Mõned tekkinud küsimused seoses partnerlusseadusega

On täiesti arusaadav, et üleöö need seadused ei sünni ning sageli on väikeste sammudega edasi astumine mõistlikum lahendus kui kõigele senisele selja pööramine. Aga… aga ometigi tekitab minu jaoks küsimusi (vabandan, allolev ei baseeru info puudumise tõttu mitte millelgi konkreetsel) see, kas äkki praegune samm liiiiiiiiga väike pole?

Hetkel näib, et antud muudatuse ehk kooselu registreerimisega ei tekiks samasoolistele paaridele õigust kasutada terminit “abikaasa” või “abielus” – st. Lisette jutust sain aru, et ametlikes ankeetides asenduks “abielu” termin laiendatud versiooniga “abielus/partnerluses”, ent kellena peaks antud suhtevormis olev isik määratlema oma partnerit? Partneriks? Ja mida tähendas Langi arvamus, et ei tekiks õigust kasutada “abielu” mõistet?

Aga näiteks CV-sse tuleks ka kirjutada “abielus/parnterluses” – ilusasti kaikaga ja puha? OK, teoorias ei pea seda sinna lisama (st. seadus ei kohusta, komme küll on), ent näiteks tööle vormistamisel küsivad korralikud asutused andmeid ka abikaasa ja laste kohta – juhuks, kui midagi juhtub. Sinna siis ka kirjutada kaikaga laiendmõiste? Ja lapse lasteaeda ja kooli? Ja sellele meditsiiniasutuste opieelsele torepaberile?

Teoorias, kui on see ühe termini laiendamine, on sellega asi siiski enamvähem korras. St. et pole seda minu peljatud selget sõnalist eristamist.

Aga – kas on tulemas või tehtud mingi reaalne riskianalüüs, mis ei baseeru ühe-kahe-kolme arvaja hinnangul, vaid käsitleks ühiskondlikke hoiakuid laiemalt? Ja vähe sellest, vaataks tõsiselt näkku kogu sellele paberimajandusele, mida üks tavainimene oma elus täitma peab?

Adopteerimine

Hetkel on Eesti vabariigis võimalik adopteerida üksikisikul VÕI omavahel abielus olevatel isikutel. Kui sa nüüd sõlmiks partnerlussuhte, kas sa lakkaks olemast üksikisik? Seega oleks adopteerimissooviga homoseksuaalsel inimesel targem püsida vallaline kuni laps käes ja alles siis oma suhe legaalseks muuta?

Subjektiivselt võttes soosiks see olukord ju riigile valetamist või vähemasti tegeliku suhtevormi varjamist – aususega kaasneks õiguste vähenemine…

Teine suur küsimus (ilmselt teravaim kõigist) puudutab registreeritud partnerlussuhtes paaride bioloogilisi lapsi. Kui tsiviilpartnerlusega ei kaasne ka peresisese adopteerimise võimalust, kas ja kuidas muutub siis mitte-bioloogilise (ehk lisavanema staatuses) lapsevanema õiguslik staatus? Tegemist on inimesega, kes kannab lapse ees vanemlikke kohustusi (kui seadus emotsioone ei näe, siis sissetulekud on ju mõõdetavad ikka), ent ei saa vastu ühtegi õigust.

Näiteks on võimalik bioloogilisel vanemal määrata (soovituslik) hooldaja oma lapsele bioloogilise vanema surma korral. Antud annak aga on tänasel päeval kohtus vaidlustatav lapse veresugulaste, näiteks vanavanemate poolt. Kas üldse ja kuidas muudaks seadusemuudatus ning tsiviilpartnerluse sõlmimine lisavanema õigusi antud küsimuses? Ei saa ju unustada, et seksuaalvähemuste suhtes ei näita meie ühiskond üles märkimisväärset tolerantsi. Pigem võib väita, et on üsna levinud olukord, kus (vana)vanemad pigem taluvad kui toetavad oma täisealise lapse samasoolist suhet – neil pole lihtsalt valikut. Ehk on oma bioloogilise lapse surma korral valmis võitlema, et lapselaps neile tuleks…

Tänane seadusandlus annab neile selleks võimaluse, kas ja kuidas muutuks olukord partnerlusseaduse vastu võtmisel registreeritud suhtes partnerite jaoks?

Lahutus

Sama teema jätkuks – mis saab partnerlussuhte “lahutamise” korral, st. kuidas saavad reguleeritud varalised suhted ning kas ja milline mõju oleks sellisel juhul peres olevatel lastel?

Oletame, et kodanikul A on maja, ta tutvub samast soost kodanik B-ga, kes kolib elama tema juurde. Pannakse selga pidulikud riided ja registreeritakse oma kooselu ära. Mingi aja pärast jääb kodanik B koduseks ja saab lapse… vanemahüvitise lõppedes jääb ta lapsega (pole ju lasteaiakohta) koduseks… ja saab ehk millalgi veel ühe lapse… Pere toimetuleku eest seisab partner A, laste lisavanem, kellele kuulub ka pere ühine vara (mis on soetatud enne registreeritud suhte sõlmimist)…

Nüüd läheb suhe katki.
Kodanik B vara ei oma, sest tavapärase pereks olemise käigus on kogu vara olnud moraalselt ühine, see on Nende Ühine Kodu.
Kodanik B ei ole ka tööturul kõige atraktiivsem tegelane, sest on viimased 5-6 aastat lastega kodus olnud.

Mida ütleb ja teeb seadus selles olukorras? Kas ja kuidas on reguleeritud kodanik A kohustused nende laste ja oma senise partneri ees? Kas ja kuidas arvestatakse seda, et kõrgema vaesusriskiga on kodanik B, ta pole (seaduse silmis) kunagi vara omanud – ehkki moraalselt on ühise perena tema panus peresse olnud arvestatav, ta on n.ö. koduhoidja rollis?

Kas kodanik A võib tõsta partner B koos lastega (kelle ees ta juriidiliselt on eikeegi) lihtsalt tänavale?

Ma ei usu, et see stsenaarium väga tõenäoline oleks või massiliselt rakenduks, ent ka selle ühe ainsama pere jaoks oleks olukorra lahendamine ju elutähtis… Niisiis, kas ja kuidas saaks asi lahendatud juhul, kui juhtub?
Teine osa loost – kas ja milline õigus oleks lisavanemal “lahutuse” korral taotlenud tsiviilpartnerluses sündindu lapse (vähemalt osalist) hooldusõigust ilma, et selleks tuleks minna lapse bioloogilise vanema hooldusõiguse kallale?

Kuni lapse bioloogiline vanem oli kodune (vanemahüvitis lõpeb enne 3 aastase emapuhkuse lõppu!), oli lisavanem ju majanduslikult vanemlike kohustuste täitja.

Samas aspektis – kui hetkel on üksikvanemal õigus vanematoetusele, siis kas see kehtib ka partnerlussuhte sõlminute jaoks? Kui ei, tähendab see, et riik näeb seda vanemat mitte-üksikuna, ehk aktsepteerib teise vanema ja tema kohustuste olemasolu – ent… kuhu jäävad õigused? Kohustus on, aga millised õigused sellega kaasnevad?

Kui aga partnerluse sõlminud bioloogiline vanem säilitab õiguse üksikvanema toetusele, on tegu äärmiselt ebaeetilise ja ebaõiglase lahendusega kõigi reaalsete üksikvanemate suhtes! Raha teenija sugu ei määra ju antud perekonna majanduslikku hakkamasaamist.

Vastutus ja otsustusõigus.

Millisel määral ja kas üldse muutuks partnerluse sõlminud paaride puhul otsustusõigus oma registreeritud partneri tervislikes küsimustes?
Kas ja kuidas muutuks partneri hooldamisõiguse taotlemise kord? Mis juhtub ühe partneri teovõimetuks muutumisel?

Varalised õigused – kas ja kuidas saab lahendatud ühis- ja lahusvara küsimus samasoolistel paaridel? Kas ja kuidas võetakse arvesse siis olukorda, et kummagi osapoole vara on vastava seaduse puudumise tõttu soetatud ajal, mil oldi juriidiliselt ”vallaline”, ehkki elati juba pikemat aega partnerlussuhtes ehk vabaabielus? Kui tsiviilpartnerluse käigus võetakse üle kõik abielupaaride varalised õigused ja kohustused, kas see puudutab ka elatise maksmise korda ja selle määramist? Ning taas, elatis on ju seotud ülalpeetavate ning vaesusriskiga, kui selles partnerlussuhtes olevaid lapsi ei nähta samaväärsetena abielupaaride lastega, millega on põhjendatud vahetegemine ning laste turvalisuse tagamine/eelistamine vastavalt nende vanemate suhtevormile?

Toitjakaotuspension – kas ja kuidas saab see lahendatud? Kas lisavanema surma korral on tema partneril (ja partneri bioloogilistel või adopteeritud lastel?) õigus saada abielus olevate paaridega sarnaselt pensioni?

Või oletame, et sureb laste bioloogiline vanem – kas see tähendab hooldusõiguste lihtsustatud üleminekut lisavanemale või kas see fakt, et vanemad omavahel partnerluses olid, omab üldse mingisugust jõudu?

Sama asjaga seotult testamenteerimine – kui abielupaar ei tee testamenti, on surnu esmaseks pärijaks abikaasa. Kas see tähendab, et samasuguse õiguse saab ka registreeritud partner? Aga sama seadus ütleb, et vanema surma korral kuulub osa varast automaatselt surnu alaealistele järglastele – ent mis siis, kui need lapsed ei ole lahkunu bioloogilised järglased ja tema õiguslik suhe antud laste osas on reguleerimata mitte tahte, vaid seadusliku võimaluse puudumise tõttu?

Meie poliitikutel on popiks saanud öelda, et tehku täiskasvanud mis tahavad, aga ärge lapsi sinna segage – no vabandage, aga… ma olen täiesti vastupidisel seisukohal. Kaks suurt inimest võiks ja peaks omavahelised suhted saama ise reguleeritud ja korraldatud, ent just nende “süütute laste” osas ongi asi kõige napakam, sest laste õigused on pandud seosesse vanema suhtevormist (ja kaudselt ka orientatsioonist) ja mismoodi tähendab nende asjasse “mitte segamine” ehk seadusest täiesti välja jätmine seda, et nende huvid on kaitstud?

Veelkord – lapse õiguste konventsioon nõuab, et lapsi puudutavates küsimustes seataks esikohale lapse huvid.

Rääkides “perest” või “suhtest”, ei saa ega tohi ignoreerida fakti, et mõne pere ja mõne suhte juurde kuuluvad ka lapsed. See on paratamatus, fakt, mis ei sõltu seadusest või moraalist või ühiskonna valmisolekust – need lapsed on täna olemas, neid on tagasihoidlike arvutustegi kohaselt kaugelt üle saja ja neid tuleb juurde, kogu aeg.

Ei ole normaalne reguleerida suhet või ühte perevormi ja tituleerida see “kahe täiskasvanu” pereks ja mitte lugeda selles peres kasvaid lapsi antud pere orgaaniliseks osaks.

Homosuhted võivad meeldida või mitte. Homodele lapsendamisõiguse andmine võib meeldida või mitte. Mõte sellest, et “tehku omavahel mis tahavad, aga ärgu lapsi sinna segagu”, võib ka meeldida või mitte… aga see ei muuda olematuks fakti kui sellist, et orientatsioon ei ole seotud sigimisvõimega ja et ka homod-lesbid saavad lapsi. Ja kui neil on seaduslik õigus lapsi saada ja need lapsed on seaduslikud kodanikud, siis millega on põhjendatud erisuse loomine suhtevormi või, antud kontekstis, ka soolise diskrimineerimise alusel?

Ja ärge öelge, et see on sama asi, mis vabaabielus heteropaaridega. Ei ole ju.
Sest vabaabielus heteropaar, kus üks osapool on üksikvanem, omab võimalust abielluda ja seega luua seaduslik alus adopteerimiseks.

Samasoolistel paaridel ei ole seda võimalust, sest adopteerida saavad vaid päriselt abielus olevad paarid ja päris-abielu on lubatud vaid mehele ja naisele, ehk adopteerimine on pandud seosesse adopteerida tahtjate soost. Puudub seaduslik võimalus luua seaduslikud eeldused (ehk abielu) lapsendamiseks juhul, kui vabaabielus elavad kaks samast soost isikut.

Ja otsus piirata adopteerimisõigust on nürimeelne… sest see ei takista vähimalgi määral samasoolistel paaridel lapsi saada, küll aga võtab neilt lastelt lihtsalt seadusliku kaitse ühe vanema debiilikuks osutumisel.

Laps on laps. Tema legitiimsed võimalused ei saa sõltuda joppamisest.
Talle ei anta valida – miks ta siis peab vastutama oma heaoluga valikute eest, mis tehakse tema eest, ja isegi mitte vabast tahtest, vaid igasuguse võimaluse puudumisest lähtudes?!

Tead, Lisette, miks ma ei usu, et need küsimused kuidagi iseenesest või normaalselt laheneks kuskil veidi kaugemas tulevikus? Sest Eesti riik pole siiamaani suutnud lahendada ka heteropaaride poolt adopteeritud laste kodanikustaatuse küsimust. Kui Eesti kodanikest paar adopteerib lapse, kelle bioloogilised vanemad ei oma kodakondsust, peab see laps 16 aastaseks saades – sõltumata sellest, et ta justkui on oma adoptiivvanemate pärislaps – taotlema kodakondsust oma bioloogiliste vanemate kodanikustaatuse alusel. Normaalne või?! Asi ripub, juba aaaaaaastaid, sest puudub piisav survegrupp. Väike sihtrühm, noh. Ja ma kardan, et täpselt sama suhtumine tabab ka samasoolisi paare. Immarginaalne kogus, ei tasu vaeva ära – eriti, kui see ühiskonnas poleemikat tekitab ja selle küsimusega tegelemine vägisi sitas sorkimist meenutaks, pelgalt populaarsuse najal eksisteerivate poliitikute jaoks vähemasti.

Ma lihtsalt kardan, et kui viisaka inimesena suure janu kustutamiseks lihtsalt lonks vett küsida, siis täpselt seda antaksegi.

Ja keda ma nende küsimustega peetima peaks selle asemel, et siin blogis omaette möliseda? 🙂

5 kommentaari

  1. Braavo! Justiitsministeeriumit, palun 🙂

  2. Tõesti Krissu, see oli nüüd küll KÕIK ja rohkemgi veel! Väga, VÄGA hea artikkel!

  3. Sipsik to Krissu · ·

    Kuidas CV peab välja nägema, seda ei pea üldse reguleerima seadus, seda teeb tava.
    Asutused võivad sätestada kohustuslikke vorme oma jaoks ise.

    Blanketile kirje, Abielus*, alla või pöördele
    _______
    * või sellega võrdustatud õiguslikus seisundis.

    Pole just väga keeruline ja kulukas. Ning blankett ei ole takistuseks põhiõiguste teostamisel. Partner võib toetudes mõnes teises EL riigis seaduslikult sõlmitud suhtele juba täna nõuda EV kohtus tema õiguste tunnustamist rahvusvahelisele eraõigusele tuginedes. See et “riik pole asjaga varem tegelnud” või muus küsimuses on probleeme, ei võta partnerilt kui suhtepoolelt tema õigusi ära. Seetõttu adopteerimisega seotud probleemid ei saa olla takistus ega argument partnerluse enese reguleerimata jätmiseks.

    On teised EL riigid partneritele õigusliku seisundi andnud, miks peaks Eesti asetama oma inimesi tagantjärele õiguslikult kehvemasse seisu ? Ja looma sellega välismaalastele alust mõttetuteks kohtuvaidlusteks. On Eesti seadusandja teha, et me iseend ei kahjustaks. Kuna kõik vähem võrdne kahjustab meie partnerriikide kodanikele antud õigusi, tuleb partneritele samaväärne õiguslik seisund anda.

  4. Buuuaaaaaaa…
    ma ei ole selle vastu, et reguleeritaks partnerlust kui nähtust, vaid et – kuna antud teemaga on seotud mitmeid aspekte, võiks seaduse katvusala olla võimalikult suur.

    Teine asi see, et me ootame, eeldame ja loodame, mis kõik juhtuma hakkab ja mida see seadus teoorias ütlema hakkab, aga ma ei tea. Ei tea ka kedagi teist, kes teaks. Sest pole seda seadust ega isegi mustandivormis asjagi, on vaid tahe antud protsessiga pihta hakata.

    Niisiis peaks just praegu olema see hetk, mil inimesed avaldavad oma arvamust, küsimusi ja ehk muretki…

    Ja seda ma siin teha püüangi – avaldada arvamust…

  5. Sipsik to Krissu · ·

    Just, hinnates kõigi tegijate nähtud vaeva, aruteluks, selle artikligi kirjutamiseks!
    Peamine et esialgne laia katvusala soov ning asja aspektid ei tapaks asja ennast:)
    Alati jääb tagavaraks lihtne lahendus, “partner on abielupoolega samaväärses õiguslikus seisundis”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: