Nüüd on see asi siis klaar. Novembrist 2011 kolime me taas saarde ja eks kevadel (aprilli teises otsas) paistab, kas-kes-ja-kauaks-üldse sealt tagasi veel tuleb. Et siis pekki see lumi ja rõve tatine ilm, mind ootavad lained, silma tuiskav liiv, odav vein ning papagoid ja drag queenid, kes ühtviisi vaba ja metsikuna seal pesitsevad!
Saar. See saar on Gran Canaria. Peamiselt kitšist ja odavast plastmassist kokkuklopsitud turistilõks, kus 9 kuud aastas on nii kuiv, et palmid kuivad pruunideks rootsudeks ning pea kogu valge liiv on traaleritega Marokost kohale veetud. Kus teeäärsed on täis kileribadega märgistatud okastraataedu (ei, mitte vangilaagrid, nagu arvasin. Need on banaaniistandused) ning Las Palmase ja Maspalomase vahel on taraga piiratud sotsiaalasula mustade jaoks.
Ja tänaval müüakse 2-euroseid trummitaguvaid patareidega ahvikesi, vilkuva raamiga päikeseprille ning butiikidest võib saada odava hinnaga Carvin Kleini ning Verseca kaubamärke. Rääkimata “originaalidest” Police ning Bvlgari päikeseprillidest 
Ja kuskil seal, ei millegi ja liiga palju vahepeal, on meil kohutavalt hea. Meie – Miss Juuni, Tuutu ja mina.
*
Eelmise evakuatsiooni muljed on siin:
- Playa del Inglesi fotogalerii leiad Nagi.ee’st
- Videoreportaazhid asuvad juutuubis
- Oma pisut sangria-värvilise maailma pani kirja ka Miss Juuni
