“Tead, ma kardan ainult ühte lindu – KULDNOKKA!”

Käisin üleeile maal, seal Päris Õiges Maakohas – Loksalt läbi, siis tuleb paari kildi pärast end Vihasoo poole keerata ja nii umbkaudu kolm kilomeetrit hiljem ongi õige punkt. Jood hommikul kohvi, ühte kätt põld ja teise kätt mets ja otse ees meri, ja mõtled: vot nii mul elada ongi määratud.

Ainult et enne taevase õndsuse saabumist tuli üle elada üsna hektiline tööpäev, seejärel väike ootehetk vihmas – kuni meie kontori hea haldjas mulle traavides telefonilaadija tõi – ja siis, hing paelaga kaelas, marsapeale. Jõudsin, mingi ime läbi. Ja Loksale kah. Siis sadas juba õige pisut rohkem ja mingil märjal idiotismimomendil tundus mulle, et kui minna läbi metsa, on tee lühem (fakt) ja seetõttu vähem ebamugav (ei ole fakt). Enne seda astusin – muidugi näljasena – kohalikku Grossi kaubanduskeskusesse sisse ja ehkki sealne lihalett, nagu alati, veidi söögiisu pärssida suudab, väljusin sellegipoolest kahe koti jagu kraamiga. Nojah, palju õnne, sest minna oli ikka mõningane hulk maad, paaritunnine niiskumine oli esimesed kilomeetrid muutnud sitke taignana venivaks liivaks ja teised kilomeetrid ligaseks mudaks ja kui ma korra – püsti jäämise nimel – teeveert katsetasin, olin põlvini läbimärg kah.

Metsaloomi ei näinud, isegi seda jänest polnud enam ehmatamas (kuigi ma olin end taaskordseks infarktiks juba ette valmistanud)
Prügi oli tõepoolest vähem kui eelmisel aastal. Aga nats ikka oli.
Marjulisi ei näinud.
Üks koer tahtis mind hammustada, aga aed oli vahel.
Jope võtsin ära, kui kere higiseks kippus tõmbama, aga panin siis tagasi. Et musta värvi ja siis ei taha puugid mu peale ehk tulla.
Sadas ja sadas nii lõpmata.
Varbad lirtsusid. Alguses. Pärast olid nad märjad ja krimpsus.
Siis tuli talla alla rakk.
Vihm jäi vähemaks.
Sõin mõned maasikad.
Leidsin kollase maja, mille juurest (mõnel kuivemal ilmal) hiilides tõenäoliselt vähemasti kilomeetri säästaks. Ei hakanud proovima – jäägu järgmiseks korraks kah miskit.
Leidsin varba pealt alguses ühe, pärast veel teise rakugi.
Kontrollisin järgi, et kui jama ei tule, saab kõva vaarika-aasta olema.
Seente kohta info puudub.
Valge lehm oli alles ja tahtis kartulikrõpse – aga neid mul polnud.
Poe juures oli teele lint ette tõmmatud ja pood ise kinni. Jäädavalt.
Siis hakkas jälle sadama ja Baskervillid olid kah aias peidus. Ikka veel infarktitu.
Jõudsin kohale ja sain võileiba ja kohvi.

Õhtul, kui terrassil kohvi ja sigaretiga poosetatud sai, hakkasid kullid huiguma ja Tuutu litsus end vastu mu jalga. Arvas, et kardab või nii. Väikese jutupausi peale mõtles asjad uuesti läbi ning enam ei kartnud midagi peale krokodillide ja lõvide ja tiigrite, eriti nende “lakuga lõvide”. Veel nõks hiljem selgus, et nii lihtne ta elu ikka pole – et ühte lindu kardab ta küll, aga ainult ühte. Kuldnokka, nimelt.

Nojah. Ei ole kerge see kellegi elu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: