Tundub, et mul on aeg kapist välja tulla ja – uskuge, üsna raske südamega – tunnistada, et olen vist feminist. Või ega ma tea kah, tegelikult on hinges segadus. Sisemised (isiklikud) seksistlikud ootused põrkumas tahtega kaitsta üldiseid humanistlik-feministlikke aateid.
Mulle meeldib, kui maailm on multikultuurne, mitmesooline ja igatpidi värvikirev. Aga täpselt sama palju kui hindan mitmekesisust, ajab mind närvi ka kohustuslik ühe labidaga löömine. Ma niiväga tahaksin, et Tuutu istuks trammis kenasti ja vaikselt, põlved koos ning roosa satsiline kleit kenasti sirge ja sire. Aga ma ei tea, kas tahan seda, kui roosa satsilise kleidi hind on arusaam, et tema avada ei ole siin elus terve ports erinevaid uksi.
Igatahes lugesin mõne nädala eest Barbi Pilvre arvamuslugu DELFIs, kus ta taaskord võttis üles teema naiste ebaproportsionaalselt vähesest osakaalust Eesti (tipp)juhtide seas. Lugesin seda, mida tema, valvefeministi sulest tulnuna on lugenud veel sajad tuhanded Eesti inimesed ja mõtlesin, et miks üldse peab nii ilmselgetest asjadest veel kirjutama. Sest probleem on ju olemas, täiesti käegakatsutavalt olemas. On olemas ilma igasuguse vajaduseta hädalauluvinti üle tõmmata või anekdootlikke absurdsusi näideteks rebides naeruvääristada.
Ometi armastab meie meedia (vabandust, loe siiski: isehakanud ajakirjandus) kõigis sellistes kontekstides aga mingit feministlikku natsismi kujutada. Kvoodid-shmoodid, eksole. Võimul peab olema õige inimene, mitte sugu, eksole. Ega naisi ei saa sundida, eksole. Naiste eelistamine nende soo tõttu on samasugune diskrimineerimine, eksole. Ja nii edasi… Põhimõtteliselt on loosung üks – naised on ise süüdi ja maailm lihtsalt on selline, juhuslikult, ning miks peaks midagi muud tahtmagi. Ja sellesinatse tõdemusega on probleem olematuks deklareeritud. Nagu meil, uimastel baltipõhjalastel kombeks, näib parim taktika olevat Lootus. Kui silmad kinni panna, pöidlad pihku suruda ja loota, siis läheb ehk ise korda. Seda vanarahvatarkust, et äkki võib vaid püksi tulla, ei meenuta keegi.
Itsitatagu, mõnitatagu või arutletagu palju tahes, aga täna veel jääb faktiks, et Eestis on Euroopa Liidu suurimad palgalõhed naiste ja meeste vahel. Samuti on fakt, et vähemharitud ja vähemkogenud mehel on lihtsam pukki pääseda kui temast parema kvalifikatsiooniga naisel, peamiselt kehtivate dogmade ning isikuomaduste tõttu.
See, et naised „lihtsalt töötavadki vähemtasustatud kohtadel“, on osa sümptomitest, mitte aga põhjus. Ametid, mida traditsiooniliselt „naiste omaks“ liigitatakse, on läbi ajaloo kuulunud palgataseme alumisse kolmandikku, alates müüjatest ja lõpetades „pehmete rollidega“, mille alla kogu „hoolitsemine“ litsutakse – s.h. igat masti väetimate ühiskonnaliikmete kantseldamine haridus- ja hoolekandeasutustes.
Ametid, mida traditsiooniliselt „mehelikeks“ peetakse, kuuluvad sagedamini palganivoo ülemisse kolmandikku – s.h. kõik positsioonid, mis on seotud täis elujõus kodanike ehk tootva ressursi suunamisega ning muude „vabade vahendite“ optimeeritud jaotamisega.
Mehed ja naised on erinevad. On kohe sünnist saati, bioloogilistelt eeldustelt, erinevad. Erinevad, aga võrdsed. Ebavõrdseks kasvavad nad aga ajapikku, ühiskonna ja – vabandage – nendesamade vähemtasustatud hoolitsejate toel. Me ise kasvatame poistest mehi, kes äri pissimisvõistluseks muudavad. Ja tüdrukutest naisi, kes südamerahus küsivadki vähem palka, teevadki rohkem tööd ja lasevadki endale vabalt pähe istuda.
Ja siis imestame, et huvitav, miks see nii on. Ja et mitut kvooti, kuhu ja kellele oleks vaja, et see mage lugu muule maailmale liialt silma ei paistaks.
Mulle tundub, et kuni see rohujuuretasand ei muutu, ei päästa meid ka ükski kvoot. Hullemgi, iga taoline kohustuslik kaasamine ainult rõhutab ebavõrdsust veelgi. Ning ehkki naiste osakaalu tõstmine juhtimises oleks vajalik (sellises üldises ümmarguses ühisorganismi olemuses), siis individuaalsel tasandil tõmmatakse vesi peale igale sellisele naisele, kes kvooditagi kõigist kõige õigem oleks. Tee siis selgeks, oli ta seda väärt või täitis lihtsalt normi…
Mis kõige hullem, täna moodustavad suure osa sellest rohujuuretasandil tuksi keerajatest needsamad naised. Lasteaedades, koolis, kodus… Antakse edasi seda, mis endas olemas. Korratakse tuttavat mustrit mõtlemata, kas äkki saaks midagi teistmoodi ja paremini teha. Niisama, viivuks peale vaadates, on ju kõik korras ja toimiv. Ja mis seal siis halba on… ei olegi. Iga väike asi iseenesest ei olegi oluline, aga ühel hetkel saab inimene suureks ja kõik väikesed asjad temas üheks tervikuks kokku liidetud. Ja siis, vot seal kuskil tuleb vahe juba väga selgelt välja.
Head tüdrukud ei istu, jalad harkis. Ei sega täiskasvanutele vahele. Nad pakuvad istet, kui näevad kedagi tooli vajavat, ja kammivad ise oma juuksed patsi. Nad õpivad nukul mähkmeid vahetama, plastmasstassist teed pakkuma ja kõiksuguseid plekke vältima, sest tulevaste emadena on nende kohus kuuluda saia järgi lõhnavate ja seebivärskete haldjate maailma. Nad ei roni, sest siis paistavad trussikud välja, ja nad ei jookse, sest siis võib põlve lõhki lennata. Mida isetum, vaiksem, märkamatum ja end tahaplaanile jätta oskavam on üks tüdruk, seda parem laps tema on.
Poisi näo tõmbab ema ise tatis niisutatud taskurätikuga puhtamaks ja katkiste püksipõlvede vastu aitab juba eos lapitud dressides õue saatmine. Muidugi, poiss on ka hea laps, kui ta kenasti tere ütleb, tädile kraapsu tõmbab ja isa muusikakeskuse lahtimonteerimisel päris kõiki kruvisid ninna ei topi. Aga tema kiire jooks (loe: lükkas kogemata teised pikali), ronimispuudelt allasadamisel saadud sinine silm ning, olgem ausad, ka omal initsiatiivil ette võetud (ja enamasti katastroofiga päädinud) pesumasinaremont kuuluvad pigem nende sõjakangelastegude loetelusse, mida lapsevanemad uhkusega suguseltsile ette kannavad.
Ja poiss teeb seda, mille puhul näeb ta tunnustust oma täisealiste eeskujude (eriti isa) silmades. On julge, kiire, osav ja vajadusel külm ning kalkuleeriv. Ja tüdruk teeb seda, mille puhul näeb ta tunnustust oma täiskasvanud eeskujude (eriti ema) silmades. On väike vaikne inglikene, soe ja kõigi muret südamesse võttev ning, mis peamine, altis enda arvelt kompromisse tegema suuremate-kõrgemate-olulisemate aadete nimel.
Ainult et vaikselt poolt tooliserva hõivav inglike, kes tasase häälega targematele järgi annab, ei sobi direktoriks. Ja see, et ta selliseks kasvatati, mitte sündis, ei muutu ühegi määruse, seaduse või nõude toelgi.
Nii et mul on tunne, et asi pole kaugeltki mitte palgas või nais- ja meesjuhtide proportsionaalses arvus, vaid milleski enamas. Katkise ühiskonna harjumuses toota katkiseid inimesi. Enesest lugu pidamises. Teistest lugu pidamises. Oskuses või isegi tahtes lasta kainel mõistusel ja mitte mingil kvoodil meile õiglust ja tasakaalu õpetada.
Hoolimata levinud väljendist – „sündinud juht“ – ei ole sellist tegelast siiski päriselt olemas. Juhiks kasvatakse läbi kogemuste, kogemused aga vajavad juhtimist ja pahatihti suunatakse need täitsa teadlikult ühe või teise värava suunas. Selle kasvamise (loe: kasvatamise) tulemusena tekib tüdrukutel ja poistel ka erinev metoodika prioriteetide seadmiseks. Keskmine Eesti meesjuht (väga rämedalt üldistades) tegeleb aktiivsemalt akuutsete probleemidega – sellega, mis on siin ja praegu ja käega katsuda. Ta on sageli orienteeritud kvantiteedile, saada rohkem ja rutem tehtud. Keskmine Eesti naisjuht (samasuguse rämeda üldistuse järgi) on suurema empaatiavõimega ning võimeline oma tähelepanu jaotama ka neile teemadele, mille osas tal isiklik kokkupuude puudub. Ta on orienteeritud kvaliteedile, ent kipub otsuseid langetades eelistama „traagilisemas“ seisus olevaid asju, mitte suuremat kõla- ja mõjusfääri.
Üks ei ole selgelt parem ega halvem kui teine – normaalseks toimimiseks on vaja mõlemat ja tasakaal kummagi osapoole vahel peaks olema dünaamiline, konkreetsest probleemist lähtuv. Hea tippjuht on enesest ja teistest lugupidav, analüüsivõimeline, kvalifitseeritud, sotsiaalne ning omab sisemist tasakaalu „pehme“ ja „kõva“ vahel. Tal on teadmisi, oskust neid teadmisi kasutada ning võimet seda maailmaga jagada moel, mis paneb terve meeskonna tema sabas revolutsioone tegema sööstma. See, kas ta on juhtumisi mees või naine, ei mängi mingit rolli. Või vähemasti ei peaks mängima.
Ainult et… meil siin mängib ja isegi väga. Ja kama kuidas ma ka ei püüaks, ei saa ma küll öelda, et asi on meestes. Selles, et nad põhimõtteliselt keelduks naistele õiglast palka pakkumast (vabandust, enne peaks see naine ikka küsima seda palka, eraettevõtluse eesmärk pole ühiskondlike tabudega võidelda) või ei taha naisi oma poisteklubisid rikkuma. Küsima peaks pigem – miks.
MIKS nad ei taha?
Äkki alustaks sealt, et kasvataks poistest mehed, kelle maailmas ei võida tugevama õigus – ja tüdrukutest naised, keda mehed tahaksid võrdsena enda kõrval näha?
Kusjuures, järgi mõeldes, jään ma endale kindlaks. Kuidagi peab see olema võimalik ka nii, et ma ei pea roosadest kleitidest loobuma.
Siia juurde on kohane linkida Michael Kaufmann’i keynote aastal 2005 toimunud New Masculinity nimeliselt konverentsilt KUMUs (äärmiselt lahe üritus oli, lavastus jne Linnar Viik isiklikult, tema poolt ka eestikeelne sissejuhatus ingliskeelsele tekstile):
http://bit.ly/tO3w1L
Jeeeeees. Me like the speech @Pets
Linnar Viik, vabandage väga, on lihtsalt imagokonsultant, kuigi iseeneses imagot arvestades võimalik et päris hea konsultant. Et ta ka midagi rohkemat oleks, ei ole ma märganud, aga eks ilu ole imetlejate silmades
.
Feminismi (tõesti, kas see teema ei võiks juba ajalukku jääda?) põhiprobleem peitub arvamuses, nagu oleks mees ja mehelik elustiil midagi enamat kui naine ja naiselik elustiil. Klassikalised feministid siis (ei ole kindel, et ka blogi autor) on tegelikult meesteimetlejad, kes soovivad olla nagu mehed ja teha kõike nagu mehed. Kuid andke andeks – miks? Naine olla on ju palju parem ja minu meelest palju enamat ehk nagu siitki näitest lugeda – miks olla isend, kes iseseisvalt ninagi pühitud ei saa??? Miks igatseda enamat palka ja juhtivaid ametikohti – sellel kõigel on ju ka varjatud hind ja kas me ikak tahame neid kohti ja palganumbreid selle hinna eest??? Mulle tundub, et enamik naisi lihtsalt ei taha, ja minu arust pagana õigesti teevad. Samas – kes on ikka soovinud, küllap on sinna ka jõudnud, kuhu tahtnud, kuigi tõsi ta on, et eks reeglite murdjate elu on ikka veidi keerulisem kui reeglipärastel isenditel.
Nii et mina küll kindlasti ei ole feminist. Ma olen naine, see imeline olevus, kes võib kanda kleiti, sest loodus on talle andnud jalad, mida pole vaja häbeneda, kes nutab, sest see on tervislikum kui infarkt, ja valib vabatahtlikult halvemini tasustatud ametid kuid tervema elustiili.
Jätkuvat head sulejooksu soovides
P.S. Kuid hiirtest saab asja küll, ma ise olin kunagi selline – hüüdnimega “Piiks”. ;-D Elu õpetab ju ka.
Minuarust USAs võideldi rassismi vastu nii, et tehti kvoodid mustanahaliste värbamiseks (ka kõrgematele ametikohtadele, a la mingi reegel oli, et igas ülikoolis peab olema n arv mustanahalisi professoreid). No ja see loomulikult mõjus. Aga neil olid nn ametiühingud taga. Meil on ikka väga kehv siin Eestis igasuguste ametiühingutega. Ma ei usu, et teistes Euroopa riikides on palgad niisama tekkinud. Ikka on nii mehed kui naised selle eest võidelnud.
Kas Sa tahad öelda, et nn korralik naine, kes kannab roosat kleiti ja istub sirege seljaga, polegi kõrgemat palka väärt? Ei taha ju seda öelda? Aga just sellise jutuga, et oi-oi tüdrukud kasvatataske saialõhnaliseks, sa juba eeldad, et mehelikud omadused on kõrgemat palka väärt. Miks peab naistest mingid tangid kasvatama. Naised on kõrgemat palka väärt NAISENA, mitte MEHELIKU naisena. See ongi ju “me oleme erinvad, aga võrdsed” jutu mõte.
Ma arvan, et ühiskondlikke probleeme saab paremini lahendala nö ülevalt-alla/üldiselt-üksikule süsteemiga, sest inimesed ikka teevad seda, mida neile öeldakse (:D). Pealegi, ajalugu on näidanud, et see toimib. Seadused muudavad ühiskonda – see on ju ilmselge.
@blogielis Me tegeleme tänases ühiskonnas liiga palju sellega, kes on “mees” ja kes “naine” selle asemel, et väärtustada inimest seal sees. Naine, kes ei kanna roosat kleiti, ei ole automaatselt “tank”! Ja kellegi soolist kuuluvust pelgalt riiete põhjalt devalveerida… Ma ei tea. See on nagu ütleks, et karp loeb sisust enam…
Muide, minu personaalne eluideaal olekski olla kodune ema. Ollagi see saialõhnaline suur süli, kel supipott tulel ja sukavardad käeulatuses. Aga see on MINU valik.
Täpselt samasugune õigus peab mõnel teisel naisel olema valida midagi sootuks muud.
See, et sina mingit asja ei taha, ei tähenda, et seda valikut ei peaks kellelgi teisel olema. Või et see peaks tulema läbi kompromisside. Või oleks miskitpidi kehvem.
Muuseas, Eesti tänaseid naisjuhte vaadates on Su hirm ka üsna alusetu: pole liidriomadused kellegi jalast sukki ja kontsakingi ära rebinud
Pigem vastupidi 
@innovatsioon – äkki Sa ajad 2 Linnarit omavahel segi, sest see väide tundub rohkem käivat Linnar P kohta?
Ma vaidleksin vastu sõna “kasvatamine” kasutamisele – korra oled sa kasutanud ka sõna “kasvamine” ja see on minu meelest tunduvalt õigem. Ma ei ole ainus, kes nii arvab, igasugused käitumisteadlased räägivad juba tükk aega, et kasvatus on see, mis mööda külgi alla voolab. Laps õpib läbi matkimise. Kui sina ise oled kaitseväelane, kes vabal ajal lõhub puid ja parandab kodus tanki, vannub, sülitab maha jne (sel ajal kui su mees kodus lillelise põllega vaaritab ja puhkehetkel endale ja lastele maniküüri teeb), võid sa tütrele ükskõik kui palju rääkida, et õige tüdruk ei jookse ja ei torma ja on vaikne ja rahulik, pole eriti tõenäoline, et see nii läheb. Täpselt samuti peredes, kus mees ära läheb, võtab poeg endale lihtsalt uue meeseeskuju (õppides muidugi midagi ka isa lahkumisest ja ükskõik, mida ema selle lahkumise kohta räägib, see ei muuda asja) ja kui mitte kedagi võtta ei ole, lähebki loosi liimi nuusutav naabri Vova. Kui rohkem veab, siis teine äärmus, superkangelane telekast. Siit tuleb muidugi aga see probleem, et kui ma ise olen saialõhnaline järeleandlik ema (kuigi need kaks muidugi ei pruugi koos käia), siis võib küll juhtuda, et laps juba sünnib röövlitütar Ronjana ja ma saan ta kasvamist toetada ja tunnustada (sest geneetika on teine väga oluline aspekt, mis mõne teadlase meelest suisa kolmveerand paika panevat, kuskile poole kanti pakutakse üldiselt), aga kui satub selline kergesti voolitav savi olema, siis tal ei tulegi enam tahtmist puu otsa ronida või sõduritega mängida. Nii et ei ole see “kasvatamine” sugugi nii lihtne kui koerale käskluste õpetamine (ja ka võistluskoera kasvatamisel on kõige olulisem just õige iseloomu arengu toetamine, nii et ka paras imetegu), sest see pole mitte “nüüd võtan jahu ja piima ja teen taigna”, vaid pigem “nüüd loen õige kasvukeskkonna järgmiseks kümneks aastaks”. Keeruline.
P.S. Innovatsioonile – feminism ei tähenda automaatselt mehelike väärtuste poole püüdlemist. Feminismil oli kolm voolu, üks neist eitas meeste ja naiste vahelisi bioloogilisi erinevusi (v.a. käegakatsutav “poistel on peenis ja tüdrukutel tupp”), väites, et erinevused on ainult kultuurilised ja neid tuleks vähendada (enamasti tõesti “mehelikkuse poole püüeldes), teine väitis, et on siiski mingi “mehelikkus” ja mingi “naiselikkus” ning et üks ei ole teisest per se parem, vaid mõlemal on omad head ja vead, aga kumbagi ei tohiks alla suruda ega eelistada ja kolmas on pigem selline vaatlev ja üritab lihtsalt inimkäitumist (ehk siis olemasoleva peegeldust) kirjeldada. Kõik need jagunevad omakorda paljudeks alavooludeks, näiteks kuulus Ukraina partei Femen, mis lähtub seisukohast, et naised on paremad ja peaksidki oma kehavõlusid kasutama, on ka feministlik partei. Rohkem erinevate feminismi harude kohta saab lugeda näiteks siit, väga hea lühike tutvustus: http://www.hot.ee/eririnne/erpow/er_index.html
No naine on juba mõnes mõttes raskem olla kui mees. Mehed ei tea, mis on rasedus ja sünnitamine. Tihti tööintervjuulgi tuntakse huvi, kas naisel on laps(ed) olemas. Või millal naine kavatseb arsestuda… Kui aga arsestub ja titepuhkuselt naasta tahab, ei pruugi tema töökoht enam olemas olla.
Haa, Rents! TÄPSELT! Minu jaoks ongi kasvatamine täiskomplekt teadlikust ja alateadlikust juhtimisest, k.a. meie sõnad ning teod ning hoiakud
Ja kuniks me lapsi kasvatav naiskond joondub ise teadmise järgi, et naised on justkui pooletoobised, ei muuda ükski vastupidine kinnitus (kvoot, määrus või misiganes) ka miskit 
Meie jupi lasteaias näiteks oli üks kasvataja, kes mängunurga kraamimise tüdrukute ülesandeks tegi (ehkki kõik seal mängivad), sest “koristamine olevatki naiste töö” ja tüdrukud peaksid juba mõtlema sellele, “kuidas neistki kunagi emad saavad”…
Ma siiralt loodan, et sa tõstatasid lasteaias selle probleemi. :O Aga tõsi ta on, üle oma varju ei hüppa. Kui ma ikka ise võpatan iga kord, kui mees tuppa astub, ja asun koogutama ja asju lauale kandma, võin ma küll aru saada, et tegelikult on mu käitumine vale, aga sellest hoolimata ei suuda ma ilmselt oma last teisiti käituma õpetada. Nii et kahjuks või õnneks siin teemas on küll tõsi, et maailmaparandamine algab iseendast.