Kas sina ikka tead, mis soost SINA oled?

„Maailma esimene ametlik sootu“ on kollase meedia vahendusel nii mõnelgi kupli- ja püksialuse kuumaks kütnud. Justkui tõestus, et taas on senine maailmakord pea peale keeratud. Nagu ikka, eksole, kui on oht, et lahterdamisega tuleb edaspidi koonrimalt ümber käima hakata.

Et mismoodi kolmas sugu ja mis on viga meestel ja naistel… Unustatakse aga ära, et oma soolise kuuluvuse saame me kaasa haiglast – kitliga tädi käest, kes maimukese ilmaletulekut ja ellujäämist kinnitavasse dokustaati oma pookstavid ja pitsatid paneb. Üks pilk jalgevahele ja sellega on kõik justkui otsustatud, alates isikukoodist ja lõpetades sellega, millises tööõpetuseklassis sa istuma hakkad. Algpunktis tehtud viga (olgu tahtlik, kogemata või puudulikul infol baseeruv) saadab meid aga terve elu.

Sugu ei taandu vaid sellele, millised su genitaalid välja näevad või mismoodi need funktsioneerivad. Soolise kuuluvuse võib laias laastus vähemalt kuueks erinevaks muutujaks taandada (küllap on neid aga rohkemgi) – seda aga, et enamikul meist enamik faktoreid ühte ja sama sugu kinnitavad, saab pidada puhtakujuliseks vedamiseks.

Võimaluste loomine kõigi nende jaoks, kes ühel või teisel põhjusel (ja üldjuhul selles ise mingit süüd omamata) ei mahu selgekujulisse kastisüsteemi, ei võta kelleltki teiselt tükki küljest. Küll aga annab võimaluse end inimese, täisväärtusliku ja toimivana tunda nende jaoks, kes kahe maailma vahele justkui lõksu sattunud.

Muidugi, tänapäeva demokraatia on liikunud seda teed, et igas arenenud riigis on võimalik valida. Valida passi, isikukoodi, suguelundeid, riideid, rolle, kaaslasi – ent: kas peab? Kas tõepoolest peab valima ka siis, kui sa päriselt ei kuulu emma-kumma alla?
Kelle huvides see „lihtsustamine“ tegelikult käib ja mismoodi, reaalselt, halvendaks sinu elukvaliteeti see, kui sa oma kolleegi sugu sildistada ei saaks?

Minu toas istub Paavo. Tal on 3 last ja ma olen üsna veendunud, et ta on mees.  Ma arvan, et tema on minu naiseks olemises ka üsna kindel. Muide, me kumbki pole teineteise aluspükstesse peidetut revideerimas käinud. Oleme ühte tuba nüüdseks jaganud üle 3 nädala ja selle aja sisse ei mahu ühtegi korda, kuis me teineteise poole oleks pidanud pöörduma „Sina, mees…“ või kus ma oma uusi kolleege kirjeldades oleks pidanud vajalikuks lisada soolist kuuluvust tähistava täpsustuse.

Ma arvan, et ta on mees. Tegelikult aga ei tea. Ja kui päris aus olla, ei muutuks mitte kõige vähimatki siis, kui teaksin.

Ka mina ise olen mina. Hetkel minu käsutuses oleva info põhjal võib väita, et naissoost, vähemalt suuremal määral. Mul on vedanud.  Ma tean. Mu isikukood ja seelikupildiga tualettruumid ja heegeldamistunnid ja igakuine menstrueerimine ja riiulisse topitud käekotirivi ning sahtlitäis kaelakulinaid ja kõrvarõngaid: need kõik on juhtumisi vastavuses selle tohtritädi antud paberiga, mis 2-sekundilise kohtumise põhjal terve mu elu defineeris.

Mul on vedanud. Ja juba ainuüksi tänu sellele ei oleks mul midagi kaotada ka siis, kui M ja N märgiste kõrvale sünniks veel kolmas, neljas või kahekümne viies alternatiiv.

Rootslastel on naine Hon, mees Han ja kaalumisel kolmanda võrdväärse märgise ehk Hen käibele võtmine mitte vaid kultuurilises, vaid ka juriidilises kontekstis.

Eestis on muidugi raskem, meie ei armasta uusi sõnu, meie armastame juba olemasolevaid liita-lahutada. Et on tee ja on rada ja siis teeme teerada. Et kui leib ja sai kokku panna, saab uudistoote „saib“ (ei ole veel ostnud, aga tahaks järgi proovida küll).
Mees ja Naine, kokku pannes Maine? 🙂

Aga et… ma tegelikult tahtsin sinult ka midagi küsida. Seda, et kas SINA tead, mis soost sa oled? Või pigemini: kust sa tead, et sa 100% just seda sugu oled?!

Advertisements

3 kommentaari

  1. Mina tean, et ma olen naine. Mul on väike tore laps, kelle ma olen ise sünnitanud ehk et mul on olemas naisele omased sisemised (ja ka välimised) suguorganid. Ka oma olemuselt ja loomuselt olen naine – ma ei tunne olevat vales kehas ega soovi oma sugu vahetada. Ehk et ma tean olevat 100% naine.
    Naiseks olemine on muidugi ka keeleliselt kokkuleppeline (oleks ju võinud naist märkida teise sõnaga), aga see on juba teine teema.

  2. Tean, et ei ole M ega N ja tõesti eestis uusi sõnu ei armastata siis jääb üle olla hübriid, multifunksionaalne või lihtsalt hea näitleja ja nii see elu veerebki. Ja inimesed teavad mis soost nad on, lihtsalt ajapikku õpitakse ära sugu mis on passi märgitud.

  3. See pani mind küll tõsiselt mõtlema..
    Sooliselt olen ma mees, aga juba lapsest peale on mul olnud naisele omaseid tunnuseid, väga väiksena ma üldsegi arvasin, et olen tüdruk.. 😀
    Aga eriti ei taha uskuda, et ma kunagi olen mõlemat sugu olnud, ma arvan, et vanemad oleksid mulle sellest rääkinud..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: