„A sa nagu äkki paned selle ise ära…“ anub Miss Juuni salaamivõileiba majoneesipurki vajutades. „Mille ma ära panen?“ – „No selle musta monitori!“.

Meie dialoog tundub olevat arusaadav vaid ühele osapoolele. Ja kui ma väidan, et oma läpaka võib ta ka ise tuppa viia, teatab ta, et ma ilmselgelt vihkan teda praegu, sest miks ma muidu teesklevat, et ei saa aru, mida ta tegelikult mõtles. Sest läpakas ongi juba ju toas.

Ma ei täpsusta, et kas selle telefoni kõrval, mille ta juba wc-potti jõudis uputada, või kuskil mujal.

Ta ei täpsusta, milles seisneks musta monitori ärapanek.

Küll aga kuulen, kuidas Mitte Keegi Pole talle helistanud. Eriti pole ta rääkida saanud oma emaga („No sinu isa helistas sulle… aga üldiselt arva nagu ära, kas MINU ema mulle on helistanud, ahh?! Kas teda nagu üldse huvitab, ahh?“). ’Aga üldiselt’, kui ta emaga rääkis, siis ütles too, et ostab talle uue telefoni. Aga, ’nagu üldiselt’, ta ei ole saanud päev otsa mitte kellelegi helistada. Ja see minu telefon ei tegevat üldse mitte midagi enam, eriti kohe ei helistavat see ja sõnumeid ka ei saada. Aga ärgu ma arvaku, ega nad SIIN nüüd küll elama ei hakka. Sest üleüldse, kui ta vaid telefoni tööle saaks, küll ma siis näeks. Ta oleks kolm päeva kodust ära, vot! Ning, ’nagu üldiselt’, miks ma tahan oma SIMkaarti oma telefoni panna, nagunii keegi ju mulle ei helistaks. Üldse nagu kunagi ei helistaks.

Kaks ja pool tundi päikesepaistet ning selle vältel manustatud poolteist pudelit roosat veini on teinud oma osa. Mina, va naiivik, pikutasin sel ajal ülakorrusel ja lugesin Anthony Bourdaini uusimaid köögijutte, tuul vaikselt üle kõhu hiilimas. Damn it. Oleks ju võinud teada, et aja- ning kliimavahe teatud ohtusid kätkeb.  Ja mahajäetud suitsetamine. Ja veel sada asja.

Minu ving teemal, et me pole veel kahtekümmendnelja tundigi siin olnud ning üks nõuab juba lõbustusparki ja DVDsid ning teine organiseerib Tallinnast külalisi, ise pehmekeeleline ja agressiivne, näivad langevat tühjadele kõrvadele.

Enne siiatulekut sai paika pandud tees: „Meil on seal nii ka hea, et olemegi kolmekesi ja midagi ei tee ja ei osta vahetpidamata“

Jeerum. Kus kuramuse kohas mu aju küll oli ja miks ma küll SEDA lauset rohkem usutavaks pidasin kui akna taga luuravaid päkapikke. Ei no – palju õnne.

Aga igatahes teatas Miss Juuni, et ta hakkab nüüd kohe tennist mängima. Ja ta ei saa aru, miks ma nii vastik olen, sest ta üldsegi ei rääkivat minuga ka. Ning see on minu süü, sest ma ju pole talle veel Feissbukki sisse pannud.

Andsin alla ja lugesin üles erinevad pimedad kohad, kuhu tal soovitatav minna oleks.

Salaamivorsti jäänused tirisin ka majoneesipurgist jälle välja („Aga vähemalt sel ajal, kui ma oliividega vorsti ostsin, olin ma igatahes veel snoob!“) ning kui ta kella kaheksa paiku kustus (olles tund varem ka Tuutu lõplikult välja vihastanud oma kindlal toonil esitatud nõudega otsekohe ööund alustada), hingasime meie kaks veidi kergendunult.

*

Niisiis – esimene täispäev saarel, käisime korra rannas (Tuutu sai ujuma kah), jõime ühe sangria Miss Juuniga kahasse (eks sealt see ots lahti läkski), tõime toidupoest võileivamaterjali ja vedelesime nats kodus.

Lend läks, muide, kenasti. Hoolimata sellest, et lennuk oli tihkelt keskklassi eestlasi täis ja osa neist alustas kohe õhku tõustes pudelitega kolistamist. Kohvrid saime kätte, hiljaks ei jäänud miskit ja maakler oli sildiga vastas ning transportis meid me elamisse. Magamistoad olid, vastupidiselt Hispaania kommetele, palju suuremad kui fotolt paistsid. Õu on ka kenam kui pildilt tundus. Ja olemine seeläbi parem kui ootasin. Tuutu oli väsimusest ning näljast üsna läbi ega tundnud hilisõhtusest restoranituurist erilist mõnu. Käisime mu lemmik-pastapleissis ikka ära (Las Pyramidas) – osa teenindavast personalist on sama, k.a. see kergelt hullumeelne tädi, kes tellimused oma äranägemise järgi „paremaks“ kohendab.

Sama pilt vaatas rannapromenaadilt vastu: mida kahtlasem oli toona teenindaja tundunud, seda kindlamalt võis teda taas kohata. Ehk alati mitte sama asutuse leival, ent lähinaabrite hulgas ikka. Nii et on küll natuke tunne, nagu oleks jälle, üle väga pika aja, koju jõudnud.

*

Pühapäeva hommik algas vara. Ehk täpsemalt kell 5, mil Miss Juuni pidas vajalikuks mind üles ajada teatamaks, et ta Enam Tõepoolest Ei Joo. Jupats ajas ka varsti kargu alla ning ma lootsin, et saan ta vähemalt mõneks ajaks DVD’de külge aheldada.

Aga, vat toredust, sain mina vaevalt käe akulaadija juhtme poole sirutada, kui elektrit sain. Katse kaks, teise laadijaga, lõppes sellega, et juhtme asemel oli 220V all kogu mu arvuti ning peopesas ilutsevad kaks punast kriipsu muutusid valgeteks ümmargusteks villilisteks.

Ma ei ole kindel, kas ma elu saarel just sellisena ette kujutasin.

***

Remark pühapäeva teisest poolest: käisime poes, restoranis, ookeanis ujumas ja saime interneti. Üldiselt: just sellist elu ma tahtsingi!