Meil oli üsna hiljuti õhtusöögilauas (koos kamp täisealisi inimesi) arutluse turvaseks. Õigemini – abituuriumi klassiekskursiooni varustus. Et kas pedagoog võib kaasa võtta „kumme ja alkaseltserit“ või mõjub see pigem üleskutsena end kooma juua ja siis sugu tegema hakata. Vasakpoolset mõttelaadi esindava inimesena – või noh, olgu, lihtsalt keskealise küünikuna – olen mina muidugi vaba naiivsusest ja sestap seda meelt, et tehakse nagunii. Juuakse salaja, seksitakse kah. Parem siis juba tagajärgedeks valmis olla ja paratamatut kahju miinimumilähedal hoida.

Ma ei tea, palju oli meie klassis keskkooli lõpuks neid, kes veel süütud. Kõige tõenäolisemalt jääks nende üleslugemisel sõrmi üle, vähemasti teist kätt appi võttes. See, kas ja kui turvaliselt vanainimeste asja aeti, sõltus aga rohkem võimalusest kui reaalsest vastutustundest. Kumm oli, kasutati. Polnud, ega midagi tegemata kah jäetud ja idee, et kondoomi puudumisel võiks midagi pooleli jätta ja kuskile seda ekstra tooma minna, tundus ikka üsna kosmilisena.

Viksid ja viisakad, nagu allakirjutanu, kandsid oma varustust ise kaasas, teistele lootmata. Eks elu õpetas – aga kui omavaheliselt infojagamist eriti olnud poleks, siis tõenäoliselt oleks palju lopemalt võtnud. Ent viieteistkümne aasta tagused lood sellest, kuidas ja mida raviti, mõjusid kõvasti rohkem, kui perekonnaõpetuse tunnis punastava pedagoogi poolt mahapobisetud laused „seksuaaltervishoiu osatähtsusest perekonna kui ühiskonna algrakukese säilumiseks“.

Mu üks parimaid sõbrannasid käis Pelgulinna naistenõuandlas oma häda ravimas – muuseas, korjatud üles tema esimese boyfriendi käest. „Kõrvetamine“ käis nii, et pandi tooli sind kinni ja siis ütles arst, et „ise hankisite, nüüd kannatage – tuimestust me täna ei tee“.
Sai tema oma õppetunni ja ühes sellega ka kogu meie sõpruskond. Kondoomide populaarsus tõusis kohe märgatavalt.

12 klassis aeti aga terve abituurium koolisaali kokku ja toodi lavale üks tädi, kes siis „nendest“ asjadest rääkis – ’loeng’ oli Tampaxi poolt sponsitud ja sestap kulus terve ports aega tampoonide ja menstruatsioonitsükli tutvustamisele. Et 17-18 aastastele „mensesest“ rääkimiseks justkui nagu tiba hilja, ei tulnud kellelegi pähe, õppealajuhataja hoopis kamandas itsitavat rahvast vait lausega, et „praegu naerate, aga ühel päeval on SEE käes ja siis te ehmatate“. Nunuh. Puändiks kujunes aga tollesama ettevalmistava loengu lõpuosa, kus põgusalt ka seksi ning suguhaigusi puudutati ning siis tasuta kondoome laiali jagati. Ainult et – neid kondoome oli täpselt poole vähem kui õpilasi. Mispeale Tädi Ekspert rõõmsalt teatas, et „võtke üks kahepeale“. Järgmised nädalad oligi peamiseks kõneaineks „kahepeale“ võetud kondoomide hooldusõigusküsimus. Masinas või käsitsi pesta, selles on küsimus…

Põhikoolis (teine kool) oli asi palju parem – klassijuhataja oli hariduselt seksuoloog ja nii juhtuski, et 9 klassi sportlikul lõpuekskursioonil (loe: labrakas vabas looduses) oli tal esimese südaöö saabumiseks pilt klaar ja pärast pisukest autoga tehtud tuuri tuli õpetaja tagasi, kaasas kott kondoome, mille ta rahva sekka poetas. Et kui teete, tehke turvaliselt. Ning suunas oma energia pigem alkoholiga ülepingutanute turgutamisele ja tagajärgede likvideerimisele kui seksivalvekoera rolli hoidmisele.

Kas tehti, ei tea. Miskipärast jäi mulje, et toosama tuppapoetatud kotitäis rahvale pigem pisut kainestavalt mõjus. Kadus ära see nurgataha hiilimise keelatud vilja maik ja küllap oli silme-ees ka õpetaja enda nägu, mis – ehkki tegemist oli väga sümpaatse pedagoogina – ilmselt kuigi stimuleerivalt ei mõjunud.

Nii et jah, kui ma õpetaja oleks, siis ma pigem kasutaks sama taktikat – püüaks halvast veidi vähem halba teha. Aga võimalik, et nüüdisaja noored on teistsugused. Et nüüd, kus seksist rääkimine, ka koolis ja klassiruumis, üsna ok on, oleks rahvasekka visatud kondoomikotil tõesti pigem vihjav kui ennetav iseloom.

Ps. Pedagoog Mari kommenteeris hiljem, et ma ei saavat aru tänapäeva lapsevanematest. Et asi polevat mitte noortes või õpetajates, vaid nende õpilaste emades-isades, kes kondoome jaganud pedagoogi silmagi pilgutamata seksile õhutamise eest rattasse tõmmata laseks.
Normaalne.
Mina igatahes loodan, et kui meie plika ühel päeval oma eluga nii kaugel on (loodetavasti mitte enne 18 aastaseks saamist!), ei tuleks tal kondoomipuudusel oma tervisega ruletti mängima hakata. Ja et kui ma ise olen olnud nii loll, et pole osanud oma lapsele turvavahendeid jagada (või kasvatanud teda selliseks, kes ise end varustab), siis oleks mõnel teisel oidu minu tegematajätmisi lappida.

Täna oli siis see lõpukirjand, mida möödunud suvel suure suuga sai lubatud uuesti tegema minna – kohe kambakesti, et vaatame, palju keegi siis meie kirjaoskajate pundist skooriks.

Kahjuks juhtus selle asjaga nii, nagu taoliste hääde kavatsustega ikka: avalduse esitamise vajadus meenus täpselt 2 päeva pärast seda, kui tähtaeg lukku oli löödud.

Mul on põhimõtteline küsimus – et millise kuramuse valemi alusel pean ma jaanuari alguses teadma, et näituseks märtsis või mais või misiganes muul hilisemal ajahetkel võiks mind ühtaegu tabada nii vajalike finantside kui ajaressursside vabanemine ülikoolihariduse nõutamiseks? Et käin N-ajavahemiku tagant, lihtsalt profülaktika mõttes (või ennetavalt või kuis) neid eksameid tegemas?

Ja kas see, et kord jäi üks ülikool venivillemluse tõttu pooleli, on piisav põhjendus eeldamaks, et ma keskkooli kolmandat korda lõpetama peaks?!

Sest esimene kord, see päris kord, toimus veel vana korra alusel üle kümne aasta tagasi. Siis, kui olid veel kõigile kohustuslikud “lõpueksamid”. Ning et ma keskkooli lõpus otsustavalt eraelu elama olin asunud, tähendas eksamisessioon parajat portsu stressi ja aastaid kestvaid painajaid. Ikka nii, et ärkan öösel hirmuhigiga, sest pole kaks viimast veerandit koolist läbi astuda märganud ja pean minema eksamile, aga ei tea näiteks sedagi, milline mu vene keele õpetaja välja nägema peaks vms.

Aastake-paar hiljem, kui ma lõpuks edasi õppida tahtsin, tuli eksameid veel teistki korda teha – nüüd juba “küpsuseksamite” nime all (ja ei saa väita, et nimevahetus asja kuidagi sisulisest vaatevinklist parendanud oleks). Noh, ja kui üks kõrgem kool lõpetamata jäi ja ilmnes kihk teise, riiklikku minna, tabas mind kenake üllatus: mu paberid ei kehtivat enam. Et palun, vana tunnistus on ikkagi Vana ja need küpsuseksamid on aegunud (no hallooooo!!! Miks te ei nõua, et kõrharitud oma teadmisi iga 5 aasta tagant tõestamas käiks?!) ja väga kena, tulge järgmine aasta jälle uuesti, sest avaldused tuli esitada juba jaanuari alguses.

See uus tulemine ehk kolmas kord pidigi nüüd 2008 juhtuma, ainult et – nagu juuresolevalt pildilt näha, ei juhtunud kohe mitte. Võibolla ongi hea, ülikoolihimu lähtub peamiselt paberi vajadusest ja ma tegelikult ei tea senimaani, mida täpsemalt õppida tahaks. Või õigemini: tean küll, aga seda Eestis ei õpetata.

Ning öelgu need pedagoogid leheveergudel mida tahavad, aga minu meelest ei ole sel aastal head teemad. Ehk et tõenäoliselt ei oleks ma üldse meie kambast kõige kõrgemaid punkte saanud ja see oleks ometigi olnud eksamineeritud saamise teine prioriteet.

Üleüldse tundub, et mida aasta edasi, seda lopemalt lõpukirjandeid võetakse. Teemad on sellised ümmargused ja libedad nagu tatikuulid ja suisa sugesteerivad üldaktsepteeritavate teeside väljakäimist. Ning annavad võidu- ja edulootuse igale juhmardile, kel jagunud taiplikkust mistahes ühel ühiskondlikul mõttekäigul korra oma peast läbi käia – teemad on säetud nii, et KUHUGI saab ta oma ainsa mõtte ikka sisse sokutada ja selle varal kaks kohustuslikku paberit täis pritsida, ikka kena kirjandi-vormelit järgides ja puha. Poogen, kas mõttel mingit originaalsust või arutlusel vähimatki oma panust oleks või kas ta ise, ilma abita, midagi mõelda ja arvata oskaks.

Tänavu, nagu tundub, on suund võetud rahvuslike valupunktide ja patriotismi pritsimisele, et toksime aga rusikaga rinda, lehvitame trikoloori ja leelotame helgest (või vähemhelgest) homsest ja pöidla-põlvkonnast, kes seda kõike muudab? Igatahes on mul hea meel, et mina sinna komisjoni ei kuulu, kes peaks end läbi närima sadadest oksendamiseni äramämmutatud loosungitest teemal “haridus annab võimaluse” ja “tänapäeva noor seiklemas MSN’i ja sotsiaalvõrgustike avamerel” või, hullemgi, ajakirjanduse vastandamisest sõna- ja mõttevabadusele.

Kes ei ole veel lugenud, siis tänavuse küpsuskirjandi teemad on need:

1. Võrdsete võimaluste Eesti.
2. Mis viib elu edasi — kultuur või kapital?
3. Virtuaalsed inimsuhted.
4. Tänapäeva maailma hirmud.
5. Sport tähendab võitude hinda ja kaotuse kibedust.
6. “Eesti suurim turvalisuserisk on harimatus.” (Jaak Jõerüüt)
7. Olla nagu kõik või jääda iseendaks?
8. Kunst avab tee maailma mõistmisele.
9. “Sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid.” (Vergilius)
10. Ajakirjandus peab ühiskonda parandama.

Kuhu jääb klassika?! Või puänt?!

Nojah, hea, et ma komisjonis pole. Iseenda vaatevinklist ja niigi kehvapoolset närvikava arvesse võttes. Aga nende vaeste abiturientide seisukohast on paremgi veel, et mind teemade kallale ei lasta, pritsiks sappi nii et terve ilm saaks plekke täis. Ikka selle mõttega, et endal pärast hea lugeda ja pihku itsitada oleks. Näituseks suudab mu kärbatanud aju praegu toota pakkumisi sarjast:

1. Digi: “Lydia Koidula mõju keelekasutusele rate.ee keskkonnas”
2. Poliit: “Minu esimene Ratas”
3. Sotsiaalia: “Kas julgel hundil on silikoonrinnad?”
4. Kultuur: “Kolm kollast tilka moodsa luule prill-laual”
5. Majandus: “Piiks-piiks ja raha tuleb”
6. Ajalugu: “Mälestusi eelmisest riigikogust”
7. Loodus: “Tuhastamismatuste mõju keskkonnale”
8. Ühiskond: “Kuulsuste surmaheitlus: Iglesiase-Anett ja Vändra-Aveli”
9. …
10. … nimekirja võib jätkata…

Siin mingi päev tagasi vehkles meedias ringi uudis Gustav Adolfi Gümnaasiumiga sõdivast noormehest. Et tema tahtis gümnaasiumi edasi jääda ja arvas, et saab, ja kool ei võtnud. Nüüd vaidlevad kohtus, sest keskmise hinde poolest oleks ta justkui sobinud küll.

Ei oskagi nagu seisukohta võtta. No ma mõistan seda ema, kes “riigikool kohelgu õpilasi võrdselt” teesi haugub, samas – mis siis, kui õpilased ei ole võrdsed? Kui paberilt kenana paistev teooria päriselus hetkega väikeseks kärbatanud naivismiks kokku kuivab?

Kurb küll, aga mõne kooli (loe: pigemini küll mõne õpetaja) 3 on kõvem kui teise 5. Ja mõne õpilase muretult tulnud 3 on kah kõvem kui teise valu ja viletsusega väljapigistatud 5. Igaühest ei pea saama teadlast, arsti, kosmonauti või riigijuhti; keegi peab leiba ka küpsetama, asfalti valama, piimavabrikus kangi tõmbama või telefonis Starmani kliente teenindama. Ja nood inimesed ei ole kopka eest kehvemad või vähemväärtuslikud kodanikud ja kui see neile endile nii tundub, süüdistatagu pigem komplekse ja üle võimete käivaid ootusi lastele panevaid vanemaid kui õpetajat.

Eliitkoolide mõte on anda andekamatele (ja minugipoolest kasvõi eriti palju oivikumatele) nende võimetekohaselt ehk süvendatud moel haridust. Ainult et võimed on inimestel teadupoolest erinevad ja sealt tekib ühtlasi vajadus nii tavakoolide kui järelaitamisnoote sisaldavate erikoolide järgi. Ja kui sellest erinevusest mööda vaadata, võidab parimal juhul raasuke see kehvem, keda kunstlikul moel üles upitatakse – mitte aga nood ülejäänud, kelle jaoks ta pidurina kaasa veetud saab.

Selge see, et ühel koolil on väga raske õpilasi millegi muu kui hinnete põhjal pingeritta seada ja eks vast just seetõttu, et teooria ja praktika päriselus kattuma ei kipu, tehakse ka igasuguseid lisa-katseid ja vestlusvoore. Noh, et näha, kas antud seis on õpilase võimete lagi või oleks potentsiaali palju enamaks. Kui tegu on oma kooli õpilasega, võib eelnevat 9t aastat just sellise pikendatud katsevooruna käsitleda. Ja mis teha, lisaks võimekusele ja usinusele on olemas veel üks näitaja: inimlik suhtumine. Mis sest, et hinded korras, kui seesama õpilane näiteks klassikaaslastele ja õpetajatele pinda käib ja oma heade hinnete arvelt ehk nende õppimist segab? Kas kool – eriti veel eliitkool – ikka peab oma gümnaasiumiosasse (mis on puhtalt vabatahtlik ju) tahtma kedagi, kes kollektiivi ei sobi ja teiste närve krussitab?

Samas – riik ju maksab, eksole. Ja demokraatia eeldab võrdseid võimalusi. Ja kui hinded enam ei loe, on oht, et ühel päeval hakatakse otsustama nägude või vanemate kuulsuse või rahakoti põhjal. Kelle isa maksab kinni kooli spordipäeva viinerigrillimise või ostab kunstiklassi kakskümmend molbertit ja aasta värvivaru, saab ebaõiglase eelise nende ees, kes ise – õpilasena – ehk samaväärsed oleks, aga kelle vanemate (näituseks) postiljoni-töö ei võimalda koolile erilisi lisaboonuseid tuua. Nõme muidugi.

Ma ise küll vihastaks, kui minu laps kuskil tahaplaanile jääks seoses sellega, et kool tema väärtust MINU järgi hindama hakkab.

Nii et ma ei tea.
Teoorias ma toetan erineva tasemega koole ja katseid ja laste filtreerimist nende võimekuse kohaselt. Annab justkui võimaluse igaühele kooliskäimist mingis plaanis nautida ja sealt enda ladva järgi kasu lõigata. Praktikas on see üsna libe tee.

Gümnaasiumiosaga on asi veel kuidagi selge. Et vabatahtlik ja kui ikka ise ei taha, ei pea kool sind seal tagant sundima kah.

Algklassidega on lugu keerulisem. Heasse kooli sissesaamiseks hakkab laste prepareerimine pihta juba viieselt. On kohe niisugused “katseteks ettevalmistamise kursused”, kus pisikesi kõlupäid piitsaähvardusel igasugu intelligentsi tõestavaid fakte pähe taguma sunnitakse. Kasvõi nutu ja suure surmaga pooleks.

Ja siis nad lähevad ja teevad katseid, mille eesmärk on tuvastada nende n.ö. loomuomast andekust ja huvi ja silmaringi ja kergelt tulnud oskuseid, saavad sisse ja veedavad ülejäänud 12 aastat pidevas stressiseisundis, püüdes õigustada neile pandud (ja loomulikke võimeid ületavaid) kohustusi. Või lähevad kuskil põhikooli teises otsas suurest painest pätiks kätte ja hoolitsevad selle eest, et kui neil pole hea, poleks kellelgi teisel ka.

Tuttav algklasside õpetaja, ise ka andeka lapsena andekate klassi lõpetanud, on viimaste aastatega igatahes suurest eksami-entusiasmist tõeliseks algklassi-katsete vastaliseks kasvanud. Ütleb, et pidi täielik hullumaja olema. Et laps saab klassi, sest loeb ja arvutab ja hiljemalt teise aasta alguseks on selge see, et ilma ema ja kolme koduõpetajata ta tegelikult iseseisvalt mõelda ei suuda ja hinne 4, rääkimata siis 3st, toob kaasa hüsteeriahoo. Esiteks ei julge laps koju minna selle hindega ja teiseks ei julge õpetaja järgmine päev tööle tulla, sest teab juba, et ees ootab üks närvivapustuse saanud lapsevanem. Et kuidas nii, nemad mehega on seitse kõrgharidust saanud ja mismoodi selgitab õpetaja, et nende – seitsme kõrgharidusega vanemate – laps saab järsku matemaatikas kolme. Raudselt õpetaja keerab kuidagi. Kiusab last ja ennekõike vanemaid. Sest EI SAA ju nii olla, et nende laps õppis terve öö ja ikka ei osanud. Ning tõesti, ei ole mingil juhul võimalik et selliste seitsme kõrgharidusega vanemate laps on lihtsalt tavaline normaalne laps. Peab olema andekas. Peab! PEAB!

Ja pärast võetakse lapsele veel 2 koduõpetajat juurde ja kolmanda klassi lõpuks on sellest tatikast järel vaid seinaääri mööda hiiliv, siniste silmaalustega inimvare, kes kogu maailma ja ennekõike iseennast vihkab. Või, variant kaks, võtab seesama laps üle vanemate hoiaku, et tema peab saama ja kui ikka oma loomulikust intelligentsist kuidagi ei saa, võib õpetaja ning klassi terroriseerimisega seise tasakaalustada. Ikkagi SELLISTE vanemate laps ja tal on ju õigus. Ja õpetaja on klienditeenindaja, kelle ainus eesmärk on eksisteerida tema vajaduste rahuldamiseks. Ja küll ta juba teab, kuhu kaevata, kuidas hindeid vaidlustada ja mitu korda õpetaja omast ajast peab temaga järeltöid tegema, et veerandi ja aasta lõpuks ikka viied kokku venitada.

Võibolla oleks lahenduseks see, kui katseid sagedamini teha. Iga aasta lõpus. Ja vastavalt sellele siis lapse tunniplaani kokku panna. Et oled matemaatikas tubli, saad kolm mata-tundi lisaks. Ja kui ikka keeled ei edene, ei hakka neid üle nominaalprogrammi ka peale pressima. Rohkem kasu peaks olema ju loomulike annete arendamisest kui seitsme kärbse püüdmisest ühe hoobiga.

Noh, ja muidugi peaks igal aastal katseid tegema ka lapsevanemad. Et kuidas nemad aastaga arenenud on. Ja neile peaks omaette kooli tegema. Et kuidas eluga edasi minna, kui su laps kogemata kombel täitsa tavaline on. Vajadusel koos psühholoogilise-psühhiaatrilise nõustamise ja medikamentoosse raviga.

Blogipostitus “Kuidas kukub laps aknast alla?” on tekitanud mõningase diskussiooni kommentaarides ja pannud (vähemalt) mind veidi rohkem mõtlema armastuse ja hoolivuse peale. Ja õiglusele ja õigusele.

Ma ei usu, et on riike, kus iga laps oleks kaitstud, kus kõik kodanikud oleks ausad ja head, kus tegelik õiglus loeks rohkem kui kirjapandud seadusesõna või kus oleks võimalik öelda, et jah, me kõik oleme oma õnne sepad.

Ei usu sellesse, et igaüks saab vaid seda, mida ta on ära teeninud (olgu head või halba) või et kõigi meie tegude tagajärjed ennekõike meid ennast puudutaks.

Maailmas juhtub kogu aeg midagi, lugematul arvul kordi päevas toimuvad imed ja katastroofid, ilma mingi kindla seaduspärasuse või õiglase jaotuse printsiipideta.

Halvad inimesed surevad kõrvuti headega. Head inimesed võidavad kõrvuti halbadega. Õnn ja õnnetus ei ole vennad, mida indiviidide kaupa ja ühe ja sama peoga mingi mõistliku kvoodi alusel laiali jaotatakse. Võibolla on kuskil mingi globaalne tasakaal, mis summa summarum asju proportsioonis hoiab, ent – üksikisiku tasandil sõltume juhusest.

Mõned asjad lihtsalt juhtuvad.
Head ja halvad asjad.
Headele ja halbadele inimestele.

Ja see on paratamatus, millega leppida on keeruline.
Raskem, ehk võimatumgi veel on aga leppida sellesama leppimisega – et kehtime õlgu, ahah. Ning loobume, üritamata päästa ja parandada.

Me ei suuda maailma tervikuna terveks teha, aga me saame muuta midagi konkreetset, lahendada olukordi situatsioonipõhiselt. Väike asi võib tähendada väga palju. Väike asi ühe väikese inimese jaoks võib olla maailmast suuremgi.

Muhkudele saame peale puhuda ikka vaid muhu kaupa. Pai teha pea kaupa.

Neid lugusid, kus ebaõiglus võidab, kus kannatanu jäetaksegi kannatama, kus unustuse ja andestuse ainsaks põhjenduseks on “ühiskonna ees võla kandmine”, on nii äraütlemata palju. Ebaõiglaselt palju.

Ja me vaatame võõristades kõigi nende poole, kes jooksevad päev päeva järel peaga vastu seina, püüdes tekitada pisimatki mõra selles egotsentrilises tardumuses. Nad on fanaatikud, perspektiivitundeta egotripparid, naiivsed ja diagnoosi väärivad. Ennekõike on nad aga ebamugavad, sest sunnivad meid omaenda küündimatuse, tahtmatuse, oskamatuse ja viitsimisega silmitsi seisma.

Minu hea sõber Bill Schiller ütles kord, et ta ei suuda luua maailma muutvat muusikat või puudutada inimesi läbi kunsti, sest tal ei jagu selleks lihtsalt annet. Aga et tema võimuses on rääkida ja loota, et need lood lähevad korda.
“All I have is my words,” kinnitab Bill “And I won’t stop talking”

Ta on fanaatik. Veidrik, kui tahate. Kindlasti leiab tema jaoks ka mõne psühhiaatrilise diagnoosi. Aga tal on õigus, nagu kõigil neil, kes jaksavad ja julgevad ujuda vastuvoolu. Kesta selle nimel, et keegi teine, keegi konkreetne kuskil võidaks maailmamastaabis tasakaalu kõrval veidi ka isiklikku õiglust.

Ma tahaks, et meil siin Eestis oleks keegi, kes suudaks samasuguse põlemise ja kirega, nagu näiteks Lisette Kampus võitleb seksuaalvähemuste nimel, seista hea ka laste õiguste eest.

Puhuda peale, muhk muhu haaval.
Ma tahaks, et ma ise oskaks ja suudaks olla parem.
Tahaks, et meie ühiskonnal oleks vähemalt tahe olla ja saada paremaks.

Kui ma ütlen, et mulle ei meeldi Eesti, siis… ma ei pea silmas seda, et siin juhtub inetuid asju. Neid juhtub ikka, kõikjal. Aga ma ei saa aru, miks me oleme ühiskonnana nii altid silma kinni pigistama, andestama ja ka unustama.

“The test of the morality of a society is what it does for its children.”
Dietrich Bonhoeffer’i tsitaat.

Nii ongi. See, mida me teeme ära oma laste jaoks, defineerib meid kui inimesi, kui ühiskonda, kui osakest maailmast.

Aksepteerida ühe lapsega juhtuvat halba tähendab aktsepteerida halba tervikuna. Unustada tehtut, tähendab unustada ka need, kellele tehti.

Ainult et unustus või unarusse jätmine ei tee neid inimesi ja nende valu olematuks. See võtab neilt lihtsalt õla, millele toetuda.

Kidra kommentaar selle “lapse kukkumise” loo juures oli, et Eestis puudub sotsiaalsüsteem, mis tegeleks nende lastega enne juhtumist ja puudub seegi, mis tegeleks nendega pärast. Ma ei ole selle süsteemiga tegelikult väga kokku puutunud, on vedanud lihtsalt. Aga jah, ma kaldun uskuma, et tal on õigus. Et me loodamegi, riigina, unustuse ja andestuse peale. Ja ühtlasi unustame ära ka kõik need lapsed, kes selle elu hammasrataste vahele on jäänud ja jäämas.

Kuni, ühel päeval, loeme ajalehest juba nende lugusid – näeme neid oma lapsi unustamas. Eesti iibeprobleem on naeruväärne, kui me ei suuda hoolt kanda nendegi eest, kes juba olemas.

Me ei suuda muuta maailma. Aga me suudame ehk ühiskonnana olla piisavalt moraalsed, et astuda välja kõigi nende eest, kes seda ise teha ei suuda. Kasvõi selle nimel, et nad ei jääks üksi.

Muhk muhu haaval peale puhudes.