad, et välja vedada – minu eelarvamused Eesti kunsti suhtes ei kannataks veel ühte hoopi lihtsalt välja enam. Mitte et KÕIK oleks saast või et legend oma olemuses halb oleks, aga no kamoon, ärgem siiski mõtestatud taustaandmist õigustavate luuludega segi aja, eksole. Ja kui ma näen saalitäite kaupa asju, kus kellegi häbememokad on pildinurka lajatatud ainult selleks, et asi üldse mingi vaatamisväärsuse künnise ületaks, siis… on asi kurb kohe igas plaanis. Täiesti ilmselge, et minus veab vimma ise-ande-maha-visanu kibestunud meel ja nüüd tahaks kõigile, kes midagi TEEVAD, kätte maksta, aga kõige selle juures on mul tegelikult natuke ikka õigus kah. Eesti kunst sisaldab, õnneks, tublisti häid erandeid, aga on laias laastus vaevu keskpärane. Töinama võtavad uue kooli fotoinstallatsioonid ja graafika, veidi lootustandvam on lugu maaliga. Video kui meedium on siin aga valdavalt puhas anekdoot. Ja igasse krmuse pilti valatud olemise äng ja sotsiaalsete sootsiumide kokku- ning lahkuühendamise valud ei tee midagi enamat kui et mängivad suitsukatet kehvale tehnikale, poolikule kontseptsioonile või puuduvale üksikmõttele. Ja nii hakkab kunst järjest enam külateatrit meenutama, korduvkasutatud karakterite ja viledaks ruunatud vahenditega. Aga, see selleks.

Ma ei läinud Chaplinisse, näitust ma ka järelikult ei näinud ja seega on mul nüüdseks natuke sügelema hakanud sees, et äkki oleks ikkagi võinud. Äkki oleks ma saanud positiivse üllatuse. Äkki ma siis enam ei kujutaks ette, et midagi uut ei ole olemas ega tulemas. Äkki ei ole see aasta SEE aasta, mil ma MeheNaise vahele jätma peaksin… Aga igatahes keerasin ma hoopis ümber Esplanaadi tänava nurga ja läksin Supelsakstesse. Õlut jooma.

Ja rannast vabanemiseks luisatud legend mu kultuurilisematest huvidest ei olnud üldse vale, sest pärast käisin ma maju ka vaatamas. Ja parke. Ja siis veel Rüütli tänava otsast otsani läbi. Nii et kultuuri tuli kapaga (ehk mitte seda, mida kultuurne inimene eelistaks), arhitektuuri läbikõnnitud kingataldade jagu (sshh, uusi ma ei leidnudki!).

Kas te teadsite, et Rüütli tänav – üks Eesti kaduva highstreet kultuuri alustalasid – on muutunud trääsamüügi keskuseks?! Lettide ja letikeste kaupa jama, odavaid india ehteid ja Leedu kudumeid, sekka mõned kadakased võinoad ja robustsed savinõud. Ausalt, mina ei teadnud. Talvel ja kevadel, kui veel Pärnusse kooli käisin, polnud tänavalette veel püsti aetud ja enamik kauplusigi kinni selleks ajaks, kui ma õhtul vabanesin.

Kokkuvõttes hakkas piinlik kõigi nende turistide ees, kelle jaoks see ongi SEE, mida Eesti pakub. Kurb, sest Pärnu linn on viimaste aastatega teinud üüratu hüppe oma linnapildi parandamisel – tänavad on puhtad, hoovid korras, majad hooldatud… isegi viiteid ja viitasid on tänavatele juurde ilmunud, rääkimata parkidest, millest mõne puhul võib kasutatud lahendusi täiesti vabalt kuskile rahvusvahelisele aiandusfanaatikute kogunemisele välja panna. Et siis Pärnu läheb iga päevaga paremaks, aga nüüd on platsis läbukaubandus.

Ja muidugi söök, mis Pärnus on… noh. On. Ütleme siis nii. Ma ise poleks märganud ehk, talvega tekkis väike immuunsus, aga Konn juhtis tähelepanu friikartuli ja kodumaise burksi fenomenile:  tõepoolest annab otsida teist linna, kus oleks nii palju mikrolaineahju peal elavaid burgeriputkasid. Kümme? Kolmkümmend? Sada? Veelgi hämmastavam, enamiku nende ees leidus ka rahvast. Olgu, sellist kergelt pohmellipunase näoga ja teise päeva väsimusest vaevatut, aga… siiski.

Hommikukohvid tegime Supelsakstes, nagu arvatagi. Soe Nizza salat oli täitsa tore, kui jagus viitsimist pruuniks tõmbunud jääkapsa lehed välja sorteerida. Tursamaks röstsaiaga oli munarohke kalapasteet väikese sibulaga, läks alla isegi minusugusel kalamaksa vaenajal. Koogid jätsime seekord vahele, ent vähemalt välimuse järgi nägid kardemonisaiad mõnusad välja ja lõhnasid tuttavalt hästi. Nii et toidule hindeks tubli 6, teenindusele aga midagi 3 ja 4 vahepealset – noored tüdrukud võtsid iga joogi toomiseks tublisti hoogu ning jäid kõrvallaudade välismaist klientuuri teenindades väga väga väga keelehätta. Üldiselt tuli tõdeda, et eelmisel aastal oli asi veidi parem.

Lõunaoote mõtlesime teha Rannahotelli terrassil, aga sealne teenindus oli midagi nii USKUMATULT nigelat (ootasin seal rannalisi klaasi veini ja coca-colaga), et jätsime vahele. Ja kebisime Lehe kohvikusse nostalgitsema 🙂 Nagu selgus, polnud ei mina ega Konn seal viimase 10 aasta jooksul käinud. Küsitud raha eest olid kõik supiportsud ausad – jõmmid said seljankat (mõlemad vehkisid selle täienisti sisse), mina võtsin juustusuppi ja Konn kalasuppi. Kui hindeid panema peaks, tuleks äkki suisa 8 ära? Aga ehk seetõttu, et asi käis käbedalt, odavalt ning 90’ndate atmosfääri vaadates ei olnud kellegi ootused ka kuigi kõrgele kruvitud. No ja siis see nigel Rannahotell taustaks kummitamas, eks see ka mõjutas. Kokkuvõttes tuli tõdeda, et äkki võib juhtuda, et läheks teinekordki, kui kütet vaja (ja mitte toiduelamust kui sellist).

Plaan õhtusöök Si-Sis teha langes ära, meie võõrustajad väitsid selle viimasel ajal lausa viletsaks muutunu olevat. Ma ei tea, mul on seal seni terve hulk positiivseid ja väga positiivseid kogemusi  (pluss sekka elu halvimad juustukastmes gnoccid, aga neist sain ma üle). Hoov oli neil õhtul igatahes sööjatega keskmisest hõredamalt asustatud, võib-olla ongi asi langusteel… Natuke kahju on, et ise veenduda ei saanud – eriti seetõttu, et asemele soovitatud Wesset oli põhimõtteliselt mõttetu.

Kalapasta seisnes poemakaronides, millele sorts koort peale valatud ja sisuks porrut ja surnuks küpsetatud lõhet. Konna tellitud kala oli samuti tublisti üle küpsenud, ent mis veelgi hämmastavam: ka juurikad, seal hulgas kartulid, olid KUIVAD. Täpselt sellised, milliseid saad, kui varem valmis tehtud toidu kolmeks päevaks kapiservale jätad. Singi-juustu pasta oli lihtsalt spagetid, mille hulka ka mõned minu toidu penned eksinud (?!?) ning kala-carpaccio vesine, paksult viilutatud külmunud lõhe. Tuutu poolt valitud seljanka oli vaevu toasoe ja üüratu hapukoorakuhjaga, ehkki muidu üsna hea. Hinne? Mmmm, toidu eest äkki 4? Teenindav neiu oli aga tore ja krapsakas ning sai enam-kui-kümne inimese laudkonnaga nobedasti toimetatud.

Magustoidule mõtlesime siiski Supelsakstesse kõndida – kahjuks olid selleks kellaks koogid juba otsas ja nii piirdusime jõmmidele jäätisekokteilide ostmisega ja jäime ise kohvi peale.

Reedel käisime kolmekesi linnapeal tiirutamas ja tagasisõidueelse lõuna võtsime Lime Lounges. Konn polnud seal käinud ja nõudis, lausa tungivalt. Ma ei tahtnud esialgu väga vedu võtta, talvised kogemused ei vastanud üldse Lime Lounge kuulsusele, ent kuna asi otseselt kehv ka polnud, andsin järgi. Ja hea on, et nõustusin, sest ma ei tea, kas nad on koka välja vahetanud või aeti talvisel nigelhooajal lihtsalt teenindajad köögikatadeks, aga nende kahe kogemuse vahele mahuks pool maailma.

Minu pardifilee oli S U P E R. Verise piirimail roosa, mahlane, armastuse ja respektiga küpsetatud. Võiks vist isegi öelda, et üks parimaid, mida seni Eestis saanud. Veinikaste, ahjukartulid ja suhkruherned kenaks täienduseks. Konna terav pardifileepasta oli hea, ent igasuguse vau-faktorita. Tuutu sealt menüüst endale midagi sobivat ei leidnud, sestap tellisime Lime kõrval asuvast Ahoy-sushist talle omleti-makisid. Mis läksid tal üsna libedalt alla, ehkki Tallinna parimate kohtade kõrval vähimatki konkurentsi pakkuda ei suudaks. Lime saab hindeks… mmmm, 9 koos plussiga? See pardipraad oli TÕESTI väga hea ja jääb vaid loota, et meil päeva esimeste klientidena lihtsalt erilise vedamisega tegu polnud.

Fotosid kõrvale panna pole, sest keegi jobu viis mu fotoka minema ja uut pole veel hankida jõudnud 😦

Nüüd aga peesitame Tuutuga planeet Muugal ja ma mõtlen, murekorts laubal, et oleks viimane aeg oma haltuuraasjadega algust teha. Aga milleks puudub lust, selleks puudub lust…

One comment

  1. Konn ja Tuutu ja…
    Krissu, pean tunnistama – mina pole üldse Pärnus käinud, sestap lugesin Su kirjeldust huviga. Sind võib usaldada! Supelsaks ja pardifilee ja et mõni oma varbaid rannaliivaga üldse ei tutvustanudki, selle asemel foolium ja perfoomans… Õige ka! Ega inimene morsk ole, et kogu oma vaba aja rannaliival külitab! Võtame või sellesama pardifilee! Sellegi järele minekuks peab teatud pingutusi tegema. Ma ei räägi kadunud rahakotist või pahupidi keerdunud pükstest. Kujutades ette end – juba enese üles upitaminegi on suur töö!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: