Jobumaks ja sundabiteenus

Esialgu mõtlesin, et ei hakka SMS-laenude teemal sõna võtma. Sotsialisti vaim tahaks öelda, et elu paha ja riik paha ja kuna SMS-laen on tühipaljas tagajärg, võiks põhjuse andja veidi vastutust ikka ise ka kanda. Teisalt taas – kas mina kui maksumaksja ikka tahaks maksta makse selleks, et n.ö. doteerida kellegi teise ebapädevust. Noh, et kui preemiaks laenu mittevõtmise eest on võimalus maksta kinni kellegi teise laen, tekib ju kohe küsimus: a kus on komm normaalsetele?!

Päris kindel on, et mingis laenu kustutusaktsioonis ma osaline olla ei tahaks. Ühegi krooniga mitte, põhimõtteliselt. See jutt, et elu sundis jne – olgu, teatud juhtudel ilmselt sundiski ja muid variante ei pruukinud käeulatuses olla, aga sellesse sundviskesse jõudmiseks tuli enne ikka üsna mitu kukkumisastet läbi käia. Ja valdavalt (kindlasti on erandeid) tähendas iga aste soovimatust või suutmatust adekvaatseid meetmeid kasutusele võtta. Ning ilmselt sedagi, et omaenda hakkamasaamine ja väline eduka või vähemasti toimetuleva kuvandi säilitamine seati kõrgemaks prioriteediks kui abi otsimisega küündimatuse tunnistamine. Niisiis võib nende ühe SMS-laenu kustutamiseks teise laenu võtjate teguviisi tagant otsida lisaks inimlikule traagikale ka teatavat egotrippi ja seda ma lihtlabaselt tasustada ei raatsi.

Küll aga oleks ma ilmselt nõus mõnedki kroonid annetama tugiteenuse käivitamiseks.

Vaimsete erivajadustega täiskasvanute jaoks on ka Eestis olemas n.ö. abistatud iseseisvuse projektid – kus siis inimene ei vaja ööpäevringset abi ja on võimeline teatavate elementaarsete funktsioonidega (s.h. ka tööl käimine) toime tulema, ent jääb ehk mõne muu elulise aspektiga jänni.
Iseseisvuse määratlemisel on üheks hindamiskriteeriumiks ka oskus või oskamatus rahaga toime tulla ja olemasolevate vahenditega end ära majandada.

Olemas on tugiisik – keegi, kes aitab sul oma vajadusi hinnata, ostunimekirjad koostada ja poes käia, kasvõi koos temaga. Ja hoiab rahakotti täpselt senikaua oma käes, kuni toetatav osapool on võimeline ilma abitagi mõistlikke otsuseid tegema. Ehk tekib n.ö. rutiin ja arusaam raha väärtusest, reaalsetest võimalustest ja tegelikest miinimumvajaduste rahuldamisest.

Äkki võiks antud teenust laiendada ka laenutsüklisse sattunutele?
Et tahad abi? Palun väga, aga selle hinnaks on oma saamatuse tunnistamine ja otsustusõiguse loovutamine mõnele pädevamale isikule. Ja siis tuleb keegi, kes analüüsib su majapidamist, olemasolevaid varasid (nende hulgas on kindlasti vältimatut kraami, mille mahamüümisega saaks võlgu vähendada), reaalseid sissetulekuid ja nende potentsiaali (äkki on kulude vähendamiseks mõistlik nii elu- kui töökohta vahetada) ja koostab sulle kava. Ja selle kava alusel käidki sa mööda nööri, teed vaid kindlalt piiritletud väljaminekuid (makaronide ja tatra peal kannatab päris kaua ära elada) ja toimetad, kuni tsüklist välja saadud ja on mingigi garantii, et sa uuesti samasse ämbrisse astuma ei hakka. Ning iseseisvusest ja iseotsustamisest saab privileeg, mis tuleb välja teenida.

Mul on süda paha mõttest, et need laenukoorma all ohkijad omavad täisväärtuslikku õigust osta alkoholi, juhtida autot, käia valimas, taotleda relvaluba ja mis peamine: saada ja kasvatada lapsi, kui neil pole jõudlust iseendagagi toime tulla.

Luku taha neid panna ei kannata, sest siis tekiks jälle maksumaksjal kohustus nende ülalpidamise eest tasuda. Lihtne laenu likvideerimine tähendaks aga riski, et kuna antud isiku põhjus-tagajärg seosega on tegelemata, leiab ta end suure tõenäosusega varsti jälle samast ämbrist. Aga äkki annaks nad end vähemasti nulli teenima panna. Ja võtta mingi osa nende sissetulekutest (kasvõi abiprojekti lõppemise järel) sellesama tugiteenuse elushoidmiseks. Ehk 2% edaspidi teenivast rahast läheb sundmaksuna (Wildi pakutud “jobukindlustus” sobib selleks suurepäraselt, nimetatagu seda siis kuidas tahes) tugiteenuse koondeelarvesse. Sest esialgu võib tugiteenuse maksumuse ju riigieelarvest näpistada, aga ka see peaks olema käsitletav laenuna – mis ühel päeval, koos lõivuga, tagastada tuleks.

Ja kui see lahendus, et keegi teine tuleb ja dikteerib su elu ja rahakotti, tundub inimväärikuse solvamisena, siis – nojah, võib ju väärikalt vanas tsüklis edasi ka lasta, eksole.

Ah, ja veel – ka mõistuspäraselt toimivatel inimestel peaks võimaldama jobukassat täita, n.ö. ettemaksu vormis. Et pärast siis kindlam. Ja kui sul seda endal vaja ei peaks minema, siis ettemakstud raha edasi anda, kinkida või pärida ei võimaldataks, küll aga võiks see mingil ajahetkel (hmm, näiteks pensioniea saabudes?) siis osamaksetena su pangaarvel kajastuda. Nagu hea inimese lisataskuraha või nii.