Kuus kandekotti ja veel natuke

Hommikul kell punkt 9:45 seisime me õues ja ootasime kodustatud põtra (mmm, tegelikult mõtlen ma seda hästi). Kes, nagu lubatud, pidi mind interneti tõotatud maale ehk Vodafone ja Movistari ja Orange esindustesse transportima. Ja suuremasse toidupoodi kah, suuremate varude järgi.

Punkt 9:50 pidi tema kohal olema, aga keda polnud, seda polnud. Seevastu oli päike, tiisikushaige köhaga möödakäijaid hirmutav Miss Juuni ja keskmiselt virila olemisega Tuutu. Ja et asi veel parem saaks, siis pakkus Miss Juuni (ammendamatu allikas tehniliste idiootsuste osas) ajatäiteks omapoolseid näpunäiteid veebiühenduste võimalustest moodsas maailmas. Ütleme siis nii, et kui tõld pisut peale kümmet kohale jõudis, oli mu juhe juba kokku jooksmas ja kohe vahetult tervituslausetele järgnenud möirgavad selgitused prussakatena liikuvate hiinlaste kohta, kes Horvaatias olid 50ste gruppidena ringi liikunud (täitsa lampi teemaarendus), ei teinud ka asja paremaks. Sest, nagu näib, pole mu aju siinsete seosetute dialoogidega veel kohaneda jõudnud. Sest, ma usun, kõigel sellel oleks kuskil kellegi jaoks ka mingi mõte olnud, aga ma lihtsalt ei küüni veel kohaliku tasemeni. Sest, näib nii, ei ole ma siiski nii hea kohaneja kui varem arvasin – igatahes taipas Miss Juuni küll, et asi VÕIB olla selles, et ta olevat nende õlleringil maininud, et ma ka vahepeal Horvaatias käisin.

Noh, vähemalt tuli tõdeda, et mõni asi siin maailmas on muutumatu, näiteks silmatikid. Need kestsid lakkamatult järgmised tund aega sellises tempos, et vahepeal tuli pöial silmakoobast vaigistama suruda.

Igatahes kulgesid järgmised 12 kilomeetrit, mis mind tõotatud maast lahutasid, üsna piinarikkalt – täienduseks uue auto lõhn (mis on üks põhjuseid, miks ma kunagi omale pigem vana panni osta eelistaks) ning 120 km/h läbitud käänulised teed. Ja nagu Tuutu roheliseks tõmbunud näonahast järeldada võis, ei olnud ma mitte ainus.

Internetti ma muidugi ei saanud. Kodustatud põder otsustas nimelt asja hõlbustamiseks ise, hispaania keeles, teenindava personaliga suhelda ning minuni jõudnud kokkuvõte oli vahepeal silomasinast läbi käinud segu pidzhin inglishis, vahendatud teise teenelise it-keeniuse poolt. MINGI pulk olevat, onju, aga see on andmemahu giga pealt maksustatav ja kõigeks muuks vajavat ma Hispaania elamisluba ning kohalikku pangakontot. Ja keegi helistavat talle õhtul ja siis tema helistavat mulle, et öelda, mis ütles see, kes helistab. Igatahes noogutasin tänulikult ja leidsin, et ma võin ise ka kohaliku Vodafone esindaja üles otsida ja küll me temaga kaubale saame, olgu pealegi et hinnas kaotades. Sest üks, mis keskmist soomlast igast teisest rahvusest igavesest ajast igavesti eristama jääb, on kirglik suhtumine 5 euro säästmisesse kasvõi 200 euro eest lisaaega investeerides. Umbes nagu inimene, kes odavama piimapaki nimel on valmis kolm ühistranspordipiletit soetama…

Aga seevastu saime toidupoodi ja nagu Miss Juuni juba mainis, ei tekita miski välismaal olemise tunnet paremini kui võimalus vaadata sadade meetrite kaupa lette täis värsket kraami, alates puuviljalistest ja lõpetades igas vormis, suuruses ja koledusastmes mereelukatega. Meie saaki sai terve hiiglaslik ostukäru täis, täpsemalt kuus kandekotti ja veel natuke.

Nii et jah, võib külla tulla küll. Kast õlut, teine longerot ning kuut sorti juustu on ootamas. Ja sügavkülma keetsin supipuljongid ka valmis.

Aga nüüd saab mu aku tühjaks Ja sestap ma sellest ei kirjuta, mida ja kui palju me juba ära testida jõudsime.