Budapest, vol 3 – juhtumised metroos

Kohe algusest peale oli mul selge kaks asja – võõras linnas tuleb omapäi kolamas käia (seega jätan ametliku sightseeingu muuseumituuri vahele) ning ühistransport järgi proovida. Selle järgi on teada, kas, millal ja miks sinna kanti tagasi tulla tasub ja kas mul oleks potentsiaali antud linnas hakkama saamiseks.

Budapesti pildikesiB on Ungaris enne käinud ja jagab Budapesti-süütutele mulle ja P-le näpunäiteid. Kokku võib need võtta ühe lausega: “Kui midagi juhtub, karju: Attila! Siin on iga kolmas mees Attila ja üks neist ikka reageerib!”

Justkui selle tõestuseks on ta näidanud ette Attila-midagiveel nimelise silla ja Attila-miski maja ja Attila-misiganes tänava. Hunn Attila (ma eeldan, et on tema) suuremõõduline postament seisab ka linnas – seal, kus esimesel õhtul ringihiilimas käisime.

*
Niisiis seisan hommikul, üsna vara,
metroo piletikassas ja näitan vanemale prouale kaarti: “I want to go HERE!”
“Jaba-jaba-jaba” laliseb tädi vastu ning vaatab mulle ootava näoga otsa. “I am sorry, I do not speak Hungarian… how much is the ticket?”

Proua ei naeratanud eelmistelegi klientidele, ent minu nägemine on ta kulmude vahele kaks piki-kortsu venitanud. “Jaba-jaba-jaba… foor… handri… foor”.

Kougin oma üüratutest rahavarudest (mul on “esmasteks vajadusteks” kaksteist tuhat florinti taskus ja tunnen end nagu valge misjonär väikesi ahnesilmseid mooramaa lapsi vaadates, natuke nagu võõristab ja natuke on nagu sheff kah) nelisada kohalikku raha ja ühe metallise rõnga välja. See tuleb panna sahtlitega ratta peale ja teiselpool klaasi istuv prouga keerutab selle enda ette. “Jaba-jaba-jaba” raputab ta pead ja vaatab mind nagu… noh, ütleme, et nagu valge misjonär mooramaa last, olles just avastanud, et too puutub elus esimest korda kahvli ja noaga kokku. “foor… handri… foor… “ on ta nõudmine ja ma löön alistunult veel ühe kahesajase letti. Kettake keerutab veel üks kord ja ma saan vastu kaks erkoranzhi piletit ja mõned metallised rahad (lähemal vaatlusel selgub, et üks neist on sajane ja üks viiekümnene, pluss saan tagasi oma eelmise keerutusega antud kümnese ja veel ühe. Seega tähendas foor-handri-foor 440’t).

Kümmekond meetrit eemal seisavad kaks punniskõhuga Onu, nõjatudes justkui selleks otstarbeks keset koridori mahalöödud poste. “Jaba-jaba-jaba?” küsib üks neist minult ja ma näitan kuulekalt oma piletid ette. “Jaba-jaba-jaba” viitab ta käega ja astun sammu edasi. Ja siis tagasi, sest ees ootab sügavikku kihutav liikuv trepp koos selle kohal rippuvate ungarikeelsete juhistega ja salapärane paremale viiv tunnel. “I want to go here… which way?” uurin Onudelt. “Leeeft” venitab noorem neist ja tunneb ilmselgelt uhkust oma keeleoskuse üle. “Thank you!” kiidan teda ja saan vastuseks rahuoleva “jeeeesh!”. Täpselt nagu meil kontoris Meelis ütleb. Ja ma juba peaaegu kujutlen, kuidas Onu sinna otsa täpselt samasugusel toonil “greeeit sukkseeesss!” venitab.

“Leeft” tähendab, et jõllitan mõne hetke sügavikku kihutavat treppi

Ja kargan, süda lööke vahele jättes, ühele astmetest. Jubedalt tahaks pilti teha (kaaskondsed sõimavad mind juba pikemat aega “jaapani turistiks” ja piisab mul vaid kuskile liikuma hakata, kui uuritakse irooniliselt, et “pildistama lähed väää?”), aga ma seisan tõelise idika kombel, jalad harkis ja mõlemad käe küüned viimse piirini käetugedesse haagitud. Ma ei oleks eales arvanud, et üks kuramuse eskalaator võiks nii järsk olla, nii kaugele sügavusse viia ja seda 50km tunnikiirusega teha.

Eskalaator liigub aeglasemalt kui käsitoed. Niisiis tuleb poolel teel veel üks kord eluga riskida ja käed veidi kaugemale haakida. Kord maha pääsenuna, korraldan endale mõtteis vastuvõtu ja kingin Vapruse Valgeristi Ordeni. Ja mõtlen päris tõsiselt, et tagasi tulen ma jala.

Loodan, et “leeeft” tähendas ühtlasi ka edasist suunavalikut ja kebin vasakule perroonile ootama. Kogu info on ungari keeles. Ainult ungari keeles. Mis on lausa suurepärane, veenan ennast, tagab autentse tunde ja nii. Laeall rippuv elektrooniline tabloo näitab aega – eiei, mitte järgmise rongi saabumiseni vaid viimase lahkumisest. Ka see on uus kogemus ja meenutab mulle neid põhjuseid, miks ma üldiselt igal võimalusel maapealset transporti (kus saab aknast välja vaadates olukorda natukenegi kontrollida) eelistan.

Minu rong on helesinine

…ja näeb välja täpselt nagu see, mis meil liinil Tallinn-Tapa võiks liikuda. Ümmarguse nina ja mõlkilöödud külgedega. Ka väga autentne. Ja täpselt sellevõrra vähem usaldusväärne. Kaks peatust hiljem ronin õnnelikuna välja, premeerin end teise mõttelise ordeniga ja ronin järgmisele liikuvale trepile. See ei sõida üldse nii kõrgele ja liigub kaks korda aeglasemalt (loe: ma ei mõtlegi seekord surmast). Vähe sellest, et ma ainult ühe käega kinni hoian, riskin teisega suisa kotis sobrada ja kaardi välja otsida.

Veel kümme meetrit lahutab mind päevavalgusest ja kesklinnast, kui korraga astub mu ette Tädi. Suure algustähe ja põsepeale istutatud kaktust meenutava soolatüükaga, tumesinine vormijakk paksu püksivärvli vahele punni topitud ja nõuab: “jaba-jaba-jaba”.

Kehitan õlgu – mul on kaart peos ja loodan, et ta abi pakub – aga Tädi ei lase mul edasi minna.

“Jaba-ja-ba-JABA!”.

Näitab näpuga mu käekotti ja kordab oma nõuet. “I am sorry, I do not understand,” teen uue katse temast ringiga mööda saada, aga see ajab Tädi vihale. Tal on kulmude vahel juba enne mind kaks pikikortsu, nüüd tuleb kaks põiki juurde ja ta laup meenutab trips-traps-trulli mänguvälja. Kui ta nii kuri poleks, julgeks ma selle peale ehk itsitadagi.

“Jaba-jaba-jaba!” nõuab tädi ja ainus arusaadav sõna seal lõpus on “poliissia”. Otsin igaks juhuks oma piletid välja ja näitan talle uhke näoga ette. Tädi võtab need oma pihku ja sisistab: “not good” ja “stamp not”. Kehitan veelkord õlgu – et ma küsisin kassast, sain piletid ja kaks Onu juba kontrollisid neid. Ja kui on “stamp not”, siis see pole minu viga. “Pei siks tausand!” teatab Tädi selle peale, juba veidi rõõmsamalt. Keeldun ja väidan, et kui ma Ostan pileti ja neid Kontrollitakse ja ükski instants pole öelnud, et ma neid stämpima peaks, siis äkki ma ikka pole kaabakas ja äkki ta stämbib need sealsamas ära. Et mul polnud plaanis tasuta sõitu nautida ja kust mina pean teadma, kui kogu info on ungari keeles. “Instrukssia” viidatakse mulle ja sõrm sihib seinasuurust tablood. Marsin koos tädiga sinna juurde ja räägin, veel aeglasemalt ja veel kord, et “This is Hungarian. I do not speak Hungarian”. “Nõu, samveer, ingliss!” on Tädi endas kindel ning kui ma talle “Where the fuck?!” olen kiunatanud, raalib Tädi seinapikkuse infotabeli läbi ja osutab selle sama paksu sõrmega ühele klaasivahele susatud ja suhteliselt räsitud olemisega A4 paberile. “Inglisss!” on ta hääl võidurõõmus. Kissitan uskumatusest silmi ja astun lähemale. Tõepoolest, tal on õigus. Ingliss jah, umbkaudu fondisuurusega 6, terve paberitäis igasugu stuffi. Ma ei viitsi seda läbi lugeda, usun niigi, et kindlasti on sinna peidetud ka Eriti Salajased Juhtnöörid piletite stämpimiseks. “Pei siks tausand? Kool poliiiss?” uurib Tädi mu valikuvariante. Ohkan ja tirin rahakoti välja. Loen talle tigeda aeglusega, võimalikult väikestes tähtedes, nõutavat summat pihku ja räägin, mida ma arvan sellest, et neil kogu info on ungari keeles. Tädi on endaga rahul. Mina pole, tahan talt kviitungit ka. See mõte ajab Tädi jälle vihaseks, aga mulle ulatatakse üks oranzh lipik, tundmatut päritolu kritseldused peal. “I think your system is a bit fucked up!” urisen talle lahkumistervituseks ja Tädi noogutab: “Jees. Häv nais trip!”.

Ka tema ei ütle: “greeeit suksseeess!”. Aga võiks.

*
Pärast poerallit poetan oma kurnatud kere ühele välikohviku toolile ja helistan kohvi rüübates Teadjale Inimesele (loe: kitun isale loo ära). Ta ei imesta üldse. Ütleb hoopis, et on sihuke süsteem. Et nad kohe raalivad turiste. Ja et nii ongi. Ja et üleüldse tasub vaadata, et kuidas ja mida sa seal teed, sest millestki peavad need kontrolörid ju elama ka.

*
Tagasiteel – kaks stämpimata piletit jäid mulle ju alles – otsustan siiski metroo kasuks.

Põhimõtteliselt juba. Pealegi on talla all paar rakku, mis mõnekilomeetrise jalutuskäigu suhteliselt vastumeelseks muudavad.

Ukse lähedal on oranzhid postid. Need, mille vastu Jaamas Üks need kaks Onu nõjatusid. Siin on ka kaks Onu, veidi eemal, ja nad ei taha mu pileteid näha. Näitan ikka, seepeale saadetakse mind üsna sõbralikul moel ukse manu tagasi – “oraaaanzhe” ütleb üks neist saateks. Ja korraga näevad minugi silmad, et Toetamiseks Mõeldud Postides on pilu sees. Lasen ühe pileti sealt läbi ja hakkan teist toppima, kui Onu ligemale hüppab, käega vehib ning “jaba-jaba-jaba” huilgab. Minu ehmunud näo peale kisendab ta teise portsu jaba-jabasid, sedapuhku üle koridori, mispeale kargab paarishüpetega lähemale jäätist müünud noormees. “Ju niid uan! Dõunt stämp tuuu!”

Kaeban talle ära, et mulle Müüdi Kaks Piletit ja ma juba sain Trahvi ja ma enam Ei Tahaks. Et äkki ikka on kaks vaja, kui piletimüüja mulle kaks müüs?

Ta peab Onudega veidi nõu, vaatab mu kaarti ja nende tabelikesi ja teatab taas resoluutselt “Nõu! Juu niid uan! Õunli uan! Iiven if juu aar turist, juu hääv rait tu draiv vit uan tiket!”

Kaeban veel ühe korra kurja Tädi peale ja ütlen, et ma tõesti ei taha rohkem trahvi – et äkki siiski kaks, kui kästi? Temaga aga raputab pead ja ütleb niisuguse häälega, mis laseb arvata, et see pole esimene kord taolist kõnet pidada: “NÕU. Stämp uan. Dis is rait. Õunli uan. Tuu tikets – meibi ju vant tu teik bass. Nõu bass, õunli metro – õunli uan tiket. Iiven foor tuurists!”

Ütlen neile aitähh ja luban, ilusasti naeratades, et kui ma ikkagi trahvi saan, siis ma tulen tagasi ja nad räägivad edaspidi anatoomilisel põhjustel ainult tiiskanti. Poiss naerab, veidi kohmetunult, ja otsustab ilmselt mu vastuse tõlkimata jätta. Igal juhul on Onud endiselt sõbralikud ja isegi lehvitavad, mistõttu mul juba häbi hakkab ja ma neile vastu lehvitan.

*
Minu stämbitud piletit ei kontrolli keegi. Ja teine jääbki alles, läheb pärast koos reisitshekkidega kuluümbrikusse.

*
“Käisid jälle pildistamas?” uurib B minult hiljem, naeruvine suunurka tirimas, ja tahab teada, kas ma plaanin oma fotodest raamatu välja anda või mis mul viga on. “Ta blogib,” selgitab P asjaolusid ning edaspidi püüavad nad kõik mu aparaadi vaatevälja jäämist vältida. Kes teab, eksole.

Teadmine, et mul õnnestus linnaringil trahvi saada, muidugi leevendab mingil määral nende piinasid.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: