Tegin taas katseid – näituseks, et kas pärast pikemaaegset mittemagamist on, ka praktilisel tasandil, võimalik isu lõpuks täis magada. Täna on neljas täispäev mittemillegi tegemist ja lagi on seni veel saavutamata. Hullemgi, puuduvad igasugused märgid selle kohta, et voodis kõhutamine võiks juba tüütama hakata. Ikka veel on mõnus: lükkad akna lahti ja luugid päikesevarjuks koomale ja tunned, kuidas linliku õuesuminaga kandub tuppa veel midagi. Suvine lõhnabukett, kus kuum asfalt on segunenud soolaka vee ja nimetute okaspuudega, taga taustal aga, päris viimaste nootidena, on aimata grillitud kanu ja liisunud õllevaate. Ja kloori kõigi ümberkaudsete hoovide basseinidest.
Ilmselt ei ole see just see, mida ihaleks sügisniiskuses siniseks tõmbuv eestlane, mõeldes „troopikasaarest“, aga minu jaoks on see „close enough“. Kui nüüd veel internetiühendusega ka asjad jonksu saaks, võiks elust päriselt rõõmu tunda. Sest internet, see on minu maailmas sünonüüm rahale ja kahjuks nõuab evakuatsioon natuke rohkem raha kui tahaks.
Isegi miinimumprogrammis püsimine nõuab ressursside täiendamist ja et mu kauaigatsetud Välismaa Onu oma miljonipärandustega pole seni veel näole andnud, ongi murekortsud varmad kogunema. Nii et kel kogemusi Gran Canariaga, võiks nüüd vihjeid jagada küll… Kohalikud tuttavad (loe: need võõrad, kes mu nime ja näo kokku panevad) olen juba läbi peetinud ja ühega neist läheme neljapäeval kohalikke telekomiesindusi piinama. Mulle räägiti nimelt… modemist. Sissehelistamisest. Ja veel millestki niisugusest… Mille tulemusena olevat lootus saada ühendus nimega „kuus megabaiti“. Kuhu suunas ja millise ajavahemiku jooksul see lubatud roosamanna täis võiks saada või kas nimel sisuga ka mingit seost on, ei tea keegi. Igatahes me läheme proovima. See, et mul puudub telefoniliin, ei olevat probleem (aga olks, rääkija näol on tegu IT-keeniusega ja ma sinna kaardile siiski väga ei panusta). Sest ma saan ju Modemi, mis Ise helistab. Väga retro tunne on! Aga, nagu öeldud, ma igaks juhuks veel lootust kõrgele ei aja.
*
Muide, hommikud on siin ilusad. Roosad. Kella seitsmeks hakkab vaikselt valgeks minema ja õhk on täpselt selline, nagu parimatel Eesti juulikuudel.
Istun terrassil, kohvitass käeulatuses, ja kuulan basseinipuhastite suminat. Tuutu mängib toas panka ja laenab oma mänguasjadele (loe: käekett, bakugan ja Barbie) raha välja. Tundub vägisi, et kisub juba kuritegelikule liigkasuvõtmise teele. Selgitasin talle täna „tagatis“ ja „intress“ mõisteid. Tema tõlkis selle kohe ümber „aga emme võttis mult 2 kaheeurost, tagasi peab ta siis andma vähemalt kolm!“ mõtteviisiks. Tundub, et kuri dzinn on pudelist valla päästetud…
Homme läheme San Sebastiani turule. Puuvilja, iberico sinki ja lambajuustu tooma.
