Eile käisime Bahia Felizis, viimast korda – ja jupats langes ehedasse masendusse seda enam, et ilm pigem jahe ja tuuline kippus olema. Vähemasti sai seekord rannalt isegi mõned teokarbid korjatud: ilusa turismibrošüüri järgi peaks siin kihama igasugu imelistest suurtest karpidest, aga no sorry, need olid esimesed terved ja näpuotsast suuremad, mida üldse leidsime.
Täna oli sama pilvine ja tuuline, ehk et kasutasime juhust rannapromenaadil jalutamiseks, kohvikuringideks ja kiireks kümbluseks. Peale minu ja Tuutu ei olnud mitte ühte ainsamatki vetteminejat. Selle kinnituseks on video ka, aga et kostüüm oli ujudes pehmelt öeldes napp, ei saa seda kahjuks laiema avalikkuse silme alla tuua – niisiis, uskuge mu sõnu. Me olime ainsad.
Kogu vahepealne aeg, öö sealhulgas, on läinud pakkides. Kokku ja lahku ja vasakule ja paremale. RyanAir loeb gramme ka. Ja iga asja jaoks on norm. Ja meil, nagu tundub, on kõike normist üles. Mis sest, et pakkimise käigus tõsikarm harvendamine ette sai võetud. Minu suureks kergenduseks on Tuutu pooltest asjadest siin välja kasvada jõudnud ja sestap läks tema kraami majandamine veidi libedamalt. Konn oma asjadest loobuda ei raatsi (milline üllatus) ja tema nodi tuli minu kohvrisse ka panna. Või siis veenda teda selles, et on küll normaalne kolm pluusi ja kaks kampsunit korraga selga ajada, juba siinsamas Las Palmase lennujaama palmi all. Ja veel parem, kui ta teise teksapaari ka jalga paneks…
Nii et pakkisime. Peamiselt mina. Vingusime, eriti jupats. Ja hoidsime eemale, eriti Konn.
Muide, arvestades tema soetatud varusid on ilmselge, et ta on ka väikesed muutused oma tööellu sisse planeerinud ja lähiaegadel võib teda kuskil sigariäri avamas näha. Mul on seevastu lõhnapudeleid oluliselt rohkem, kui ma mäletasin. Ja üks, arvake ära kes, on poole kohvri jagu karvaseid väntsakaid endale välja nurunud. Niisiis näis vägisi nii, et esialgne plaan kohvrid kohalikku rummi täis toppida, läheb vett vedama. Õnneks tõi üks hea inimene meile digitaalse kaalu ja pärast pisukest ümbermängimist läks kõik jälle lootusrikkamaks.
Aga kokkuvõttes tahaks öelda aitähh teile, kallid sõbrad, kes te „lihtsalt kive“ ja „muud niisugust“ omale nõudsite, poegivatest kaktustest rääkimata (bööö! Kas te teate, et „nunnu karvane“ tähendab õndsat pooltundi, kulmupintsettidega kintsust, kätest ja kõhust okkaid välja rookides? Ma ei saanud võtit kätte ja panin need saatana sigitised kleidisaba sisse korraks. Täitsa piisas). Teie olete süüdi, et mõni teine suveniiri ootaja oma kaamelikujulisest soolatoosist ja papagoimaitselisest t-särgist ilma jääb. Või et mul nüüd 2 kleidi vähem on.
Ohhh, ja klatshinurga jaoks üks pisuke palake ka… Konn on mitu päeva jahedust kurtnud ja pikkadesse varrukatesse ennast peitnud. Täna selgus lõpuks, et hilishommikusse venival peotuuril on tagajärjed ka, õlavars on tal igatahes nüüdseks dekoreeritud väga… eee… kunstipärase pildikesega arenenud piimanäärmetega merineitsist.
Nii, viimane öö siin saarel on peal. Kuis hommikul netti jagub, ei tea. Igatahes kell 16:00 stardime lennujaama suunas ja neljapäeva päeval laseme pakasel silmamunasid jäätada… 😦
Urban Turban ja muud loomad 
Start ja puha – täna on meil mis päev, muuseas? Ei usu, et aeroplaan ikka veel siiamaani õhus.. Ei-ei-ei, ega ma kurjusta. Aga uut lugu igatsen küll. Kasvõi maandumisest.