Nii, nüüd on see siis ametlik – ma olen vana. Mitte “juba-mõistus-peas-ööseks-taipan-kustutada-ka-wc-tule-ja-hollywoodi-ees-oksendamine-pole-naljakas” vana, vaid üdini, läbinisti, „tudisev-kortsus-ja-küllap-varsti-on-sooda“ vana.

Kui mitte seda, siis on tegu omamoodi Pavlovi refleksiga. Et norm täis, käib peas kõll.

Hetkel on kell 4:45. Ärkasin ma juba pool tundi tagasi. Põhjusel, et 5 tundi kukkus täis ja minu aju tegi plõks – ronisin nimelt, naiivselt, veidi peale kella kümmet voodisse. Lugema. Et noh, kes teab ja äkki ja venitaks puha mingi kümme tundi und välja või midagi sinna lähemale vähemasti.  Et äkki on vähene magamine süüdi mu viimase aja bipolaarsetes sümptomites (loe: 24/7 kestev pms) ja mõistlikum uni teeks mu paremaks inimeseks. „Heamaks“, nohh – lahkemaks ja lõbusamaks ja loovamaks… Sest viimasel ajal võib ajukrampi stabiilseks seisundiks juba pidada ning kõik need tööülesanded, kus midagi lihtsalt ärategemise asemel (copy-paste on mu parim sõber olnud!) ka päriselt toota tuleb, kipuvad läbi ussim… ee… ussimoosi tulema.

Niisiis. Asi polnud unes. Ma olen lihtsalt tigedaks vanainimeseks muutunud.  Vähe magab, palju pragab. Nüüd tuleb see seisund omaks võtta – embrace yourself… Aaaaa, teine friiki sümptom on see, et mul jooksevad viimasel ajal subtiitrid või sünkroontõlked peas. Vahetevahel ikka kohe täitsa kirjalikult, nagu vahiks Kanal2’e (tõlge on ka sama metoodikaga sündiv – otse ja omadega).

How cute – kui armas…

… ehk pildikesi pereelust.

Maja tühi, üksi kodus – kasutasin juhust ja ligunesin tunnikese vannis. Hetk tagasi kostus õuest kellegi entusastlik karje – “Vaadake, üks naine on paljas!”

LOOOOMULIKULT ajasin siis end magamistoa aknale õieli, et kes ja kus ometi…

Nojah.

Läks hetk, siis kustutasin varbaga tule ja taandusin omaette nohisedes koridori varju.

Naudin moodsa elu mõnusid ja istun laevast netis… päris omapärane seda enam, et Helsingil õnnestus mind üllatada vabapääsulise wifi puudumisega.
Igatahes oli ilm suuuuupeeeeeeeer ilus, soe, pehme, mõnna ja mida kõike veel. Oleks kõige parema meelega hoopis sinna lebotama jäänud.

Valmisvõitlus on hoo sisse saanud, mistõttu mina – apoliitiline, vähese sotsiaalse närviga ning süvenemist vältiv tegelane – olen hoolega igasuguseid valmisstuudioid ja diskussioonikesi vältima õppinud.

Ainsana pääsevad poliittemaatilisest sõelast läbi reklaamid. No mis teha, eksole, vanad harjumused ei sure…

Mistõttu näis ainult loogiline, et meie turundusmaastik vajab veel ühte auhinda.

Saagu selle nimeks näiteks POTU (pott-potike pajana podiseb, poliitilist putru) ja tunnusmärgiks au ja huulgus igavest’…

Ühesõnaga. Ma veel blogin. Äkki täna öösel. Seni võivad huvilised vastloodava žüriiga liituda. Palka ei maksta ja kuulsust ei järgne. Aga küberkeskkonna lõualõksutuseks hea küll )

“Miks eestlased nii palju laenu võtavad?”
“Siin pole midagi imestada, juba meie eepos algab sõnadega: Laena mulle…”

/Magabund@Twitter/

Pronkssõduriaegne abipolitseinike kampaania kestab edasi – nüüdseks on korrakaitse- ja uurivorganitega liitunud ka SLÕhtuleht, kes on lõdva randmega paljastanud Võrumaa kartulibandiidid…

Savisaar jagab kartuleid

Joao Martinez, kirjutab Eesti Ekspressile ja The Baltic Timesile, brasiillane, kes elab osaliselt ka Eestis.

(minu kommentaar – täitsa nunnu ka, sellisel veidi veidral moel. Noh, nagu sexy ugly).

Elab Eestis ja lubab rääkida, kuidas kirjaniku ja vabakutselise ajakirjanikuna kasutab blogi ja mikroblogimist.

Pool aastat tagasi otsustas ta kontsentreerida kõik oma ajakirjanduslikust elust ja kogus selle kõik ühte kohta ja tema Portugali Publisher küsis, kas ei võiks asjad kokku koguda – ja selgus, et Twitter on äge.

Talle ei meeldinud ajakirjanikuna blogid ja iga päev kirjutada, parema meelega vaidles ta baaris, aga siiski oli üks Portugali hull autor (nimi minu jaoks hääldamatu), kes alustas seal seda blogimistrendi ja Joao ei uskunud ikkagi, aga aasta tagasi pani üks ta sõber selle üle ikkagi uuesti mõtlema.

Ta lõi 3 blogi erinevatele sihtrühmadele – see nõudis aega, ehkki oli põnev, katsetas ka AdSensiga, aga kõik näis tiba mõttetu. Siis murdis ta oma jala ning avastas Twitteri ning hakkas sellel teemal uuesti lugema, ehkki ta ei näinud sellele oma elus eriti rakendust. Juhuste süül aga see muutus – Portugali saatejuht pani live-saate ajal oma twitterikontole teate, et on valmis burgeri nimel surema ja 10min hiljem toodi stuudiosse burger. See avas miljoni portugallase silmad twitteri osas ja ka Joaod intrigeeris see.

Twitter on lollakalt lihtne – ja vajab teatavat investeeringut aja osas ning kuna tal oli jalg katki ja aega lõtva käes, hakkas ta varsti märkama, et Twitter ja blogi muudab ta elu. Inimesed hakkasid lugema, tekkis mingi kindel sihtrühm, inimesed hakkasid kommenteerima ja tema raamatuid lugema jne. Inimesed hakkasid küsima artiklite ja raamatute kohta ja ta märkas ühtäkki, et ta on mingil veidral postmodernistlikul positsioonil – et inimesed loevad ja tulevad Twitterisse kommenteerima. See kriitiline mass andis teise maitse Twitteri kasutamisele ja sellest arenesid välja inimsuhted, tekkis ja kasvas võrk.

Oluline tähelepanek on, et twitterdamine on geograafiline nähtus – see võimaldab sul olla seal, kus sa tahad, kasvõi Münchenis, lihtsalt pane vastav filter peale ja ongi ok.

Janno Siimar räägib nüüd, kuidas Twitteri abil müüdi maha mitutuhat paari rahvusmustriga tenniseid. Kõik algab tiimist – ja tiimi ülesanne oli kokku panna strateegia ja see siis hiljem ka ellu viia.

Strateegia oli lihtne – neli inimest panid ühel hommikul Twitterisse ühe lihtsa postituse, samal päeval korjasid selle üles blogijad, kes hakkasid sellest rääkima. Kellelegi ei makstud, kelleltki seda ei palutud – oli väga palju positiivseid kandeid, aga ka väga negatiivseid (ärme osta, teeme klubi Hiina ketside vastu). Aga ka see klubindus aitas teemat edasi arendada.

Kogu see diskussioon läks ka sussiblogisse ja lehele, kus neid ketse müüdi – edasi läksime juba traditsioonilise meedia peale. Üks oli inno-aasta tiim, üks osa oli press ja üks osa oli Skype, kes tegi presidendiga asja ära – Skype boss kinkis presidendile papud ja sealt tuli palju positiivset tagasisidet ka.

Kui rääkida, palju maha aga müüsime: ütleme nii, et 3min pärast saidi avaldamist oli esimene müük, see läks Kanadasse, sellest järgneval 3 nädalal iga 3 min tagant keegi ostis. Müüsime maha mitmeid tuhandeid ja esimene tiraaž oli Eestisse jõudmise ajaks maha müüdud, teine tiraaž oli suurem ja on nüüd ka maha müüdud.

Mis edasi saab? Miks jooksvat hobust maha lasta – sama teemaga uued tooted. See toode on ise oma elu elamas, toode ise, ja tal ei ole vaja uudiskünnist ületada. Ka presidendiproua aitab neid edasi müüa ja vana usaldus on kandunud üle ka lasteketsidele.

Mida õppisime? Õppisime 3 asja, mida teadsime ka enne. Esiteks oluline õppetund, et kui on hea toode, siis seda on lihtne müüa. Papude puhul oli vaja välja tuua toote headus ja blogijad võtsid üles, sest nad arvasid, et see on lahe asi, mida promoda. Teiseks saime teada, et meie enda nelja inimese, kes selle messi twitterisse panid, umbes 200-300 inimese kontakt, sellega suutsime juba müügiedu tekitada – et twitterist tulnud sõnumi vastu on usaldus suur, kui inimene ise on usaldusväärne. Kolmas, et tuleb oma jälgijatega ka tegeleda. Minu soovitus tvittijatega: ole liider, tee tööd oma lugejaskonnaga, sa trügid nende lugejate elutuppa ja seega austa seda aega, mida sa neilt võtad oma messide saatmisega. Kui mess on oluline, siis see jõuab ka oluliste inimesteni.

Nagu Peter ütles – inimesed on need, kes blogivad ja tviterdavad, seega peab see inimene olema austamis- ja usaldamisväärne.

Küsimus saalist: sa ütlesid, et teil oli plaan. Et kas need blogijad, kes heas usus korjasidki, on tegelikult sakkerid või see kukkus nii välja`?
Janno: see oli plaan, mis nii välja kukkus. Kunagi ei saa teada, mis blogijad teevad ja pärisblogijaid ei saa ette ennustada alati. Pärisblogijad on suhteliselt eetilised ja nad teavad, mida teevad, et neile ei saa tegelikult midagi pähe määrida. Neile endale oli see ka huvitav, nii et nad ei saanud suhu.

Niih, mulle ulatati ühel hetkel mikrofon ja pärast oli juba keeruline ilma kohalikus seminariklaasis tormi tekitamata lapakat naabri tooli alt kätte saada. Seega jäid vahepealsed ettekanded vahele, aga Siim Teller on väga tublilt kõik kirja pannud ja tema blogist leiate üles ka vahepeal vahele jäänud tükid.

Et – hetkel on paneel, kas blogi on meedia, ja et asi oleks huvitavam, on laval terve komplekt inimesi, kes professionaalses elus teineteisega just erilises lembesuhtes pole. Näituseks katsetas Marianne Mikko kohe, kas saab Äripäeva Meelisele nats lõuga sõita (et kes keda – kas ajakirjandus toidab blogisid või vastupidi). Sai küll, rahvas oli kohe Marianne poolt. Vähemalt see seltskond, kes mu seljataga istub.

Pille Pruulmann-Vengerfeldt ütleb, et blogijaid on vähem kui me arvame ja see pole üldse mingi väga kõva teema, sest iga viies eestlane loeb ja blogi kui meedium ei ole üldse sellise pauriga, nagu blogijad ise tahavad uskuda.

Kerttu Metsar Delfist ütleb, et blogidest kui meediast ei saa rääkida tegemata selgeks, mis blogisid sinna arutellu kaasatakse – blogindus on ennekõike platvorm ja blogija ise teab, kas ta avaldab seal oma kulinaarseid saavutusi, tite esimesi hambaid või pretendeerib ajakirjandusele. Koolilapse päevapäevik, isegi blogivormis, ei ole meedia ja ei peaks ka selliselt käsitletav olema.

Villu Otsmann, advokaadibüroost Tamme ja Otsmann (Leedo-Delfi kaasuse advokaat, esindas Delfit) räägib hetkel vastutusest – et mida jagatum on vastutus, seda vähem jääb igale indiviidile, ja tõi näiteid ka (mida ma kahjuks kajastada ei jõudnud seoses kõrvalistuvate segajatega, ehkki tegelikult tahaks need siia välja panna küll).

Margus Sameli (Aegis Media ehk meediaagentuur) ütleb, et blogid kui ajakirjandus ei ole selge nähtus ja kui oleks, peaks reguleerima… aga blogindus on loome ja kas seda (kui kunsti arengut) üldse peaks reguleerima.

Henrik Roonemaa ütleb, et pole vahet, kus sa loed kellegi mõtteid – twitter, Skype, facebook vms – need on ikkagi tema mõtted ja siis peaks juba seda ka meediana käsitlema.

Jaanus Lillenberg ütleb, et blogi ja meedia võrdlemisel tuleks püstitada küsimus, millal info üldse on meedia. Kaks tasandit – tekivad mingid tunnused ja kui tunnused informatsiooni osas rakenduvad, on pigem meedia. Näiteks peaks olema perioodilisus, sellel peaks olema mingi fookus, tal peaks olema mingi konkreetne stiil (ilgud siis ilgud, aga ära siis looda oma auditooriumi jaoks usaldusväärne olla faktipõhise infoga) ja päevakajalisus. Kui need tunnused olemas, on meedia ja asi vaska. Teine tasand, pragmaatiliselt ja eraettevõtte seisukohast, muutub info meediaks, kui tal on lojaalne lugejaskond, kellest tekib turunduspotentsiaal (seda ei pea tingimata rakendama, turunduspotentsiaali, aga see potentsiaal peaks olema olema).

Roonemaa ütleb, et iseregulatsiooni alged on laua peal, altexi motipostituse raames – seal on küsimus, kellena nad ennast näevad ja millest tahavad logima… niimoodi äkki sünnibki algus.

Mandel ütleb, et kas arvamusavaldus on meedia ja sellele ei saa nii läheneda, mingit regulatsiooni pole – inimene on suhtlev olend ja juba koopas keegi rääkis ümber lõkke ja joonistas, see on inimese põhiloomus ja internet jätkab seda, ega asi siis meedia ei pea olema.

Marianne meenutab Roonemaa sõnavõtust ajakirjanduseetikakoodeksit – et Peegel olevat öelnud, et ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema. Nii et blogijana peaks samast lähtuma: kellele ja miks. Peeglil oli teine mõte ka – kui vähegi saad, ära kirjuta. Sama jälle peaks kehtima ajakirjanikele ja blogijatele, ärge risustage eetrit. Mõtestage oma tegevusi ja kui saate ilma olla, siis olge.

Pille kommenteerib, et kui tõepoolest keskne diskussiooniobjekt on arvamuseavaldamine, siis on küsimus, kas see on avalik või privaatne. Kanal polegi oluline, komisjon näeb palju vaeva, et kaitsta lapsi ebasoovitava netisisu eest – nüüd ollakse hädas, sest arvutifiltrid ei sobi mobiilividinatele. See kehtib ka meediale, oluline on saada filter pähe mitte masinasse. Kõik, mida me välja ajame peast ja näppudest, jääb meiega terve elu ja kui igaüks sellele mõtleks, oleks asi kohe palju kenam.

Andrea Vascellari, iTIVE oy, itaallane soomest.
Blogimine ja bloginduse tulevik on raske ennustada – ja sageli pole ka kuigi tark arvamisega tegeleda, ainus, mida teha saab, on analüüsida minevikku ja selle elemente. Seda hetkel ka teha üritan ja annan edasi oma nägemuse sellest, mis saama hakkab ja mis juhtunud on.
Mõned aastad tagasi (kris täpsustab: 2005) ilmus BusinessWeek’is artikkel – Blogs will change the future of your business. Nii see ongi, ometigi on blogid vaid osa muutusest ja väga paljud ettevõtted on tänini seisus, kus nad lähenevad blogile kui uuele toredale mänguasjale ega kasuta seda kuigi efektiivselt ära ettevõtte suurte eesmärkide täitmisel. Halvemgi, blogisid kasutatakse ettevõtete poolt valesti. Ekraanil on screenshot PayPali blogist ja Andrea kommentaarist (kriitika ja küsimused kommentaaris) – see jäi avaldamata, sest jäi kinni nende toimetusfiltritesse. Tegemist on suhteliselt halva näitega, sest kui mõelda blogist – kujutledes näiteks mõne ettevõtte tegevjuhi iganädalast kolumni, korralikku kantseliiti täis sissekannet, mille kommenteerimine on keelatud või väga piiratud, siis… kas me saame üldse blogimisest rääkida või seda blogimiseks nimetada?

Jorn Barger defineeris weblogi, paar aastat hiljem järgnesid WordPress, Blogger jne – ja nüüdseks on videologid ja tavaline tekst on vaid üks osa sellest. Ometigi lähenevad ettevõtted logidele sama konservatiivselt ega taha kaasa mängida, puudub dialoog ja igasugune innovatiivsus. Twitter tõi kaasa mikroblogimise, Friendfeed life-live-streamimise, platvormid kasvavad ja muutuvad ja korporatiivblogimine peaks kasvama ja muutuma kaasa: tööriistad on tänaseks käepärased ja mugavad ega nõua tehnilisi oskusi. Ometigi on huvitav see, et nüüd, kus kõik need platvormid ja tööriistad on kontrollitavad ja kõike saame kaasa võtta, siis on panustus sageli sama. Takistusi pole peale meie enda limiteeritud mõtlemise.

Uus tehnika on muutnud maailma, nüüd elame mobiilsel ajastul. Aastaga on mobiili vahendusel veebi kasutajate hulk neljakordistunud – see tähendab, et muutub kasutaja ja nende võimalused ja ka seda peab arvesse võtma. Mobiiliga blogi lugeja peab saama su blogi lugeda.
Oluline on, et kommunikatsioonijuhid tajuksid seda, tehnilist muutumist, ja oleks uutele võimalustele avatud – sest nende sihtrühm ja lugejad on.

Täna kehtib juba 80/20 reegel – jaga 80% heast sisust ja vastu saad 20% ärist. Nagu Peter ütles, ei saa seda enam vaadata kui blogimist, üksikut kanalit, vaid üleüldist digitaalset jalajälge. See tähendab, et üks toidab teist ja tegemist on ühe kanaliga, mis toidab teistes kanalites olevat infot. Ootused info edastusele on kõrgemad kui varem – üks blogikanne päevas võib jääda väheks, sest kanaleid on tegelikult rohkem kui see ainus blogi.

Täna tasub blogi siduda kogu oma kommunikatsiooni ja turundusega – blogi võib olla põhikanal mainekujunduse ja integreeritud kampaaniate jaoks; tutvustada üritusi; selle abil saab lansseerida uusi tooteid ja teenuseid; suhelda sihtrühmaga; testida jne.

Korporatiivblogimise juurs on täna oluline see, et sa mõõdaksid – suhteid ja suhtlust. Nii online kui offline kanalites. Vahendid on olemas ja kui sa ei jälgi, ei mõõda ja monitoori, ei saa sa tegelikult kunagi teada, mida sa teed või milleks suuteline oled või kus on su potentsiaal. Ära unusta, et blogi on üks osa su sotsiaalsest suhtlusest – aga ühtlasi on see osa, mis toidab kõiki teisi turundustegevusi ja asendab massikommunikatsiooni interaktsiooniturundusega.

MINU kommentaar vahele: ma pärast topin siia linke ka, siin nett sakib ja arvuti kah, nii et funkystamine toimub kunagi kaugemas tulevikus. Vabandused!

Istun blogfestil ja teen kiirülekannet (otsetrükk) mõnelt esinejalt – nii et ekskjuuuus mai längvids ja loodetavasti abiks neile, kes kohale ei saanud tulla. Slideshare’i jõuavad ettekanded ka pärast + kuuldavasti mingit audio-failindust kah jagatakse.

Esimene esineja: Peter Parkes, SKYPE

Blogisid ei kirjuta ettevõtted, vaid inimesed, kes neis ettevõtetes töötavad.  Blogi kui meedium on palju isiklikum kui pressiteade või rangelt reglementeeritud infoedastus ja sestap tasubki blogile läheneda just nii, isiklikumast vaatenurgast ja aktsepteerida inimesi, kes on seal taga.
Blogimine kui blogimine on suurem kui blogimine – idee on, et blogiv ettevõte ja selle blogivad töötajad tahavad maailmale midagi huvitavat edasi anda. On õige küsida, kas sa suudad korporatiivblogi pidada ja edukas olla, lahutades selle inimestest ja üleüldisest veebimaastikust.
Blogi edu sõltub muidugi lugejaskonnast, ent samaväärselt olulised – ja sama huvitatud – peaks olema ka inimesed ettevõtte sees, need blogijad. See tähendab, et info peab olema põnev ja ligipääsetav – ja sinu inimesed on need, kes tegelikult määratlevad edu või läbikukkumise. Nii et blogi, ka korporatiivblogi, peab olema võrdne partnerlus lugeja ja kirjutaja vahel.

Iga sinu ettevõtte töötaja EI pea olema ühtlasi blogija – aga nad peavad tahtma olla lugejad. Nii et parterlus töötajate, ettevõtte ja lugejaskonna vahel on kriitiline.

Diskussioon areneb kiiresti ning ka blogi kasvab kiiresti, kui majasiseselt on inimesi, kes on vabatahtlikult ja rõõmuga valmis jagama infot sinu blogi kohta – näiteks Skype töötajad on suur põhjus selleks, et meie blogi on nii populaarne kui ta on. Teine asi on, et blogi ei ole lihtsalt blogi – ent näiteks Skype blogi feed jookseb Facebooki ja suurem diskussioon toimubki seal, seal on suurem osa kommentaaridest ja palju suurem lugejaskond. See tähendab, et pisike blog toidab suurt kogukonda ka teistes kanalites.

Oluline on, et korporatiivblogi mõjuks sinu ettevõtte korporatiividentiteedi orgaanilise osana – et sinna jõudnud inimene, kes ei tea, mis on blogi, tahaks ja tunneks, et ta loeb midagi olulist ja näeks seda sinu ametliku brändingu ning näo osana.

Nii et – blogi on enam kui blogi ja kasutajatele tuleb teha blogi lugemine mugavaks ilma, et nad üldse kunagi sinna tulema peaks. E-mail subscriptions, RSS feedid, info jagamine Twitteri ja Facebooki vahendusel jne on see, mis loob laia lojaalsust – ära alahinda võimalusi ja püüa leida see, mis sinu sihtrühma jaoks sobib. Meie blogi e-mail subscriberite hulk on alla 2% – aga me oleme Skyle ja meie lugeja ilmselt on kogenum veebikasutaja ja altim uusi tööriistu tarbima, ent mõnes teises valdkonnas võivad need numbrid olla täiesti vastupidised.
Inimesed – üks hea asi töötades ettevõttes nagu Skype on inimesed. Meie oleme ettevõtte, kus inimestel, töötajatel, on õigus öelda täpselt seda mida nad tahavad – tingimusel, et nad kasutavad elementaarset mõistust. Alati see ei toimi, ent meil on võimalus seda luksust nautida – ja seegi on üks põhjuseid, miks Skype blogimine on olnud edukas, miks see levib nii paljudes erinevates kanalites ja miks meie oma töötajad on 100% meie taga.

Põnev küsimus saalist: mis te teete kommentaaridega, kas on tsensuur?
Vastus: meil on kommentaaripoliitika – eemaldatakse teemaga seondumatud, võõrkeelsed ja roppusi sisaldavad kommentaarid. Negatiivne tagasiside, virin ja isegi viisakas sõim on lubatud. Loeme läbi kõik kommentaarid ja võimalusel ka vastame neile. Nii et tsensuur on minimaalne ja reeglid on paigas.

Neljapäeva öösel sai see meie Suurem Projekt olulisima joone alla, mistõttu tabas mind reedel – kuskil kella 1 paiku päeval – kerge paanikahoog. Pisukese arupidamise järel sai selgeks, et paanikaks põhjust siiski pole, on tavapärased võõrutusnähud. Ikkagi poolteist aastat ja viimane ots veel eritabase vungiga. Nunuh, tegin uue suitsu ja tuletasin meelde, et oli asju Enne ja on asju Pärast ja see, et ükski kell lähema poole tunni jooksul ei kuku, ei tähenda veel, et kõik kuidagi aeglane, mõttetu või ma ise kasutu oleks.

Pärastlõunal võtsime Kliendi toodud Tordi kaasa ja sõitsime terve meeskonnaga “sügisesele suvepäevale”, ehk lebotame kolleegidega Vihula mõisa mugavustes. On endiselt ilus, ikka ja jälle tahaks tagasi tulla ja mis peamine: tõdemus, et kokk endiselt kõik asjad klientide tervishoiu nimel kaks korda surnuks küpsetab, pakkus väikese nostalgilise äratundmisrõõmu. Osa šnitslist oli isegi lõigatav.

Nüüd on ülejäänud mansaft (loe: selle ärksamad liikmed) rattamatkale läinud, mina aga – muide, ma tegin hommikul üle mitme aasta esimese katse joosta! 5Min pärast asendus see küll hommikukõnniga, ent siiski, milline tublidus mu poolt – vaatan meilid ära ja lähen metsa seenereidi tegema. Saagi osas puudub igasugune optimism muidugi, aga niisama kolada on ju ka mõnna-

Kohalike valimiste eel tasub ikka jäädvustada olulisi teemakesi, olgu need pealegi mööda internetiavarusi juba populaarseks saanud…

Mida arvab Gooogle Savisaarest? Uuri järgi

Screenshot siia ka See on minu ekraanilt, oool kopiraits gränted.

Savisaar on hea poliitik

Ja siis veel üks, küll võetud Painted Planet lehelt. Ool kopiraits bilong tu dem:

Putin: a kes siis veel?!

Ei, ma polegi ausalt mitte midagi bloginud. Mitte et öelda poleks – lihtsalt ei viitsi, ei jaksa, ei suuda… Sest tegelikult tahaks öelda nii mõndagi.

Näiteks selle trendi kohta, et viimasel ajal järjest rohkem inimesi oma lennuvõimelisuses veendunud on – või kuis muidu seletada, et just see on üks trendikamaid (enese)tapumooduseid.

Ja siis võidusamba ja kaldtee kohta ka – olles üle ilmatumalt pika aja korra kommentaare kaenud ja tõdenud, et „jälle nad tahavad eriõigusi, aga mis siis, kui keegi tahab ratastooliga harjumäel puu otsa ronida – peab sinna ka kaldtee ehitama?“ on valdav suhtumine. Ausalt, VALDAV. Nojah,  kohe kannul sekundeerib „on olulisemaidki muresid, enne võiks hoolitseda, et lapsed-naised süüa saavad“ teemaarendus. Nunuh. Sambasse ja selle alla (taha, sisse, kohale ja ümber) maetud 200 miljonit suuresti rahva (loe: maksumaksja, mitte prii nuuma ootava) raha peaks olema piisav, et üks närune, mõnetuhande eest kättesaadav ramp soetataks. Või ok, kui see majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning muinsuskaitseameti silma riivaks, siis võiks paarkümmendtuhat panna ja midagi tiba kenamat ehitada. Sest noh, kui see reklaampostament sinna pandi, siis – rahva vabadus on ikka rahva oma, mitte „ainult tervete ja ägedate“ pärusmaa.
Ja siis tahaks igasugu asju veel öelda. Aga enam, ausõna, ei jaksa. Nädalate kaupa kirjutamist, ümber kirjutamist ja kõige veelkordset ümberkirjutamist on mind grafomaaniast terveks ravinud. Tööelu sakib. SAKIB. Täiega. No ikka… no ikka absoluutselt noh.
See ka sakib, et kui on mõni hetk, mil kriblada tahaks – millestki, peale ühiskondliku, sotsiaalse või muidu neutraalse – on kohe keegi näppu ja kaigast vibutamas. Olgu siis pealegi töö või kodu poolelt. Tsensuur möllab. Ja deprekas kah.

Ja täna on üks uss võtnud viimase. Korduvad, kümned vastamata kõned. Korduvad (ok, mitte kümned) murtud lubadused ja lootusetult vastu taevast lennanud tähtajad. Mulle meeldib inimsugu.
Ärge tulge ütlema, et vägivald pole lahendus.

ps. kui elu jälle ilusam tundub ja ma tööd unes lakkan nägemast, teen uue blogi. Salajase. Sellise, kus võiks rahus kirjutada kõigest sellest, mis ülemuse laual või kellegi kaaskondse hambus ei peaks maanduma.

Meil oli üsna hiljuti õhtusöögilauas (koos kamp täisealisi inimesi) arutluse turvaseks. Õigemini – abituuriumi klassiekskursiooni varustus. Et kas pedagoog võib kaasa võtta „kumme ja alkaseltserit“ või mõjub see pigem üleskutsena end kooma juua ja siis sugu tegema hakata. Vasakpoolset mõttelaadi esindava inimesena – või noh, olgu, lihtsalt keskealise küünikuna – olen mina muidugi vaba naiivsusest ja sestap seda meelt, et tehakse nagunii. Juuakse salaja, seksitakse kah. Parem siis juba tagajärgedeks valmis olla ja paratamatut kahju miinimumilähedal hoida.

Ma ei tea, palju oli meie klassis keskkooli lõpuks neid, kes veel süütud. Kõige tõenäolisemalt jääks nende üleslugemisel sõrmi üle, vähemasti teist kätt appi võttes. See, kas ja kui turvaliselt vanainimeste asja aeti, sõltus aga rohkem võimalusest kui reaalsest vastutustundest. Kumm oli, kasutati. Polnud, ega midagi tegemata kah jäetud ja idee, et kondoomi puudumisel võiks midagi pooleli jätta ja kuskile seda ekstra tooma minna, tundus ikka üsna kosmilisena.

Viksid ja viisakad, nagu allakirjutanu, kandsid oma varustust ise kaasas, teistele lootmata. Eks elu õpetas – aga kui omavaheliselt infojagamist eriti olnud poleks, siis tõenäoliselt oleks palju lopemalt võtnud. Ent viieteistkümne aasta tagused lood sellest, kuidas ja mida raviti, mõjusid kõvasti rohkem, kui perekonnaõpetuse tunnis punastava pedagoogi poolt mahapobisetud laused „seksuaaltervishoiu osatähtsusest perekonna kui ühiskonna algrakukese säilumiseks“.

Mu üks parimaid sõbrannasid käis Pelgulinna naistenõuandlas oma häda ravimas – muuseas, korjatud üles tema esimese boyfriendi käest. „Kõrvetamine“ käis nii, et pandi tooli sind kinni ja siis ütles arst, et „ise hankisite, nüüd kannatage – tuimestust me täna ei tee“.
Sai tema oma õppetunni ja ühes sellega ka kogu meie sõpruskond. Kondoomide populaarsus tõusis kohe märgatavalt.

12 klassis aeti aga terve abituurium koolisaali kokku ja toodi lavale üks tädi, kes siis „nendest“ asjadest rääkis – ’loeng’ oli Tampaxi poolt sponsitud ja sestap kulus terve ports aega tampoonide ja menstruatsioonitsükli tutvustamisele. Et 17-18 aastastele „mensesest“ rääkimiseks justkui nagu tiba hilja, ei tulnud kellelegi pähe, õppealajuhataja hoopis kamandas itsitavat rahvast vait lausega, et „praegu naerate, aga ühel päeval on SEE käes ja siis te ehmatate“. Nunuh. Puändiks kujunes aga tollesama ettevalmistava loengu lõpuosa, kus põgusalt ka seksi ning suguhaigusi puudutati ning siis tasuta kondoome laiali jagati. Ainult et – neid kondoome oli täpselt poole vähem kui õpilasi. Mispeale Tädi Ekspert rõõmsalt teatas, et „võtke üks kahepeale“. Järgmised nädalad oligi peamiseks kõneaineks „kahepeale“ võetud kondoomide hooldusõigusküsimus. Masinas või käsitsi pesta, selles on küsimus…

Põhikoolis (teine kool) oli asi palju parem – klassijuhataja oli hariduselt seksuoloog ja nii juhtuski, et 9 klassi sportlikul lõpuekskursioonil (loe: labrakas vabas looduses) oli tal esimese südaöö saabumiseks pilt klaar ja pärast pisukest autoga tehtud tuuri tuli õpetaja tagasi, kaasas kott kondoome, mille ta rahva sekka poetas. Et kui teete, tehke turvaliselt. Ning suunas oma energia pigem alkoholiga ülepingutanute turgutamisele ja tagajärgede likvideerimisele kui seksivalvekoera rolli hoidmisele.

Kas tehti, ei tea. Miskipärast jäi mulje, et toosama tuppapoetatud kotitäis rahvale pigem pisut kainestavalt mõjus. Kadus ära see nurgataha hiilimise keelatud vilja maik ja küllap oli silme-ees ka õpetaja enda nägu, mis – ehkki tegemist oli väga sümpaatse pedagoogina – ilmselt kuigi stimuleerivalt ei mõjunud.

Nii et jah, kui ma õpetaja oleks, siis ma pigem kasutaks sama taktikat – püüaks halvast veidi vähem halba teha. Aga võimalik, et nüüdisaja noored on teistsugused. Et nüüd, kus seksist rääkimine, ka koolis ja klassiruumis, üsna ok on, oleks rahvasekka visatud kondoomikotil tõesti pigem vihjav kui ennetav iseloom.

Ps. Pedagoog Mari kommenteeris hiljem, et ma ei saavat aru tänapäeva lapsevanematest. Et asi polevat mitte noortes või õpetajates, vaid nende õpilaste emades-isades, kes kondoome jaganud pedagoogi silmagi pilgutamata seksile õhutamise eest rattasse tõmmata laseks.
Normaalne.
Mina igatahes loodan, et kui meie plika ühel päeval oma eluga nii kaugel on (loodetavasti mitte enne 18 aastaseks saamist!), ei tuleks tal kondoomipuudusel oma tervisega ruletti mängima hakata. Ja et kui ma ise olen olnud nii loll, et pole osanud oma lapsele turvavahendeid jagada (või kasvatanud teda selliseks, kes ise end varustab), siis oleks mõnel teisel oidu minu tegematajätmisi lappida.

Dubleerin juba teadaolevat, ent Laulupeo panoraamfotod on nüüd veebis puha näha. Nats aega nõuab lehe laadimine, ent pärast seda on lahe. Või õigemini: sigakuul!

Imelik vaid, et selliseid lahendusi Eestis seni nii vähe kasutusel on – tavamehe Gigapan Epic vidinad on müügil 500 USD’ga (fotokas peab omal olema ja sobivas formaadis, muidugi) ja põhjusmõtteliselt võiks ju kõik suuremad riiklikud üritused kenasti ära kaardistada… Big Brother is watching!

Ja siis, ja veel, kunagi – noh, aastat 10 tagasi isegi – oli ju siinsamas Eestis arendusel massiürituste identifitseerimise kiibiprojekt (seesama, millega suurvõistlustel individuaalseid aegu mõõdetakse). Ainult et just fotografeerimise suunale – et tahad, paned pöidlaotsa suuruse ja ehk millimeetri paksuse tabletikese omale kinga sisse, lähed Laulupeole ja pärast, kui ennast pildil üles leida tahad, toksid aga isikukoodi (või muu identifitseerimiskoodi) sisse ning voila! – automaatselt zoomitakse sinu peale ja öeldakse ka, kas ja kust saad tellida teisi sinuga fotosid

Nuh, see nagu mõeldes uuringule, mille järgi on eestlaste populaarseim hobi fotograafia. Ehk et ikka seebikaga mees on amatöör ja igaüks, kes lisaobjektiivid ja peegelkaamera ostab, pürib juba profiklassi

Lugesin EMHI ja Tallinna Vee hoiatused läbi – „ohutsooni“ elanikel soovitakse autod kõrgemale parkida ja merepinnast madalamal asuvad keldrid väärisesemeist tühjaks rookida. Ning et asi ikka tõesti põnev ja „nagu päris“ tundus, on juures soovitus ilma mõjuva põhjuseta linna kooserdama mitte tulla ning vihmavalingute ajal sees püsida.

Nujah, mina igatahes ootan põnevusega. Siinsamas, „ohutsoonis“ ehk Tuukri/Jõe/Ahtri/Karu nurgas on korra juba väikest ekstreemi kogetud – poodi minnes oli ilm veel ok, aga selleks hetkeks, kui Norde Centrumist välja astusin, lahmas vett ämbriga. Karu tänava otsas tuli igatahes pahkluuni vees sumbata ja et ikka tõesti meelde jääks, lahmas laine-korras vesi üle põlve. Soe nagu vannis, änksa

Vahepeal pole jupp aega blogida viitsinud… Puhkus tuli, tiba närvilise sissejuhatusega ja teine (just nii vähe ma saangi, iga minut arvel) nädal läks juba offlines Pärispea poolsaarel.
Oli hää küll. Oleks veel parem olnud, kui nii ruttu otsa poleks saanud. Aga noh, eks see elu olegi sihuke, et antakse näpuga head – et ülejäänud aeg ikka aru saaksid, kui traagiline argipäev on

Nii et – ega ma pikemalt pajatagi, annan märku lihtsalt, et tagasi olen (juba nädalapäevad tööl) ja kui see nädal surmavaks ei kujune (seoses puhkustega oleme kontoris Kapten Schnelliga kahekesi), siis korraldan nädalavahetusel ise asja ära…
Sõjardist sõber nimelt ei ole siiamaani rahu saanud ja teeb nädalavahetusel kordusõppused köielt laskumisele. Sedapuhku mööda paneelmaja seina. Nunuh. Igatahes on personaaldresseeringusse veel vabu kohti, kui mõni teine ilgelt arg ja spordivaenulik nüüd tunneb, et tahaks ka proovida.

Mulle tõesti meeldivad vaegliikujad. Eriti viimasel ajal. Eriti pärast 2008 World Usability Day seminari, mis Trinidadi poolt korraldati ja üllatuslikult kasutatavust mitte vaid IT- vaid inimsuse nurga alt vaatas. Sest tõesti, eks internet imiteeri reaalsust ja ühiskond tassi oma tõekspidamised küberruumi kaasa.

Need riigid, kus ligipääsetavuse tagamine (accessibility standards) on oluliseks seatud, on üldiselt ka väljaspool riigiveebe veidi arvestavamad. Ning veebis lokkav egomaniakaalsus (õigemini see, et taolist disainerite/sisustrateegide egotripitamist normaalseks peetakse, nagu Eestis püünele pääsenute põhjal järeldada võib) on selge signaal prioriteetide seadmisest. Esiteks, peamine on olla ÄGEDAM kui konkurent ja teiseks, äge tuleb olla ikka selle määrani, et see ägedus ka iseenda võimeid veidi ületaks ja kolmandaks mahub mõttesse, et „mis paistab hea, ju ongi hea“ nii üüratult palju hoolimatut laiskust.

Üks tore Tallinna linnvalitsuse ametnik, ise pime, rääkis tol Usability Day üritusel vahva loo. Või noh, mis vahva, lihtsalt üsna ilmeka. Et olnud neil vaegnägijate seltsingu istumine Tartu maantee Mackis ja kui ta sisenedes teenindajalt juhist palus, et kus see pimedate kamp asuda võiks, olla järgnenud vaikus. Hetk hiljem üle küsides selgus, et ei olnud mingit vaikust, hoopis olla viibatud – pimedale – et näe, sealpool. Ja ühtlasi mahtus teistkordsesse selgitusse üsna heatahtlik ja siirast südamest tulnud ohe „ise ei näe siis või?!“.

Eesti ja Euronõuded on täiesti põhjendatult igasugu pilalugude koht. Küll mõõdetakse aidavoodi pikkust ja nõutakse majutustuppa kirstu asemel eestlaetavaid riidekappe, küll tahetakse saunu hügieeni huvides plastikuga üle lüüa, küll suletakse lasteaedu – sest kokku 10 põnniga pesas ei ole lastele ja täiskasvanutele eraldi tualette ja köök on ühtlasi söögitoaks… Kõveratest kurkidest, üleloetud silmadega kartulitest ja seitse aastat säilivast kohvikoorest rääkimata.

Aga seal, kus tiba võiks, on suumulk kinni ja rahakotirauad suletud. Ei ole ressursse. Ei ole piisavalt oluline.
Küpsuseksamite puhul pole vaegkuuljaid- ja nägijaid väga arvesse võtta osatud, nagu sel aastal selgus. Enamik venekeelsetest kurtidest põrub eesti keele kodakondsuseksamil ja kuuldavasti just „suulise“ osaga. Märgatav hulk kaldteesid on liiga järsu nurgaga või tuleb neile pääsemiseks kõigepealt väikesest trepist üles saada. Et madalapõhjalisest trammist on vähe kasu, kui see madal põhi on kõnniteeserva kõrgendusest 2m kaugusel või moodsamatel bussidel „kallaku nupp“ lollitamise väljajuurimiseks maha kruvitud, et hulk pealinna ühistranspordist on endiselt ilma elektroonilise tabloo ja helitaustana tuleva peatuseinfota (bussijuhi mikrofoniköhatused ei lähe arusaadavatena arvesse) , on juba täiesti iseseisev teema. Ning veel tuhatkond väikest pisiasja, mille puhul euronõuded tüütut lisakohustust ja –kulutust tähendavad hoolimata sellest, et kellegi (olgu pealegi, et mitte kümnete tuhandete) elu totaalselt nõmedaks võivad muuta.

See peaks olema riigi asi, seista inimeste eest. Aga väga ei ole, sest mis see riik muud on kui noodsamad inimesed. Ning kui pole seni keegi õpetanud, meenutanud, üle korranud, kust peaks too inimene – kel endal kokkupuutepunkte taoliste muredega pole ning empaatiavõimet ka keskpäraselt jagatud – üldse oskamagi märgata, mõelda, teha. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei teadvat, ütleb üks täitsa popp vanasõnagi.

Ja just seetõttu mulle meeldibki, et viimasel ajal on see liikumisvaegusega grupp järjest aktiivsemalt oma õigusi nõudma hakanud. Pikapeale peaks praktiliste parenduste kõrval ka kuskile alateadvusesse sisse kodeeruma, et näe – on niisugustele asjadele ka vaja mõelda. Et Nõmme „uus äge turg“ saab lapsevankreid ja ratastoole arvestavad kallakud ja laiem üldsus, kes ehk turule ei satugi, meedia vahendusel meenutatud nende vajadusest. Et kolletuva klaassamba eksponeerimisse uputatud 140 miljonit (või palju see oligi) peaks olema piisav summa, mahutamaks ka mõnda rampi. Et kui öelda: linnakodanikele… siis võiks mõelda: kõigile linnakodanikele.

Nii et. Mulle meeldib, ausalt. Et inimestel hakkab vaiksetviisi kõrini saama sellest tasasest ignoreerimise sildi all toimuvast agressioonist ja ühel päeval, äkki ehk kunagi, hakkab keegi ka vastutama ja hea seisma asjade sisulise külje ja mitte välise glämshämmi eest.

Aa, aga miks ma kirjutan? Sest mul võttis suu ammuli see tsitaat:

Ministeeriumi pressiesindaja Meeli Hunt rääkis Õhtulehele, et kompromissideks ollakse valmis, ent midagi kindlat lubada ei saa. «Seda teemat on varemgi arutatud, kuid linnavõim ja muinsuskaitsjad leidsid, et ratastoolidega ligipääsuks vajalik trepp poleks visuaalselt ilus.»

Pole saladus, et Konna süda tuksub lakkamatult kõigi Tai eestlaste lainel… mistõttu ongi just tema see, kes tõelise isaahvi uhkusega täna oma kollektsiooni tulnud värsket verd (sorry, loe: lisa) näitas ja mulle mu uut lemmikut, Mangomaid ehk Mai Loog’i tutvustas.

Tegin selle peale Googelduse kah, sest nimi kõlas kahtlaselt tuttavalt – ehkki tõele au andes ei pane ma siiani pilti päris kokku, miks ja mis põhjusel ma teda tundma oleks pidanud.

Kahjuks on enamus JuuTuubis rippuvast kraamist alaealistele sobimatuks peetud, sestap siis lihtsalt link Maasika Mai kanalisse tuubis ja speissis.

Kell on kolm öösel, paar tundi tagasi sai olude sunnil e-postkast tagurpidi pööratud ja nüüd, mõningane hulk aega ja terve tubli hulk närvirakke hiljem painab mind küsimus: mida, MIDA ometi teha norskajatega?!

Väikest päramootorit saadab hootine traktorikäivitus. Ja kell tiksub, tiksub, tiksub hommiku suunda… Ja miskipärast haistab sisemus veel üht või kaht või enamatki unetut ööd. Päris nii ma oma esimest puhkusenädalat ette ei kujutanud.

Aga – arstijuurest sain suunamise tomograafiasse, uue komplekti laksuravimeid (haa, tahtsin täna selle puhul rattaringi teha, aga mu pakkumisest trendikate noorte elustiiliga kaasa minna keelduti – ainult Viru keskuses bimbeerimisele suutsin kaaskonna meelitada) ja õhtu möödus vaikses kulgemises kesk suvist vanalinna. Täitsa tore hakkas, kuni ühel hetkel enam nii tore polnud.

Puhkuse esimene veerand seljatatud ja tunne, et nii võikski igavesti kesta, näib iga hetkega üha süvenevat. Ilm on ilus, laps tõeline miilenkaja ning kui üksikud kontorisuunalt kostvad karjed kõrvale jätta, näib elu kah naerul nägu näitavat.

Täna käin oma neuroloogil külas. Kauaoodatud ja veel pikemalt edasi lükatud visiit. Esialgsest (iga pooleteise aasta tagant!) ikkest on vaba käega „kord viisaastas või pigem harvem“ kujunenud ning sestap ei saa üllatusmomenti ka päris kõrvale heita. Nojah, eks näis, millal ma oma tunneliaja kätte saan… ootan põnevusega. Pealegi on mind õnnistatud klaustrofiiliaga (lembus ahtakeste pindade suhtes) ja  olgu see pealegi veider, aga seal masinas veedetud kolmveerandtund (või umbes nii) kujuneb tavaliselt üsnagi meeldivaks lõunatukastuseks. Hmmm. Võib muidugi olla, et tegu on lihtsalt ealise iseärasusega… vanuigi pidi ikka lõunauinak magusamaks muutuma

Aga kui pääse käes, on jälle loota kena bartsimpsonlikku pungissilmset läbilõiget mu kaunist kolbasisust – kui kuskilt valge valgusseina piistu panna saaks, võiks pildi seina lüüa ja Jeff Koonsi autoritööks nimetada. Esimene kord oli muidugi shokk. No ma arvasin, et mu aju on suurem. Ikka nii suur, et peaks kõrvade kaudu välja pungitama juba. Ei olnud midagi, hulpis seal ja paistis reservi kah veel jaguvat. Nüüd ma juba tean, et nii käibki. Et see on normaalne.
Et siis – annan teada, kuis läks. Ja seda ka, kuis ja kas Karl me tõugu kantseldamisega hakkama saab, sest just nimelt tema on tänaseks lapsekarja möllitud.

Aga nädalavahetusel on laulupidu ja meil tuleb traditsiooniline paraadipiknik maja ees – võtame juua-süüa kaasa ja seame end Tuutuga tervituslaagrisse. Nagu ikka, eksole, sai sügisjooksjatele lehvitatud ja noorte laulupidulistele ja saab nüüd ka, suurema rongkäigu peale. Ta juba eile vaatas oma lipu valmis ja huilgas harjutamise mõttes “elagu Eesti politsei ja teised piraadid!”, seda küll koduseinte varjus ja ilmselt meie päevasest laevamängust inspireerituna.

Nii et kui keegi tahab meite hullukambaga liituda, võib kohti reserveerima hakata. Teepervel ruumi küll ja teisel korrusel saab pärast äkki kohvi ja kooki kah.

(jeerum, me oleme vist tõesti üsna patriootlik pesakond siin)

Krt, ma lülin seda blogindust juba  – enamus personaalselt huvitavaid kodanikke ilmutab juba pikemat aega laiskuse märke ja need, kes väsimatu järjepidevusega kübersülge pritsida viitsivad, on oma blogid mingile uuele fckn aeglasele saidile üle kolinud. Tööga seonduvad ajaveebid on aga viimasel ajal nii mömmi täis, et… huh, kohe on. Mitte et ma ise tolles viimases patune poleks ja samasugust „ei-no-kui-kästakse-siis-mingi-käki-ikka-leian“ suhtumist ei oleks juba, hoo, aastakese jagu evinud. Või et personaalne läbunurk viimase miljoni aja jooksul midagi sisukat sisaldanud oleks. Aga mul pole vastutust nõudvat publikumi taga kah ja ühiskondlik surve seega argumendina ei kehti.

Igatahes blogindus sucks.

Inimesed, kus on klatš, magusad intriigid ja suured draamad? Miks te räägite päikeseloojangust, refereerite meedias niigi kajastuvat või võistlete teemal, kes suudab lolliristi rohkem kiruda?

Ma tahan, et mulle elu koju kätte toodaks. Kohe, nüüdsama! Ja mahlases vormis, pliis!

Sellest ajast peale, kui TopTop uksed kinni pani ja Ingsu järjejuttu enam ei ilmu ning Ruitlase blogi kohtusse veeti, on mu elu kohe palju tühjem. Isegi Juta koonerdab siseinfo jagamisega. Ja Gossip.ee ei suuda auku täita isegi kui tahaks, ainuüksi omasisu kastreeritud olemuse ja vähesusega.

Ja see on Wildika blogi ?!

Mul on päris veider, vaadata Facebooki vahendusel kõrvalt ühte suhet. Sellist, mida ametlikult olemas pole. Mille osalistel on omad ametlikud kaaslased olemas. Ja millel on nii mitu mitteametlikku väljundit, et asja juba ametlikult avalikuks saladuseks tituleerida võib.

Ega tagamaid ju ei tea, eksole. Kindlasti on see ametlik pilt, mida kõrvaltvaataja näeb, tegelikkuse moondunud kuvand. Võib-olla on see mitteametlik tegelikult juba ametlik. Võib-olla on küberriigi pehme kõik-kõigi-kõige-kõigist tekk see, mille varjust varbaid vilgutades saab kätte hädavajalise tunnustuse, illusiooni sotsiaalsest aktsepteeringust.

Sest see, tunnustuse ja okeiks kuulutava pitseri otsimine, on kuidagi nii inimlik ja, näib nii, üha olulisem – mida vähemaks jääb päris ehtsat silmast silma ja häälest häälde lähedust, mida kiiremad ja pealiskaudsemad ja piirideta piire kõigutavamad on suhted… mida põgusam on inimeseks olemine, seda rohkem on vaja teistepoolset kinnitust, mis ütleks: see on päris, see on olemas. Sest homo interneticus oskab palju edukamalt mängida kedagi teist kui iseennast.

Veetsime siis Tuutuga esimest ametlikku puhkusepäeva, ehkki me tegelikult juba reede õhtust saati lebotame siin. Ainuüksi fakt, et on esmaspäev ja kontorisse ronima ei pea (mis sest, et tööasju, nagu selgus, jagus nii poole päeva jagu) ja ka homme ja ülehomme mitte, tegi meele heaks.

Sai poodi ja parki ja kõike muud ka, mis ilusa ilma juurde kuulub.

Ning Eesti e-süsteemi üle väikest rõõmu tuntud – sest keset päeva saabus SMS, mis kolmapäevast neuroloogiaega meenutas ja andis ka telefoninumbri juhuks, kui tahaks loobuda. Väga kena ja viisakas neist. Nagu päris. KUI ma oleks selle ära unustanud, siis SMSi peale ma isegi helistaks ja vabandaks ja vabastaks aja kellegi teise jaoks. Nojah, arvestades seda, et aeg tuli juba aprilli alguses (või oli see märtsi lõpp?) regada, siis loobumismõtteid muidugi pole, tahaks ikka enne sügist juba masinas ka ära käia jõuda ja jõuluks ehk tulemused kätte… ülihelikiirusel nagu need asjad meil liiguvad.

Õhtu läks veel eredamalt. Nimelt panin omale tule otsa. Ega ise ei saanud arugi, kuhu see sigaretiots kadus, aga ühel hetkel hakkas Konn kahtlase näoga nuhutama ja teatas, et tossu tõuseb. Ei olnud lõke, püsti karates hakkas sülest sädemeid lendama. Kleidi matused toimuvad homme. Ning Zulu, mul on väga kahju, aga kui Sind ikkagi mingi eksituse läbi presidendi vastuvõtule kutsutakse, siis kleiti mul sulle enam laenata pole. Või kui, tuleb see must sõelapõhi kena kuldse tikandiga maskeerida…