Sildid

,

Kui ma esimest korda siia sattusin, tundsin end tünga saanuna. Teekond lennujaamast Playa del Inglesi kulges mööda rannikuäärset teed, piiratud kaljudest ja tühermaast. See kõik oli nii uskumatult… pruun. Ja mina, ma ootasin troopilist lopsakust. Veeniisket vihmametsa või vähemast üle ääre ajavaid viljapuuaedu, lookas igikestva saagivoo all. Ainult et peale okastraadi ja rebenenud kileribadega ehitud sunnitöölaagrite (loe: banaani- ja apelsiniistandused) ei näinud ma midagi. Isegi palme asendasid juhuslikult teid ääristavad pruunid postid mõne haleda, kuivast krõbiseva leherootsuga. OK, see ei ole dzungel, aga vähemasti, noh, Miami Beach ikka, eksju?! Või miks üldse tulla SIIA siis, ah?!

 

Asja ei teinud paremaks ka väike sissepõige taraga piiratud linnakusse, kus näis elavat eranditult tumedanahaline kontingent. Need, kes, vähemasti minu teoorias, teevad tööd sunnitöölaagrit meenutavates istandustes.

Panin pahaks linnakut ümbritsevat tara. Ja passisin hoolega bussiaknast, et ega mõni mööduv mustav nägu mu kohvriga vehkat ei tee.

See kõik oli sama vale kui me kodu lähedal kuumast naksuv asfalt, üle tänavate roomav õllelehk ning plastmassist palmid helesiniste kookospähklitega.

 

Mõned nädalad hiljem hakkas lõpuks sadama ja tunne oli nagu ajamasinas, kui teekond Las Palmasesse nädala jooksul täiesti teise ilme saanud oli. Ma hakkasin nägema palme, lilli, rohtu ja sunnitöölaagri katuste vahelt paistvaid erkoranzhe apelsine. Ja tarastatud barakkasum muutus väikeseks, värviliste majadega väikelinnaks.

Enne seda olin, esimest korda elus, suutnud lainele alla jääda. Mitu korda järjest, pea ja jalad keerlemas nii, et ei teadnud enam, kus on „üleval“ ja mis on „all“. Köhinud kurgust vetikaid ja õngitsenud kõrvast liiva. Ajanud taga poolemeetriseid kalu, kes otse randa tahtsid tungida. Näinud vaba gekot põõsaste vahel oma asju ajamas. Ning, jah, vaadanud tõtt prussakaga, kes pikkuselt mu väikest sõrme ületas. Armunud maailma kõige ropema suuga, punnkõhtsesse drag queeni, kelle kunsthambaid kohalik – ning, nagu näib, ainsana toruteipi ja tange omav – „Sirts“ vahetult enne esinemist superatakiga kokku liiminud oli. Ja plastmassist palmid tundusid armsad oma siiras ja pretensioonitus kitšilikkuses.

Täna tegime Tuutuga ringkäigu, turvalisest turismilinnakust eemale, ja see saar oli täpselt sama pruun kui siis. Sama kivine, sama tühi, sama hale ja ilutu nagu me esimesel kohtumisel.

Aga sellest pole midagi. Sest jaanuar sajab lilled ja rohu taas välja ja märtsiga algab uus hingamine otsast peale.

Pealegi, mis on pruunil häda.