Ma pole ikka veel surnt’, vastu kõiki ootusi.

Ei, ma polegi ausalt mitte midagi bloginud. Mitte et öelda poleks – lihtsalt ei viitsi, ei jaksa, ei suuda… Sest tegelikult tahaks öelda nii mõndagi.

Näiteks selle trendi kohta, et viimasel ajal järjest rohkem inimesi oma lennuvõimelisuses veendunud on – või kuis muidu seletada, et just see on üks trendikamaid (enese)tapumooduseid.

Ja siis võidusamba ja kaldtee kohta ka – olles üle ilmatumalt pika aja korra kommentaare kaenud ja tõdenud, et „jälle nad tahavad eriõigusi, aga mis siis, kui keegi tahab ratastooliga harjumäel puu otsa ronida – peab sinna ka kaldtee ehitama?“ on valdav suhtumine. Ausalt, VALDAV. Nojah,  kohe kannul sekundeerib „on olulisemaidki muresid, enne võiks hoolitseda, et lapsed-naised süüa saavad“ teemaarendus. Nunuh. Sambasse ja selle alla (taha, sisse, kohale ja ümber) maetud 200 miljonit suuresti rahva (loe: maksumaksja, mitte prii nuuma ootava) raha peaks olema piisav, et üks närune, mõnetuhande eest kättesaadav ramp soetataks. Või ok, kui see majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning muinsuskaitseameti silma riivaks, siis võiks paarkümmendtuhat panna ja midagi tiba kenamat ehitada. Sest noh, kui see reklaampostament sinna pandi, siis – rahva vabadus on ikka rahva oma, mitte „ainult tervete ja ägedate“ pärusmaa.
Ja siis tahaks igasugu asju veel öelda. Aga enam, ausõna, ei jaksa. Nädalate kaupa kirjutamist, ümber kirjutamist ja kõige veelkordset ümberkirjutamist on mind grafomaaniast terveks ravinud. Tööelu sakib. SAKIB. Täiega. No ikka… no ikka absoluutselt noh.
See ka sakib, et kui on mõni hetk, mil kriblada tahaks – millestki, peale ühiskondliku, sotsiaalse või muidu neutraalse – on kohe keegi näppu ja kaigast vibutamas. Olgu siis pealegi töö või kodu poolelt. Tsensuur möllab. Ja deprekas kah.

Ja täna on üks uss võtnud viimase. Korduvad, kümned vastamata kõned. Korduvad (ok, mitte kümned) murtud lubadused ja lootusetult vastu taevast lennanud tähtajad. Mulle meeldib inimsugu.
Ärge tulge ütlema, et vägivald pole lahendus.

ps. kui elu jälle ilusam tundub ja ma tööd unes lakkan nägemast, teen uue blogi. Salajase. Sellise, kus võiks rahus kirjutada kõigest sellest, mis ülemuse laual või kellegi kaaskondse hambus ei peaks maanduma.

Advertisements

3 kommentaari

  1. no pea vastu nüüd! Loodame et hullemaks Sul ei saa minna (sest muidu ta ka läheb seda). Eluke veereb nagu hernes, ainult idukoht viskab üle.

  2. Just desire to say your article is as astounding.
    The clarity in your post is just nice and i can assume you are an expert on this subject.
    Well with your permission allow me to grab your feed to keep updated with forthcoming post.
    Thanks a million and please continue the gratifying work.

  3. Howdy I am so thrilled I found your blog page, I really found you
    by mistake, while I was browsing on Digg for something else, Anyways I am here now and would
    just like to say thanks for a incredible post and a all round
    thrilling blog (I also love the theme/design),
    I don’t have time to go through it all at the minute but I have saved it
    and also added your RSS feeds, so when I have time I will be
    back to read a lot more, Please do keep up the superb work.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: