Me külalised on nüüd kohal ja kokkuvõttes näeb asi välja nagu „Absolutely Fabulous, 20 aastat hiljem“ võtteplats. Täna on veel raske öelda, kas ma olen väsinud, sest päevad on ühtäkki palju kirjumaks muutunud, või… noh… olen lihtsalt väsinud.
Patsy basseinisonks. See tehti AINULT meie hoovis ujumiseks, et te teaks!
Igatahes oli saatus omal (iroonilisel?) moel sõbralik ning paigutas Patsy ja Edina meist vähema kui kilomeetri kaugusele – täpselt sinna hotelli, kus veetsime eelmise talvitumise. Ning pea esmakordselt ajaloos näitas Miss Juuni üles mingi sisetunde olemasolu ja teatas juba kaks tundi enne nende loteriimajutuse tulemuste selgumist, et nad on RAUDSELT seal, sest temal on kohe NIHUKE tunne.
Igal juhul kooberdasime neile keset saabuvat ööd kenasti hotelli vastu. Ja et Edina oli mulle pikalt-laialt rääkinud, KUI vähe asju ta reisides kaasa pakib, näis kahe – millimeetri pealt täistriiki topitud – käsipagasi (loe: spordikotid, mille piiriületuse mahupiirangud Nendele Prouadele kindlasti ei kehti) ning keskmiselt hiiglaslikuma veeremi pealt üsna vastupidi.
Aga, nagu selgus, ta ei valetanudki. Sest selgus, et pagas oli täis nelja (!) kandekoti jagu sööki. Meile. Eksole. Sest, tõepoolest, piparkoogitainast, koduleiva juuretist (meil pole, muide ahju. Ja see juuretis hakkas lennukis elama ja täitis veel terve kilekoti, mistõttu oli Patsy päris õnnelik, et teda siinpool piiri mingi kahtlase bioloogilise jäätme vedamise eest vangi ei pandud), kahte kilo käsitsi jahvatatud rukkijahu, nelja suurt musta poeleiba, ühte poolemeetrist kodust taluleiba, Vana Tallinna kooreliksi, nelja suurt pakki verivorste, kahte pakki verikäkke, kahte kotti piparkooke ja kümmet kotti (!) Tuutu lemmikuid, pisarakomme, siinsest kaubandusvõrgust tõesti üldiselt või vähemasti mugavasti ei saaks. Ahh, Tallinna Vürtsikilud olid muidugi ka! Ja raamatud. Minu õlasallid ja Tuutu mänguasjad (need, mis meie siiatulles käsipagasi limiiti ei klappinud ja maha said jäetud). Ja kindlasti veel ühte koma teist, sest igatahes võttis selle kraami meile lohistamine kenakesti läbi. Mismoodi nemad, huuled kenasti pähe maalitud ja soengud säetud, kogu selle tonnise laadungi teiselt kontinendilt kohale vedisid, ei tea.
Lisaks, et te teaksite, olid neil veel muki- ja hügieenitarbed. Kleidid. Õlasallid. Ja ehted. Ning liiter rummi, kaheliitrine coca-cola, kohvikann, kohvikruusid, pakk kohvi ja keeduspiraal.
Mina istusin diivaniserval, silmad hardas imetluses pärani, ja tundsin end sõna otseses mõttes võlutuna. Mesmerized, tahaks öelda, kui vaid eestikeelset vastet teaks… Ehk äkki – oimetuna?!
Sest, tõepoolest – ühe pistiku ja veidi vett leiab alati. Ja põhimõtteliselt olid nad taganud, et tulgu taevast või pussnuge, NEIL saab kõik olema igatahes suurepärane!
Sellest rummist lahendasime osa ühiselt ära. Nagu järgmine päev kuuldus, olid nad meie toodud veinile ka veel otsa peale teinud. Ja ilmselgesti kogu hotellikompleksi rõõmuks rõdul maailma asju arutanud, sest basseini neid enam ei lastud.
„Ma võtsin lauluraamatu ka kaasa!“ teatas Edina uhkusega, kirjeldades, kuidas Patsy KÕIK uksed läbi proovis, et äkki MÕNI ikka viib tõotatud maale. Patsy nimelt tahtis täiskuu valgel (pähh, täiskuu puudumine ei puutunud ka asja) alasti ujuda ja et Edina on sünnis inimene, mõtles ta Patsyt basseiniveerelt isamaaliste lauludega julgustada.
*
Niisiis, ma olen lummatud. Kunagi, kui ma suureks saan, siis ma hakkan Patsyks. See unistus meeldib mulle vist isegi rohkem kui plaan seenioride olümpial sõudmises medal saada.
*
Aga – me oleme võtnud napsu meie terrassil ja käinud restoranis ja… Käinud tantsimas, öises linnas. Noh, ja pühapäeval käisime rootslaste kambaga bussireisil mägedes ning San Mateo turul. See tähendab, et mina, Tuutu ja Patsy ning Edina käisime. Miss Juuni polnud eelmisest ööst veel nii palju toibunud, et kell 7:45 (Patsy teatas igasugust vastuvaidlemist välistaval toonil, et me sööme hommikusöögi NENDE RÕDUL, sest ta tõi San Fernando turult „mingeid imelikke vorste ka“ ja „Edinal on kohvikann kaasas“) ennast brunchile seada suudaks. 8:20 läks juba buss.
See on juba kõrgel mäe otsas
Ma kohe meelega, igaks juhuks, ei vaadanud, kus täpselt asub San Mateo. Nagu selgus, hea mõte, igatahes oli avastamisrõõmu lausa topelt. Näiteks et kuskil 300m kõrguselt hakkab saar pruunist rohelisemaks tõmbama ja poole kilomeetri kõrgusel on sidrunid suuremad kui Eestis müüdav keskmine greipfruut. Või et keskmise poni kõrgune puu ei kuku pikali ka siis, kui ta nääpsukeste okste küljes ripub sadu mandariine. Või et kuskil seal – pruuni ja pruunima kalju vahel – on veidrad eukalüptisalud ning aaloe vera kasvab siin umbrohuga võidu.
Santa Brigidasse tahaks tagasi minna. San Mateosse, nagu kuulsin, tasuks aga minna hoopis restorani -> sealkandis on selle saare vanimad toitlustusasutused ja et turiste on palju vähem kui kohalikke, siis tehakse süüa koduste kommete järgi.
San Mateo pühapäevane turg koosneb labrakalettidest, kahekümnest miljonist inimesest ning kahest müügihallist (eeldusel, et sa ikka elasid üle sõidu sinna pikas venivas autorongis ning kurvides, mille läbimiseks buss mõlemad sõidurajad täidab ja siis ka on tunne, et osa rattast teele ei mahu). Ühes hallis müüakse peamiselt taimi ja erinevaid juurikalisi (me maitsesime ära KÕIK senimaitsmata puuviljad, k.a. erinevate kaktuste viljad). Teises juustu ja veini. Juust oli super (SUPER! Super-super-super! Igas boksikeses erinevate farmide või tootjate kaup, igaüks isemaitsega, täitsa toorest juustust kuni üle aasta küpsenuteni). Vein oli ka äkki super, aga meie Edinaga saime esimeseks proovilonksuks midagi nii ilgelt äädikamaitselist, et variant midagi veel üldse kasvõi keeleotsaga maitsta ei tulnud enam kõne allagi. Ausalt. See oli kõige halvem punane vein, mis kunagi üldse leiutatud.
(mida Patsy sellest leotisest arvaks, ma ei tea, sest ta sööstis kohe alguses, nagu väike lumesahk, oma lehvivas kleidis keset kõige mustapäisemat inimsumma teatega, et SIIT tuleb tema tagasi chilliseemnetega või jalad ees ja me ei näinud teda järgmised tund aega enam)
Pärast käisime ühes talus ka. Aga et Tuutu oli peaasjalikult kummikommidest toitunud ja tee sinna tallu, mis asus täitsa mäe tipus, oli ikka… no ikka oli kohe lausa kole, siis me loobusime kultuurist ja ma aitasin tal mäetipu kõrbelaadset maastikku Eesti oksega viljastada.
Kõrbemaastik kõrgel mäe otsas. Taustal piilub kohalikus keeles "salamander" (gallotia lacertid) ehk sisalik.
Mind üldse ei seganud enam need bussiaknast paistvad kukkumised, küll aga kõik need rõvedad kurvid, mis sisikonna tagurpidi tõmbasid. Ja et ikka korralik pavlovi refleks tekiks, andis bussijuht iga kurvi eel signaali – näib, et tuututamisi oli kahtesorti. Üks näis ütlevat võimalikele teisepoolt kurvi tulevatele autodele, et kui sa nüüd pidurit ei litsu, saame kõik kindlalt surma, ja teine signaal, et surma saab vaid üks meist.
Nii et kui lõpuks kohale jõudsime, oli Tuutu näost roheline ning vajas võimalust sisikonda kergendada ja kui päris aus olla, siis mind päästis vaid pikaaegne praktika oma ihuliste vajaduste ignoreerimisest.
Seega, kui teised lihapallidega võileibu tarbisid (loe: Patsy ja Edina võtsid kolm Tropical õlut), ronisime meie Tuutuga mööda mäekülge üles – laavajälgi ja vulkaanikraatrit ja kõrbelist maastikku imetlema. Ning, hahaa, kaktusevilju korjama (ma eeldan, et paari päeva jooksul mädanevad need okkad mu kätest jälle välja).
Ja “salamandreid” nägime ka. Esimese hooga muidugi arvas Tuutu, et krõbisevate heinte vahele lipsas madu ja karjus koleda häälega, et ma ühelegi põõsale lähemale ei astuks (“No ütle ausalt, sa ju tegelikult EI SAA TEADA päris kindlalt, et seal püütonit poleks!”), aga pärast oli ta kõige usinam sisalikukütt siinpool Aafrika mandri piirjoont.
“Ära ütle, et me sisalikke nägime! See oli üks ja seesama sisalik kogu aeg!”
“Mis sa tahad väita, et sa tundsid ta ära või?!”
“Ei! Aga tal oli sama koobas, ma selle tundsin küll ära! Vahepeal ta käis teises kohas. Noh, saad aru, ta tahtis meist ka rahu saada ja siis läks jalutama lihtsalt”
Kaktuseviljad, puha söödavad ja oma käega nopitud (suurema osa pootshaagilistest okaskarvadest võtsime enne maha). Osa jätsime Miss Juuni rõõmuks kilekotti ka. Ja pildi tegemiseks kallasin ma need meie söögilauale ja, noh, et ta eelmisel korral üheainsama kõhupekki sattunud okka peale kaalus kiirabi kutsumist ("Mul ON tunne, et seekord vist TÕESTI lõhkes pimesool!"), siis, ma arvan, hakkab meil veel nalja saama.
*
Täna läheme Patsy & Edinaga pastat sööma.
Patsy: „No ja eile, kujutad sa pilti, ütleb ta, et tema tahab makarone! Mina siis küsisin, et mis sa lolliks läksid vä, et siin ei tehta sulle mingeid makaroooone, siin on ainult pasta! Pasta!“
Edina vaikselt taustal: „No täitsa tavalist… mis pasta see on, kui ma sinna mingit sodi peale ei taha…,“ millest Patsy end ÜLDSE segada ei lasknud, tõstis vaid häält ning kuulutas, rusikas taeva poole vehkimas: „Pasta! Siin süüakse PASTAT! Kodus võid sa oma makaroooone süüa kui tahad… “
Edina, veel vaiksemalt: „…No midagi täitsa tavalist kohe, eksole…“
Patsy, veel valjemalt: „…Aga ma talle siis põrutasin, et siin sööme ainult neid – tapaseid! Ja vürtsi nii et oleks kohe pandud! Neid, igasuguseid pipraid ja asju! Makarooone, no mõtle sa vaid, ta tuleb siia makarone sööma…“
*
Edina mõtles vahepeal natuke ja leidis, et tegelikult on see ikka nõme mõte, teha nädalasi reise, kui ainult kuus päeva saad kohapeal olla. Ja et olgu ma nüüd hea laps ja öelgu talle, millal ma Eestisse läksingi, et tema tuleb siis selleks ajaks siia. Või natuke pikemaks. Sest kui ta on 10 päeva siin olnud, siis tulen ma ju tagasi ja tal oleks hea siis Eesti kohta värskeid muljeid ka kuulda.
Nüüd oli ta me elamise üle vaadanud ja leidnud, et jääb siin ellu küll. Isegi Miss Juuni meelevalda jäetuna.
Patsy ei saa tulla (Edina, salalikult sosistades: „Tead, ta ütleb, et tal on ABIKAASA. No MIS vabandus SEE veel on, ah? Ma veel räägin temaga…“).
Patsy ise ütleb, et kas sa HULL oled. Et ta juba praegu vaatas peaaegu lahutusega tõtt ja seda hoolimata sellest, et ta külmkapi kotlette täis tegi ja kogu nädala söögi valmis pani. Ja nii pidi iga kord olema, sest Härra Maestro ise nimelt reisib ainult tööga seoses või kalale.
Millest mul on, vist, natuke kahju. Aga samas ma vaatan Miss Juuni vaikselt verevaesemaks muutuvat nägu ja mõtlen, et kui meid on siinsel ründejoonel poole vähem, äkki siis polegi paha, kui neid ka poole vähem on?!
Nii et. Täna läheme me pastat sööma. Ja Patsy & Edina raporteerisid, et nad on Vecindariost (13km meist eemal, väike kole linn suure ostukeskuse ja superhea Carrefour toidupoega – Atlantico keskus) varsti tagasi. Ja et istugu ma kodus, nad TULEVAD.
Ja ma sain aru, et kui Edina poleks korralik ja kokkuhoidlik inimene, siis oleks tal mulle nii mõndagi rääkida. Aga esiteks see välismaal mobiiliga rääkimine ja teiseks, nad olid Avalikus Kohas.
Aga nad tulevad siia. Ja küllap kõik kuuldud saab… Kui vaid see ostukeskus neist tervena maha oleks jäänud…
***
Nad saabusid. Patsy teatas usalduslikult, et kui nad poest välja said, oli Edina oianud, et tema tahab nüüd KOHE Sangriat. Ja siis, kui Patsy oli neli pakki kotist välja tõmmanud, korkis Edina ühe kohe sealsamas bussipeatuses lahti ja oli säranud üle saare nagu päike. Aga see on Patsy jutt. Ma arvan, et ta ise ei ole üldse puhas plika!
Patsy: “Ja MÕTLE vaid, ma kohe ei tahtnudki siia tulla! Aga Edina ütles, et nad on NII NORMAALSED inimesed!”
Mina: “Ahh, tunnista üles, sa tahtsid lihtsalt mehe juurest vahelduseks jälle jalga lasta ja päikest võtta!”
Patsy: “No mis päikest, sa ju ise ka näed, et siin päikest pole!”
Mina: “Seda sa ju enne ei teadnud, et ilm kehv on”
Patsy: “No ja nüüd on ilm kehv ja ONGI normaalsed inimesed!”
***
Üldiselt. Mitte miski pole endine. Mulle meeldib.
***
Edina: “See pood oli kohe ikka poe moodi. Nagu üks pood olema peab. Ja need mereannid, mis kõike seal oli! Me vaatasime lihtsalt ja võtsime sealt letist endale vahepeal ampsu suhu…”
Mina: “Möhh?!” (?!? seal on ainult pikk jäälett toorest… ee… kala ja kalalist)
Edina: “Ei no väga tore oli, ainult väga soolane. Ja me küll ei saanud aru, mida sõime! Sina kindlasti oleks osanud sildi pealt lugeda!”
Kell on siinmail 11 saamas ja pasta on söödud. Kui see kõht nii täis poleks, ma ütleks veel päris mitu asja selle kohta. Ja Miss Juuni lehvis jälle minema. Mitte et temast keegi puudust tunneks, aga no vahel võiks ju südaöö ka kodus vastu võtta. Lihtsalt, et oleks natuke teistmoodi.
Patsy meile: “Tead, seal juustuletis oli üks mutt…”
Edina vahele: “Mis mutt?! Tüdruk oli!”
Patsy, häält tõstes: “No muidugi mutt! Ta kohe vaatas meid sellise näoga, et näe, mingid mamslid tulid ja need lähevad siit minema pärast, kotid täis, ja sellepärast ta selle juustuvaagnaga meile ligi hiiliski!”
Edina: “Aga sa ju läksidki ära, kotid juustu täis… no ma ei tea, mitu kilo seda oli…”
Patsy: “No seda ma ju räägingi, et TA OLI MUTT, mitte tüdruk!”
Frutti di mare ja taamal truffles & porcini
