Kui sajab kullast mune…

Siit tuleb üks vinguv postitus, nii et… soovitan lugemisse skepsisega suhtuda…
Kõik lingid viivad siit lehelt välja. Enamasti juutuubi.

ERAL viskas eile välja siis mädamunaliste nimekirja ja suutis sellega, nagu linnapealt kuulda, nii meie kui mõnegi teise agentuuri sisekliima hoobilt keemispunkti viia.

Sest tõsi tema on, et seekordne valik näib pehmelt öeldes kummaline. Mitte et iga aasta sama asja kiruda poleks põhjust, aga see aasta tõepoolest on asi hale.

Et Eesti turundus on visuaalse efekti ja mitte tulemuslikkuse peale püsti pandud, jauran ma nagunii juba aastaid… kui nüüd keskpärane visuaal finalistide seastki vastu vaatab ilma, et ühegi näpuotsagagi oleks võimalik aru saada, kas ja millist reaalset kasu (peale „kaubamärgi suurenenud tuntuse“ ja „imagoloogiliste põhiväärtuste edasiadmise“ või „innovaatilise kuvandi“ vms mull) asi kliendile tõi, läheb meel eriti nukraks.

Telega olen ma rahul, peaaegu.

Seal on „teenuste“ hulgas mu kaks lemmikut ka sees – Porr ja Pangavahetuskuu.  Toiduaine kategooria kõik kuus on sellist, et ma saan isegi aru, miks neid esitada taheti. Põlvist nõrgaks ei võta, ent piinlikkusest silmi pihku ei peidaks. Soosikud Schweppes (no klipid on sigakõvad, kas kaubamärgi enda imago järgi tuleb, iseasi  ja AleCoqi meelteusalduste rändaja on ka sees.

Varia on juba tiba üheülbasem, ehkki Linex Forte (Hiina restorani „hullud turistid“) ka peaaegu mu 2008 aasta top 5 klipi hulka läheks. Peaaegu, onju. No ok, top10’sse paneks. Siia panen kah:

Maanteeameti ohutus- ja helkurikampaaniad (näituseks tüdruk ema haual) on ka sees, küll üle 300k kampaaniate kategoorias – ja neile annaks ma päris kindlasti midagi vähemasti selle ema hauale helkurit toova tüdruku eest (no oli jah vastik ja hakkas jah sees miski kiskuma ja krt, ma vist enamvähem esmakordselt ja päriselt mõtlesin reklaami peale, et homme panen helkuri).

Aga mis minu meelest täiesti ilma asjata kogu jurast välja on jäänud, on Soov’i „kõik müügiks“ kampaania… kas seda ei esitatudki? Või jäi see telekomi algatatud retrolaines lihtsalt nagu, noh, korduvideena varju? Või… miks seda pole? Miks?! Sest meeldib see kampaania või ei, aga silma ta torkas ja eesmärgi täitis, sest iga telekat omav eestlane teab nüüd, et kui nälg majas ja tahaks oma pasa (vabandust, väärtusliku vanavara) rahaks teha, siis Soov on see koht, kuhu kütta…
Pealegi on need klipid oma järjepidevuses kah midagi väärt. Nagu Tele2 seriaal, mis muidu sajaga läbi kukuks, aga konstantsusega end maksma paneb. Soovi oma on ka, ühe pere lugu. Ainult et naljakam. Ja nad tegid placement promo kah, lisaks bännereid (“pantvangidraama” – mis elu24 keskkonnas, oleks ta vaid kohe klikitav olnud ja mitte ebaõnnestunud ideega tiiser, täitsa furoori lõi) ja igasugu seotud lahendusi, a la Tantsud Tähtedega headtegevad oksjonid nende keskkonnas… Ja nüüd neid polegi. Ei tele, digi ega kampaania kategoorias. Esimene kord kui mingi totaalselt mõttetu ajaleht oma meedianähtavusega telekomi kategooriale hakkab liginema ja lihtsalt pole. No kuulge.

Aga tele teleks, polegi vaja enamat kui tiba allapoole scrollida seal menüüs ja juba on palju vähem rõõmus olla.

Outdoor on masendavalt igav.

Oleks, et see va „mina olen Pedofiil“ kampaania siin paistaks… või need toredad ümbertöödeldud bussiputkad… või ihtüoosikampaania… või, pekki, kasvõi need tänavale paigutatud korvpallid (või oli see selle aasta sees?)… või moetäika… aga ei. Mingu jura vaatab vastu. Mingi nii jura, et ma pole sellele tänaval tähelepanugi pööranud – mina, jalakäija, teeneline trammiga sõitja ja muidu aeglaselt liikuv ja pidevalt ringivahtiv inimene… Nojah, põlenud auto idee on sheff, aga seda ei näinud ja ega saa aru kah, kaua ta siis põles seal teeveeres ja suur see reaalne reach oli asjal. St et see on ainus asi, mis minu kalestunud hinges üldse mingi reaktsiooni põhjustas, ent asja reaalne sisuline väärtus raskelt mõõdetav.

Trükk sakib.

Mitte ükski sealtoodud kampaaniatest pole mind möödunud aasta jooksul erutada suutnud. SEB’i tutvumiskuulutuse kontsept iseenesest lahe, aga seda oleks võinud ikka igasse kanalisse laiendada, oskaks ehk kuidagi kaasa rõõmustada (ma muidugi olen nii väike trükimeedia tarbija, et ei räägiks eriti kaasa).

Raadio ja postituse osas tegin lihtsalt ahah. Et niimoodi siis, selge värk.

Siin äratoodud alla 300k eelarveliste kampaaniate valik isegi ei saki mitte, sest on nii mõttetu, et no ma ei saa aru, miks seda raha üldse sinna pandi.

Üle 300k kampaaniatest jäi silma Tudish Piip (sest selle outdoor oli nii nõme, et enam vähem esimest korda elus näis tele pigem välimeediat toetavat), interaktiivse teostuse poolest rokib Limpa kui ainus raamist välja astuv asi (loe: näha on, et agentuur pidi teostuse nimel ka päris-tööd tegema ega lasknud pohmelliähmas AD/CD-l esimest ettejuhtuvat plahmaati imeks kuulutada) ja loomulikult kaitseingel, mis muus plaanis oli paras joke – aga inglikostüümis jalutajast rääkisid küll kõik, kes teda nägema juhtusid (küll Kosmose ees, küll Pirita teel).

No ja siis see ülalkiidetud Maanteeameti helkurikampaania, mis minu meelest oli tõesti päris sheff – kriipi, kole, alatu… ja mõjuv.

Nüüd aga päriselt perssekukkunud kategooria juurde ehk Digitaalne Reklaam. No what the hell?! OK, me kandideerisime ka ja ei saanud mitte muffigi, aga seda teadsin ma juba ette ja ei ole, ausalt, vähimalgi määral morjendatud meie kõrvale jäämisest… aga vaadates seda siintoodud kräppi tekib küll küsimusi õige mitu. Mitte – kus meie asjad on, vaid… kuidas mitte ühtegi HEAD asja ei ole?!

Jõulukaardid, unemati tapmine, miski närvihaige bänner… et see ongi Eesti digiturunduse tipp või?!?!? Mis teil viga on, inimesed?! Postimehe bännerikonkursil on ka kümmekond k-õ-v-a-s-t-i paremat tööd olnud (ei, meie omi pole nende seas) ja… no sorry, aga Teeme Ära ja Liikumispuudega laste kampaaniat nägid ju ometigi kõik?

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellele Eesti e-riigi staatuse deklameerimise kõrval tundub meie veebiturundus hale?

Et “kõva” ja “uuendusmeelne” on see, kui krdi portaali esileht maailma kõige suurema bänneripalakaga kinni katta ja that’s it, sinna me mõte küünibki ja rohkemat nagu ei oskaks tahta?

Shhhh…

Aga. Munade jagamisel olen ma platsis, nagu iga aasta. Ja näis siis, kas pärast kolmandat napsuklaasi (loodetavasti ei ole majanduskärped nende joogilauani jõudnud!) ka see pilt nii kole tundub… või olen ma kuidagi lahkemalt meelestatud.

Ja sel aastal teen ka konkursi. Kõik munadega ja munadeta agentuurid saavad täiesti ausa võimaluse kandideerida “Aasta Joodikute” auhinnale. Ning uuendusena on sedapuhku sisse viidud ka Esijoodiku eriauhind, mis sobib ka üksiküritajatele.

Nagu kuluaaridest tean, on agentuur (mille nimi ei ole, muide, Põrgu, vaid midagi täiesti muud) juba harjutama hakanud. Alles see oli, kui puruhaige Konn vastu hommikut koju roomas, lebra kõrvadestki välja löömas… jajaaa, agentuuril, mille nimi ei ole Piirjoon, tuleb sel aastal tõsiselt pingutada tiitli nimel… 🙂

***
Täiendatud: siit leiad refereeringu ürituselt Kuldmuna 2009.

Advertisements

One comment

  1. Soov.ee “Kõik müügiks” klipid ei ole Eestis ega Eesti agentuuri tehtud, sp ei saanud neid ka Kuldmunale esitada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: