Eilsest ripub üleval Eesti Pedofiilide loetelu.
USA’s kehtib üsna mitmes osariigis n.ö. avalik seksuaalkurjategijate register, mis lisaks pedofiili nimele ja kuritegude loetelule sisaldab ka tema pilti, detailset kirjeldust (juhuks, kui foto just päris värsket muljet ei anna) ning aadressi.

Pedofiilia ei lähe üle

Eestis sellist asja ei ole ega ka tule – põhjuseks hirm omakohtu ees. Nojah, ausalt öeldes ma täiesti usun, et nii mõnigi nimekirja sattunuist leiaks oma kiire otsa või vähemasti peaks aastas mitut puhku traumapunkti külastama ja kui nüüd PÄRIS aus olla, ei tähelda ses küsimuses (vähemasti endal) küll mingeid kahetsustunde ilminguid. Ent sellel mündil on teinegi pool – nimelt on üks kord seksuaalkurjategijaks tembeldatul täiesti võimatu sellest ringist taas välja tulla ja kõrvuti satuvad n.ö. reaalselt ohtlikud kaabakad ka nendega, kel tegu mitte patoloogilise nähtuse vaid halva juhusega.

Ehk siis nooruses purjuspäi tehtud viga, mil kümme erinevat asjaolu taustaks, jääb külma faktina üles rippuma ega anna üldse mingit reaalset teavet inimese ohtlikkuse kohta. Küll aga tähendab avalik register pidevat tagakiusamist, probleeme töö leidmisega ning seeläbi n.ö. uuesti riskigruppi jõudmist. Pealegi on juba täna näha, et seksuaalkurjategijate register ei too probleeme mitte ainult kurjategijaile, vaid ka nende lähikondsetele ja ennekõike veel nimekaimudele. Kuidas sa teed selgeks, et sina seesama John Smith pole?!

Niisiis olen ma teatud mõttes kahevahel. Eesti väiksuse juures ei tohiks probleemid nii drastilised olla – vähemasti siis, kui isikukood, foto jms ka juures ehk et segiajamisfaktor üsna väike. Et pedofiilide argipäev rikutud saab, ei tekita ka kurbust – küll aga hoiab mind tagasi teadmine, et selline register mõnda kurjategijat uutele tegudele kihutada võiks või nende kaduvväheste arvu, kes ise abi ja ravi otsivad, täiesti nulli võiks viia. Mnjah. Kus lahendus on, ei oska veel arvata.

Teisalt hirmutab mind kohutavalt mõte, et need teadaolevad pedofiilid vaid jäämäe tippu kujutavad – intsesti-isadest info üldiselt läbi ei tilgu, kui ka midagi välja tuleb, püütakse „häbi“ pereringis läbi põdeda ning „haige sugulane“ muu maailma silmis maha vaikida. Et seesama nilbe onu või (kasu)isa ka kõigi teiste jaoks reaalne ohutegur on, ei tule enamikule pähegi, lihtsam on ju asja kuidagi ühekordseks juhtumiks lahterdada ja silmad kinni pigistades tuba ehtiv elevant olematuks mõelda.

2007 aasta andmed näitasid, et 81% ohvritest olid tüdrukud – kunagi aga, kui käisin Eesti statistikat üle, torkas silma kummastav tõsiasi, et u 60% süüdimõistetud pedofiilide puhul olid ohvriteks poisid. Küllap tuleb siingi otsida põhjust tõdemusest, et enam kui pooltel juhtudel oli ahistajaks/vägistajaks ohvri tuttav või sugulane, ehk et ’häbiklausel’ lasti käiku. Miskipärast on sellistes misogüünstes ühiskondades tavaks, et vägistatud tüdruk on justkui vähem ohver kui poiss, et kehtib miskitpidi ’lolita’-meelsus (ju ta ise tahtis, soovis, meelitas, provotseeris…) ja nagu Pille Alaver ühes intervjuus mainis, on teda ennastki jahmatanud emade armukadedus oma ahistatud tütarde suhtes. Ehk et – vastutus jagatakse lapse ja täiskasvanu vahel pooleks ja sestap puudub peresiseselt motivatsioon kohtuinstantsideni jõudmiseks.

Aga olgu mis on, ohtlike – ehk vägivaldsete, lapsele füüsiliselt viga tegevate – pedofiilide tänavale tagasi laskmine ületab juba absoluutselt igasuguse mõistmise piirid.

Maailmas loetakse edukaks sellist pedofiilide ravi, mis iga viienda (!) ehk vähemalt 20% puhul edukalt toimib.  Soomeski rakendatud keemilise kastratsiooni (toimis vabatahtlikkuse alusel ) edukus peaks kuskile 60% peale jääma; reaalse füüsilise kastreerimise puhul olevat abi saanuid kuni 80% – ainult et need järgijäänud 20% muutuvad endisestki ohtlikumaks, sest aju välja vahetada ei saa ja füüsiline võimetus vägistada või füüsilist rahuldust leida sunnib neid uusi (endisest sadistlikumaid ja leidlikumaid) meetodeid otsima oodatud ’laksu’ saamiseks.

UK on testinud alternatiivseid psühhiaatrilisi meetmeid, kus püütakse seksuaalpervertide aju „teistpidi“ käima panna ehk luua negatiivseid seoseid konkreetse situatsiooni vallandajate (triggerite) ning tulemuse (release and outcome) vahel. Näiteks et liputaja jaoks ei assotsieeruks oma genitaalide avalik paljastamine mitte adrenaliini- ja endorfiinilaksu saamise vaid laibahaisu ja okserefleksiga ja seetõttu hakkaks keha end ise pidurdama veel enne, kui mõttest reaalse tegevuse juurde jõutaks. Edutegurite kohta reaalsed andmed puuduvad – tegijad ise ütlevad, et mõjub 95% juhul, skeptikud nimetavad asja pseudo-teaduseks ja voodooks ega taha riiklikku tuge projektile anda.

Asi ise näeb (lihtsustatud kujul) välja nii, et kodaniku genitaalidele kinnitatakse elektroodid, ta viiakse (üldiselt video-vahendusel) tema jaoks ahvatlevasse situatsiooni ja kui inimene hakkab erutuma, vallandatakse „ebameeldivat reaktsiooni“ põhjustavad asjaolud, näituseks kombinatsioon kergest elektrišokist ja haisust. Probleem nr 2, lisaks usutavusele ja ’sisendusjõule’ (keeruline selgeks teha, kas asi päriselt toimib või on tegu platseebo-efektiga) on selleski, et vägivaldsete seksuaalkurjategijate puhul peab n.ö. trigger vastama tema reaalsetele seksuaalsetele ootustele – ehk sadistliku lapsevägistaja puhul ei pruugi piisata nunnu lapse foto vaatamisest.  Ning teatud punktist edasi on taoliste materjalide omamine, levitamine ja muul moel kättesaadavaks tegemine juba seadusega vastuolus ja ka eetiliselt väga küsitav (st kes garanteerib, et preventiivne tegevus kaudsel või otsesel moel provokatiivseks ei kujune).

Pealegi eeldab taoline ravi seda, et inimene ise tahab end muuta ja paraneda – mis omakorda eeldab, et ta ise (mitte ühiskonna survel, vaid sügaval sisimas, südametunnistuse ja moraalsuse keskmes) tajub oma teguviisi väärana. Enamik pedofiile, nagu teada, ei näe ennast aga sugugi mitte kurjategijatena – nende jaoks on tegu „vaba enesemääratlemise“ piiramisega ning kohtuski on küll ja küll käinud läbi väited, et laps ise algatas, laps tahtis… Ning vähemalt 22 last vägistanud/ahistanud Rein Appart avaldas sügavat nördimust väite üle, justkui oleks ta nende laste elu rikkunud.

Arvestades seda, kui tormiline oli vastuseis seadusemuudatuse ettepanekule kehtestada seksi nõusoleku alumiseks vanusepiiriks 16 (senise 14 asemele), on taolised pedofiilsed pettekujutelmad muidugi täiesti oodatavad – puudub reaalne ühiskondlik hukkamõist ja nagu Aarne oma blogis mainis, kehtib lastevastase vägivalla kaasuste vähesuse puhul „puudub avalik menetlushuvi“ ehk PAM (JOKK-i kaksiksõsar). Ehk siis: nagu šovinistlikes ühiskondades tavaks, tegelevad seaduseloojad ja arvamusliidrid pigem ’suurte’ ehk neid ennast puudutavate probleemidega ega ole kuigi altid ’pehmeid väärtuseid’ ehk neid (n.ö. ühiskonna paremat, haritumat ja hakkamasaavamat osa) mittepuudutavaid seaduseid muutma või statistiliselt väikeste näitajatega hädades katastroofi mõõtmeid märkama.
15 vägistatud last näeb numbriliselt ju vähemolulisem välja kui Tartu maantee laiendamine, mis aastas kümneid tuhandeid autojuhte (ja mitutkümmet liiklusõnnetust) puudutab.

Teema lõpetuseks – mitte et siinses mõtteleelotuses mingit tõde oleks selgunud – oleks aga kaks üleskutset:
1.    Boikot kõigile pedofiilidele, s.h. Joel Steinfeldtile – tema loomingule, tema esinemistele jne.
2.    Kuulakem ja reageerigem, kui te lastel (või tuttavate lastel) on midagi öelda peput patsutava onu, ebasobivalt silitava õpetaja või paljalt uksele tuleva naabrimehe kohta – päris suur osa seksuaalse ahistamise ohvriks langenud lapsi üritab (keelust, ähvardustest ja süütundest hoolimata) oma olukorrast mõnele täiskasvanule kasvõi vihjamisi märku anda. 7 aastane laps ei pea teadma, milline näeb välja sperma. Enne, kui asja naljaks keerad, tee selgeks, et tegu ikka on naljaga.

Lapsekaitseks lehel leiab alates 2006 aastast süüdi mõistetud Eesti pedofiilide nimekirja. Nagu näha, pole paljude kohta pilte olemas. Kes leiab (avalikest allikatest) täiendusi, andku kindlasti teada.

Kes veel ei tea, siis on olemas selline tore koht nagu osalusveeb Osale.ee. See on niisugune koht, kus iga reakodanik võib kirja panna oma mõtted sellest, kas-kuidas-kes-mida saaks Eesti riigis paremini teha. Siis otsib riigikantselei (peaministri valvsa pilgu all) kõigile rohkem poolt- kui vastuhääli saanud ideedele (ehk n.ö. summa summarum plussis ettepanekutele) ka selle üksuse, institutsiooni või ametniku, kes vastama peab. Vähe sellest – Sina ise ei tee midagi, nemad peksavad vastuse välja kah.

Mul on ka paar väikest mõttekest seal käinud. Selgus, et need väga popid ei olnud – igal juhul olid kõik teised ammuilma vastuse saanud kui minu omad alles “vastamisel” sildiga rippusid.

Kui kannatus katkes, küsisin Hille Hinsbergilt järgi – et mis värk… selgus: vastatakse. Aga justiitsministeerium oli teatanud, et nemad võtavad seadusega lubatud maksimumaja (30 päeva) ja vot siis… alles…

Nuh, näis. Pühapäeval saab see ametlik tärmin täis, vast läeb veel päev-kaks kantselei toimekatel tüdrikutel selle üles riputamiseks kah… nii et – mõned peävad veel…

Ideed iseenesest olid lihtsad:

a) meil on ka meditsiiniliselt näidustatud abort lubatud vaid 21. rasedusnädalani (5 kuu) – ehk sealt edasi loetakse laps juba “inimväärseks” või “eluvõimeliseks” ja tekib kohustus lapse elu päästa püüda. Kui ikka on, mida püüda. Ning arsti, kes teeb aborti sellest punktist edasi vms, on võimalik karistada.
Ometigi – kui roolijoodiku (või kama, lihtsalt suvalise autojuhi vms) süül hukkub õnnetuses ohvriks jäänud naise üle 21 nädala kantud laps, loetakse see “tervisekahjustuseks” või “kergemaks vigastuseks”. Soov oli, et kui nagunii loetakse laps sellest punktist alates juba lapseliseks, ehk võiks sama arvesse võtta ka kriminaalkoodeksis.

b) Perekonna mõiste on seaduses defineerimata. Kasutatakse palju, erinevates seadustes, ja kui veab, on selle mõiste tähendus antud määruse või reglemendi siseselt ka lahti kirjutatud. Aga kui Vald A teatab, et kõigile kolme või enama alaealise lapsega perele kehtib sõidusoodustus, tasuta koolitoit vms, siis otsustab iga vallaametnik ise, kas see konkreetne juhtum on pere või ei. Ehk – pereks loetakse õiguskantsleri kunagise arvamusavalduse peale “omavahel abielus olevaid vanemaid ja nende abielust sündinud lapsi”. Mistõttu näiteks vabaabielupaar, olgugi lastega, ei ole tingimata perena kehtiv; samuti ei ole pere üksikema oma kolme lapsega, kaks samasoolist vanemat lastega; abielupaar eelnevatest suhtest pärinevate ja uue abikaasa poolt adopteerimata lastega… jne jne. Rääkimata lapselapsi kasvatavatest vanavanematest.

Vot nii.

Sul on ka mõtteid? Osale.ee – pane kirja

ps. Ansipi juures olin ma tegelikult teistel, töistel, põhjustel. Käesolev blogipostitus on isiklik initsiatiiv

Eesti on üks imelik riik. Imelike seaduste ja veel imelikuma silmakirjalikkusega.

Mida ei tohi üks alaealine teha?
· koolist poppi – kuni 16 eluaastani või 9. klassi lõpetamiseni on ta koolikohuslane ja PEAB koolis käima ja kool PEAB teda seal koolis pidama ja vajadusel rakendatakse (maksumaksja raha eest) politsei abi lapse kooli transportimisel
· öisel ajal tänaval jõlkuda – ilma täiskasvanust saatjata
· suitsu teha või alkoholi tarbida
· autot või mootorratast juhtida
· ilma täisealise saatjata või vanemate poolt notariaalselt vormistatud volikirjata reisida
· teha täisealistega võrdsel alusel täiskohaga tööd
· abielluda (või peab emme-issi käest luba küsima)
· vastu vanemate tahtmist kodust lahkuda või ise elukohta valida
· langetada oma tervist puudutavaid otsuseid
· kindlasti veel mingeid asju, muu lihtsalt praegu ei meenu…

Mida tohib üks alaealine teha? Olla hea laps ja seksida.
Tingimusel, et see toimub päevasel ajal, ei sega koolis käimist, kaine peaga ja et tal endal sellest mingit kasu sees pole (muidu läheb prostitutsiooni klausli alla ja täisealisel osapoolel lüüakse näpud sahtlivahele).

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kes selles mingit vastuolu näeb?!

Sel nädalal on hoolega laksitud seadusemuudatuse teemadel, mis keelaks täiskasvanul seksi noorema kui 16 aastasega. Hetkel on vanuse piirmääraks 14.

Kummalised pole mitte ülalloetletud piirangud (sest napp elukogemus ei võimalda siiski päris adekvaatselt põhjus-tagajärg seoseid näha ja tehtu eest täit koormat kanda) vaid see, et tollele ettepanekule on nii palju vastaseid – ja et antud kontekstis räägitakse rohkem õigustest kui kohustustest ja vastutusest.

Lapse õiguste konventsioon ütleb, et lapsi puudutavates tegevustes (ma eeldan, et ka seaduseloome käib siia alla) tuleb esikohale seada lapse huvid.

Milliseid lapse reaalseid huvisid kaitseb seadus, mis kuulutab täisealise vahekorra 14 aastasega normaalseks?
Sest teadupoolest on seadusel ju kaks funktsiooni – n.ö. füüsiline ehk olukorda reguleeriv (keelav-käskiv-kaitsev-karistav) ning emosionaalne ehk suhtumist suunav. Mis keelatud, on ühiskonnale kahjulik ja hukkamõistu vääriv. Mis lubatud, on ühiskonnale seega kasulik? Eee… jah?!

Teine huvitav ja antud teemaga haakuv tendents, mis sel nädalal – peamiselt kollase meedia eestvõttel – silma kargas, on mõiste “pedofiilia” meelevaldne ja soolisest kuuluvusest sõltuv kasutamine.

Päris mitme väljaande esiküljel ilutses traktaat “maanteel luurab pedofiil”. Loo kokkuvõte lihtne: 15 aastane poiss (seksimisealine!) hääletas, peale võtnud autojuht tahtis raha eest suuseksi. Kaubale nad ei saanud.

Mis selle loo nii eriliseks tegi, on kaks aspekti – a) pakuti raha ja b) pakuti poisile.

See, et Rate on täis noorte tüdrukute peale ila tilgutavatest nässidest, ei koti kedagi. Ja need lood, kus hääletavale tütarlapsele toppis autojuht käe põlvele või pluusialla, kas ei jõua lehte üldse või kui, siis ikka koos alatooniga, et “mis ta üldse hääletab, teada värk” jne.
Pealekauba on naisterahvale, olgu ta siis kasvõi alles põhikoolieas, kahemõttelise (või siiralt ühemõttelise) jutu ajamine ühe vanema meesterahva poolt kuidagi… noh, “kvaliteetnalja” kategoorias. Onu patsutab põske ja peput, ega ta seda pahapärast tee… Ikka hea pärast, suurest tore-olemise rõõmust…

Statistika järgi puudutab samuti enamik kohtusse jõudvaid pedofiiliajuhtumeid just selliseid lugusid, kus ohvriks on poiss (Eestis siis üle 60%). Ometigi on kümnetel erinevatel moodustel tuvastatud, et vähemalt 90% juhtudest on ohvriteks tüdrukud… Jälle tugev vastuolu, mis tuleneb sellest, et noore või suisa vägagi lapseealise tüdruku vägistamine on “teistmoodi” – leiab suhteliselt sageli aset peresiseselt (intsest, mis on “kogu pere” häbi ja seega enamasti summutatakse lähikondsete poolt) või esineb teatav kahtlus, et “äkki ta siiski ise ahvatles”. N.ö. ühiskondlik Lolita-sündroom, mis ka 12-13 aastase tüdrukut kuidagi “loomupäraselt libulikuks” tituleerima kipub.

Ja nii juhtubki, et olles end maantel luurava pedofiili peale tühjaks ahastanud, räägime pool tundi hiljem juba rõõmsalt sellest, kuidas on riigi ja rahva huvides, et üks 45 aastane pereisa ikka tohiks 14 aastasele naabritüdrukule silma visata… Et seksib ära ja siis teevad koos koolitükke?

No ma ei tea.

Mulle tundub see haige.
Aga võibolla on asi selles, et ma pole päris keskmine Eesti mees.

Nii, lugesin nüüd lõpuks läbi uudise trammiuste vahelt välja kukkunud imikust. Jah, õnnetusi juhtub, eksole. Ja ma ei olnud üldse kuigi agressiivselt meelestatud, kuni jõudsin Tallinna trammi- ja trollibussikoondise liiklusdirektor Meelis Tartu soovituseni, tsitaat järgnev: “Meelis Tartu paneb lapsevanematele ja vanematele inimestele südamele, et nad võiksid proovida siseneda juhile võimalikult lähedal asetsevast uksest, et juht neid kindlasti märkaks”

Jah, mõte hea, aga, raisk, ainsad ilma vahetoruta (see, mis trepi pooleks jagab) uksed on trammil TAGUMISED ja vankriga ei mahugi mujalt sisenema. Fakt, proovitud, kordi ise uksevahele jäädud, korra sinise seljaga lõpetatud ja üldiselt tahaks öelda, et käigu ta pekki ja sisenegu ise. Lapsevanker ei ole maailma märkamatuim asi ja kui liiklussaginas on kahtlusi, äkki siis kontrolliks või miskit?!

Uhhh, Tallinn võitis millaski “lapsesõbraliku linna” tiitli. Mille eest, aru ei saa. Enamik suuremaid toidukauplusi vankriga siseneda ei luba (et topin tite tekialuse vorsti äkki täis). Kõnniteedel on linnaservades auke rohkem kui tervet asfalti. Autodel on lubatud parkida majaseintele nii lähedale, et kohati polegi muud võimalust kui sõiduteel liigeldes liiklusummikuid põhjustada. Mittetoimivatest rampidest, mida mööda ratastoolis (või titekäruga) liigelda saaks, võib kirjutada terve raamatu. Madala põhjaga tramm on – aga peatus ja kõrgendatud kõnniteeserv asuvad trammiuksest 2m kaugusel ja vaata ise, kuidas selle vahemaa läbi lendad (ja ratastoolis on ka 20cm kõrgusel asuv trammipõhi täpselt 15cm jagu liig). Et lastehaiglas on elav järjekord ja põnnid seal kohati tunde ootavad, on ka traditsiooniks saamas. Sõjast sõime- ja lasteaiakohtade ümber on räägitud ka juba minutagi piisavalt.

Ma ei saa aru. Ausalt. Ei saa aru sellest, miks tõstetakse nutuse saja-paarisaja krooni võrra lapsetoetusi (kui nälg majas, ei pääste see katastroofist, ent summa summarum läheb kena kopika riigikassast maksma) ja toodetakse iibeprogramme ja koogutatakse teemal, kas ja milliseid ühe- ja seitsmekordseid toetusi leiutada, kui puudu on kõige elementaarsem: võimalused juba olemasolevate lastega toime tulla ilma, et niigi tiinus dementsuse all kannatavad emad iga päev närvivapustuse äärel oleks.

Blogipostitus “Kuidas kukub laps aknast alla?” on tekitanud mõningase diskussiooni kommentaarides ja pannud (vähemalt) mind veidi rohkem mõtlema armastuse ja hoolivuse peale. Ja õiglusele ja õigusele.

Ma ei usu, et on riike, kus iga laps oleks kaitstud, kus kõik kodanikud oleks ausad ja head, kus tegelik õiglus loeks rohkem kui kirjapandud seadusesõna või kus oleks võimalik öelda, et jah, me kõik oleme oma õnne sepad.

Ei usu sellesse, et igaüks saab vaid seda, mida ta on ära teeninud (olgu head või halba) või et kõigi meie tegude tagajärjed ennekõike meid ennast puudutaks.

Maailmas juhtub kogu aeg midagi, lugematul arvul kordi päevas toimuvad imed ja katastroofid, ilma mingi kindla seaduspärasuse või õiglase jaotuse printsiipideta.

Halvad inimesed surevad kõrvuti headega. Head inimesed võidavad kõrvuti halbadega. Õnn ja õnnetus ei ole vennad, mida indiviidide kaupa ja ühe ja sama peoga mingi mõistliku kvoodi alusel laiali jaotatakse. Võibolla on kuskil mingi globaalne tasakaal, mis summa summarum asju proportsioonis hoiab, ent – üksikisiku tasandil sõltume juhusest.

Mõned asjad lihtsalt juhtuvad.
Head ja halvad asjad.
Headele ja halbadele inimestele.

Ja see on paratamatus, millega leppida on keeruline.
Raskem, ehk võimatumgi veel on aga leppida sellesama leppimisega – et kehtime õlgu, ahah. Ning loobume, üritamata päästa ja parandada.

Me ei suuda maailma tervikuna terveks teha, aga me saame muuta midagi konkreetset, lahendada olukordi situatsioonipõhiselt. Väike asi võib tähendada väga palju. Väike asi ühe väikese inimese jaoks võib olla maailmast suuremgi.

Muhkudele saame peale puhuda ikka vaid muhu kaupa. Pai teha pea kaupa.

Neid lugusid, kus ebaõiglus võidab, kus kannatanu jäetaksegi kannatama, kus unustuse ja andestuse ainsaks põhjenduseks on “ühiskonna ees võla kandmine”, on nii äraütlemata palju. Ebaõiglaselt palju.

Ja me vaatame võõristades kõigi nende poole, kes jooksevad päev päeva järel peaga vastu seina, püüdes tekitada pisimatki mõra selles egotsentrilises tardumuses. Nad on fanaatikud, perspektiivitundeta egotripparid, naiivsed ja diagnoosi väärivad. Ennekõike on nad aga ebamugavad, sest sunnivad meid omaenda küündimatuse, tahtmatuse, oskamatuse ja viitsimisega silmitsi seisma.

Minu hea sõber Bill Schiller ütles kord, et ta ei suuda luua maailma muutvat muusikat või puudutada inimesi läbi kunsti, sest tal ei jagu selleks lihtsalt annet. Aga et tema võimuses on rääkida ja loota, et need lood lähevad korda.
“All I have is my words,” kinnitab Bill “And I won’t stop talking”

Ta on fanaatik. Veidrik, kui tahate. Kindlasti leiab tema jaoks ka mõne psühhiaatrilise diagnoosi. Aga tal on õigus, nagu kõigil neil, kes jaksavad ja julgevad ujuda vastuvoolu. Kesta selle nimel, et keegi teine, keegi konkreetne kuskil võidaks maailmamastaabis tasakaalu kõrval veidi ka isiklikku õiglust.

Ma tahaks, et meil siin Eestis oleks keegi, kes suudaks samasuguse põlemise ja kirega, nagu näiteks Lisette Kampus võitleb seksuaalvähemuste nimel, seista hea ka laste õiguste eest.

Puhuda peale, muhk muhu haaval.
Ma tahaks, et ma ise oskaks ja suudaks olla parem.
Tahaks, et meie ühiskonnal oleks vähemalt tahe olla ja saada paremaks.

Kui ma ütlen, et mulle ei meeldi Eesti, siis… ma ei pea silmas seda, et siin juhtub inetuid asju. Neid juhtub ikka, kõikjal. Aga ma ei saa aru, miks me oleme ühiskonnana nii altid silma kinni pigistama, andestama ja ka unustama.

“The test of the morality of a society is what it does for its children.”
Dietrich Bonhoeffer’i tsitaat.

Nii ongi. See, mida me teeme ära oma laste jaoks, defineerib meid kui inimesi, kui ühiskonda, kui osakest maailmast.

Aksepteerida ühe lapsega juhtuvat halba tähendab aktsepteerida halba tervikuna. Unustada tehtut, tähendab unustada ka need, kellele tehti.

Ainult et unustus või unarusse jätmine ei tee neid inimesi ja nende valu olematuks. See võtab neilt lihtsalt õla, millele toetuda.

Kidra kommentaar selle “lapse kukkumise” loo juures oli, et Eestis puudub sotsiaalsüsteem, mis tegeleks nende lastega enne juhtumist ja puudub seegi, mis tegeleks nendega pärast. Ma ei ole selle süsteemiga tegelikult väga kokku puutunud, on vedanud lihtsalt. Aga jah, ma kaldun uskuma, et tal on õigus. Et me loodamegi, riigina, unustuse ja andestuse peale. Ja ühtlasi unustame ära ka kõik need lapsed, kes selle elu hammasrataste vahele on jäänud ja jäämas.

Kuni, ühel päeval, loeme ajalehest juba nende lugusid – näeme neid oma lapsi unustamas. Eesti iibeprobleem on naeruväärne, kui me ei suuda hoolt kanda nendegi eest, kes juba olemas.

Me ei suuda muuta maailma. Aga me suudame ehk ühiskonnana olla piisavalt moraalsed, et astuda välja kõigi nende eest, kes seda ise teha ei suuda. Kasvõi selle nimel, et nad ei jääks üksi.

Muhk muhu haaval peale puhudes.