Tundub, et voolualla sattumisel on siiski teatavad tagajärjed – mu suurem (loe: lemmikum) läpakas ei kannata üle tunni ilma juhtmeta olla päris kindlasti. Ega hullu oleks, aga väike on suhtlemiseks pisut ebamugav ning ei suuda niigi habrast wifit väga hoida. Ning, nagu öeldud, meil on pärast eelmist elektrikatastroofi kasutada vaid üks pistik kõigi elektriliste vidinate laadimiseks… sest omapärasel kombel on suudetud maja nii ehitada, et teisel korrusel pole mitte ainsamatki pistikut!

Ahh, ja kas ma seda juba mainisin, et paralleelseid tegevusi võimaldavat ühendust saame siiski vaid hilistel õhtu- ja öötundidel ning ainult õuetingimustes, tuppa ei ulatu, nagu tundub, ühtegi raadiolainet… Homme suurematesse kaubanduskeskustesse minnes teen kohalike mobiilioperaatoritega katseid. Saab USBi pulgaga mobiilset internetti küll… ainult et kui OKIA Kaups eile Feissbukis Eesti stagneerunud ühenduste kallal virises, oleks tahtnud ta nattipidi siia vedada. Sest, nagu selgus, see 1G ja 3G ei ole mitte kiirus, vaid… kalendrikuule kehtestatud andmemahu piirang. Palju õnne, eksole… Ja siin on tõepoolest käigus veel sissehelistamine!

Meie habras wifi, näiteks, maksab 40 EUR kuus. Pulgaga ühendus maksab – mahupiirangust sõltuvalt – kuskil 30-50 EUR ja pole kindel, et see tegelikult eriti palju targem oleks. Igatahes loodan, et mõnes telekomi esinduses on tööl keegi, kes inglise keelt räägib ja ühtlasi me kohalikust nõuandvast organist pisut enam matsu jagab. Ka see, muide, ei ole kindel :) Hispaania muretu meel ja oskus laialt naeratada ning soome keeles tervitada on siiski teenindava personali palkamisel esmase prioriteediga, tegelik kompetentsus tuleb tagumises järjekorras (selle üle ma aga ei vingu, Eesti morni suhtluse kõrvale hea vaheldus).

Aga, põhimõtteliselt, ei ole me siin viimastel päevadel sõna otseses mõttes mitte midagi teinud. Miss Juuni põeb endiselt tiisikust ning köhib majal seinu paigast, mistõttu rannaringe pole ette võtnudki. Mina seevastu jätkan oma „isu täis magamise“ projekti ning teen igapäevaselt umbkaudu 4-tunnise lõunauinaku. Ning vastates su küsimusele – ei, ikka veel ei aita.

Täna hommikul käisime San Fernando turul. Nägi üsna täpselt samasugune välja nagu eelmisel korral, ainult selle vahega, et nüüd ei viitsinud meist keegi pahnalette isegi mitte diagonaalis üle vaadata – ajasime vaid juurikatel näpuga järge ja tulime tagasi, kott söögikraamiga täidetud. Tuutu nats urises, kui ütlesin, et muu kraam on lollide turistide jaoks. Et kas meie siis polegi turistid, et ei kõlbavat isegi vaadata… Nojah, eks tal õigus ole, aga see on tõesti ehe Hiina saast, mida siit saab.

Tõime supivarusid, hakkliha ja muidugi juustu (väidetavalt kitsepiimast, aga maitse järgi pakuks, et lambapiimaga pooleks, igatahes hea) ning poolvinnutatud nimetut sinki (pudedam versioon crudost). Melonit ja mangot ka, sest nagu öeldud, puuviljad on siin teise maitsega kui kodus. Ja absoluutselt teises mõõtkavas… Mõtlesin sügavalt Mama C peale, kui üle poole kilo kaaluvaid erkoranzhe ja ühegi plekita hurmaasid nägin. Lausa hale, et need meist ühegi soosikute hulka ei kuulu, puhas raiskamine, eksole. Papaiat seekord ei võtnud, laupäeval – kui juurikalette rohkem ja juustu- ning kalaletid ka lahti – läheme ju uuesti. Ja see mango oli juba nii suur, et jagub kaheks päevaks õgimist. Papaiat, eksole, peab siin küsima mitte tüki- vaid kilokaupa. Ja sellest siis sõltub, et kas saad pool või terve…

Ahh, aga söögist rääkides – käisime jalkat vaatamas. Ainsate Eesti toetajatena kohalikus Iiri pubis :) Õlle kõrvale muidugi pakutakse eranditult vaid friteeritud toitu ja Miss Juuni ning Tuutu proovisid oma elu esimesed scampid ära (ausalt, ma ei tea selle eestikeelset vastet). Läksid üsna libedalt, nii et tõenäoliselt võiks kunagi ka või ja väikese salveiga praetud scampi hea vastuvõtu osaks saada. Üldse tuleb aga tõdeda, et mu optimistlik lootus lihtsalt niisama iganädalaselt 5kg maha visata ei ole täitumas. Täna peeglist end jõllitades tuli lausa tõdeda, et pole vist grammigi vähemaks jäänud ja ma panen selle kohaliku saia süüks. Igal hommikul, varavalges, jõuavad kauplustesse (neid on me turismilinnakus mustmiljon) värsked, krõbeda koorikuga pätsid – erinevas värvis ja suuruses. Ja need on NIIIIII HEAD, et võileivavabrik töötab päev otsa.

Välja sööma minnes on mul aga valida sisuliselt kolme variandi vahel  – rohkes kooreses soustis pasta, kalasupp ja fried food of all sorts. Grillitud liha ja grillkala on ka, aga miskipärast isutab see hetkel sama vähe kui friikartul ning pitsa isu sai Belgradis järgnevaks kolmeks aastaks küll täis söödud.

Homme, suuremas poes, vaatame liha- ja muud letid ka üle. Sest kui kohalikke kauplusi milleski süüdistada, on see töötlemata tooraine vähesus, isegi supimaterjali kokku saamine nõuab kombineerimist – eks nad muidugi olegi vähenõudlikuma Briti ja Skandinaavia turisti jaoks tehtud ja need saavad Kalles kaviari, singi, juustu ja chipsidega hakkama edukalt.

Ja siis topime sügavkülma omakeedetud supipõhjasid täis ja hakkame tervislikumaks. Ausõna… või noh, ausõna me vähemalt proovime.

Ja meie kodustatud soomlane teatas, et nüüd saab tal remont päriselt valmis ja siis võib tema juures kala, keedukartulit ja sauna saada. Pole ka paha mõte, pole üldse paha mõte!

Mm, muide. Pilte panen Picasasse üles nüüd.

Ps. Oeh, naaberhotelli kontsert sai lõpuks läbi. Karaoke tase, eksole, aga esinejaid on alati vaid kaks – üks meeshääl ja üks naishääl. Kes igal õhtul, samas järjekorras, täpselt sama repertuaari ette võtavad. Algab lollakate hispaaniakeelsete lastelauludega ja lõpeb Copacabana ning Girl from Ipanemaga.