Patsyt ja Edinat ei ole enam. Lennuk väljus reede varahommikul ja neljapäeval jätsime õhtusöögil hüvastid ära. Kohe täitsa kahju hakkas, sest Miss Juuni pole eriline kamraad, mis puudutab bussireise ja ekskursioone ja kultuurilisi avastusretki ning nii kummaline kui see ka pole, siis nende prouadega kannataks teise maailma otsa minna küll. Ühel on puus haige, teisel jalg kingadest verevorpidele hõõrutud, ning ometi jõudsime me teisipäeval veel terve Puerto de Mogani läbi kolada.

Puerto de Mogan - otsime kaladele kohe pätsi saia ja unistasime õngest ning akvaariumist :)

Ja Patsy, korraliku suvitajana, käis ujumas kah. Mis siis, et ta külmast kaks numbrit väiksemaks kahanes. Ja Edina, korraliku vanaemana, kasutas juhust Tuutule veel ühe luuletuse õpetamiseks. Mis siis, et see meelde ei jäänud. Ja ühiselt manustasime ühe elu halvimatest einetest. „Chefs suggestions“ tähendas antud juhul igatahes mitte et „me teeme neid asju paremini kui teised“ vaid „neid asju on meil sadades valmis vorbitud – sööge vähemaks ja tehke kööki ruumi juurde, palun“.

Tuutu vaatas mu tuunikala (teoorias medium raw) ja küsis, silmad suured, et kas nad tõesti küpsetasid terve tuunikalakonservi koos karbiga ära. Nende grillkana paistis olevat samuti päevi (ja päevi…) ahjus oodanud.

Igatahes jätsime neljapäeval headaega ja mul läks meel lausa haledaks.

Laupäeval ja pühapäeval tegime saarele tiiru peale – M&M rentisid lahtise jeebi ja sellega me siis sõitsime. Põhiliselt just sõitsimegi. Sest, nagu selgus, võib saar ju väike olla, aga kui suurem osa sellest asub  vulkaanilisel mägimaastikul, siis võib linnulennult paarikümne kilomeetri kaugusele jääva asulani jõudmine võtta ikka kenakesti aega ja, noh, ütleme, sajakonna kildi ulatuses  läbitud teid. Peatumistele me lõpuks enam väga aega ei raisanud, katuseta autos hakkas (pilvede kõrgusele jõudes) külm ka ja Tuutu kiskus näost roheliseks. Ja teise päeva San Mateo kordamisest loobusime vabatahtlikult, selle asemel sai sutsakas Las Palmasesse ja Teldesse tehtud.

Noh, ja mis seal salata – laupäevane külastus „väga ägedasse“ kaktusemuuseumi oli ikka kõike muud kui äge. Ehk et meenutas natuke Eesti turismi, eksole, kus „erilise ja erakordsena“ reklaamitakse mitte maailma mastaabis, vaid kohaliku munitsipaalüksuse taustal silma paistvat.

Kakstusemuuseum San Nicholas'is

Niisiis tsiteeriks ma meie ringreisi kokkuvõtteks Miss Juunit, kes arvas, et „lõpuks näevad kõik mäed enamvähem ühtemoodi välja“.

Ja noh, rohkem pole midagi. Peale selle, et kõik on üks suur ja vahetpidamatu deja vu. Noh, natuke nagu need kodubaari esimese laua olengud. Igatahes tunnen ma end vana ja väsinuna :) ))