See, et ma ei ole tavamõistes romantik, sai mulle klaariks juba puberteedi puhkedes. Siis, kui üks mu esimesi „päris kavalere“ tsellofaani pakitud roosidega kohtama ilmus.

Ta oli ligi kaks meetrit pikk, puhaste aseri tõupaberitega ja tolleks hetkeks (19) juba ka ära istunud oma esimese vanglakaristuse. Kokkuvõttes esindas ta ühe endise oiviku jaoks kõike SEDA, mis sümboliseerib iseseisvust, ägedat elu ja vanematekodust vabaks murdmist.

Kui vaid… jah, kui vaid polnuks süsimustade lokkide ning noa-armi kontrastiks toda äärmist lontulikku olekut iga viimse kui naissoost isikuga suhtlemisel, kingituseks toodud lauvärve (liblikakujulises karbis!) ning tsellofaani pakitud roose. Punaseid, muidugi. Ükshaaval, muidugi. Lilli, mis oli ebamugavad kaasas tassida ja ootasid, lausa nõudsid pruunide silmade sirades tänu, malbust ning roosakalt õhetavaid põski.

Ta ei avanud uksi, ei võtnud tuppa sisenedes mütsi peast ega osanud oma olekuga mind enda omaks nõuda, ehk siis puudusid tal kõik „poiss vs mees“ omadused minu kriteeriumite järgi. Aga ta tõi lilli, hoidis tänaval kõndides käest kinni ning vajas pidevat tunnustust.

Needless to say, see suhe lõppes enne, kui me voodisse jõudnud oleks. Mitte et mu moraalilatt kuigi kõrgel oleks (üleöö mässama hakanud hormoonid huilgasid keskmise udupasuna kombel päevast ja kellast sõltumata), aga ta oli ju seda tüüpi poiss, kes toob tsellofaanis lilli ja suudleb kohmaka kutsika kombel, käed ettevaatlikult minu sõrmi oma pihus hoidmas.

Ma arvan, et oma sõpradele rääkis ta midagi muud. Ja oma emalikul moel ei pannud ma seda isegi mitte pahaks, justkui lootes, et äkki saab ta neist juttudest kord ka reaalseteks tegudeks innustust.

Roosid, tsellofaanis roosid, esindavad aga tänini mu jaoks kogu seda kohmetust, mis selliseid kohtamisi saatma jääb. Naiivseid ootuseid ja kogenematut abitust ootuste täitmisel.

Ma olen mitut puhku üritanud välja mõelda, MIS on romantika uba – st sellel on eesmärk, eksole, aga miks on roosid, küünlad ja poeetilised liialdused saanud käibevahenditeks selle eesmärgi saavutamisel?

Kas asi on rollide kehtestamises ning teatavas mõttes ka hirmus? Kas selline ette teada seaduspärasus, rutiin segatud kergemeelsema teatraalsusega, annab meile lihtsalt võimaluse liikuda „personaalse“ kommunikatsiooni juurest (kus osapooled saavad teada vaid seda, mis välja öeldud) „ühise teadlikkuse“ (kus mina tean, et sina tead, et mina tean) tasemele?

Et sina tood lille ja oled delikaatsel moel andnud vihje oma soovidest, mina saan lille ja punastan õnnelikult, kinnitades ühtaegu nii sellest soovist aru andmist kui selle täitmise võimalikkust? Ning korraga ongi vahetatud terve tohutu hulk isiklikku informatsiooni ja tuleviku projitsioone ilma, et keegi midagi reaalset üldse kuuldavale oleks toonud…

Vähe sellest, kui ma ei punasta malbelt, ei ole tänulik või unustan su lilletuutu pargipingile maha, siis olen ma öelnud „EI“ lillele. Mitte aga sulle, näkku-makku-ja-otse. Ehk et seegi info saab vahetatud, aga teise ego häbistamata…

Et kas romantikaga on natuke nagu selle ’kohvile kutsumisega’? Et tahaks ju ja teine ka teab, mida esimene mõtleb. Aga otse küsida ei saa, sest hirm, et ühe osapoole „EI“ rikub edasiseks ära kõik järgmised „JAH“-id, on nii suur, et ei raatsi riskida? Ja siis on lihtsam mängida karaktereid etenduses, mille süžee on tuttav mõlemale? Lihtsam, lõbusam ja, mis peamine, ohutum…

Sest küünla ja roosi (näidend kolmes vaatuses ja mitme osaga) „EI“ on mingis mõttes isegi veel vähem lõplik kui kohvile kutsumise „EI“ (näidend kahes vaatuses). Sest küünla ja roosi EI on tänasele etendusele ja tähendab vaid, et teeme veel, teeme uhkemalt, teeme teatraalsemalt! Ega pane paika osatäitjate potentsiaali või järgmiste, kordusetenduste hukku või edu.

Ja kui mõni vajab seda turvatunnet oma sisemuse jaoks, omaenda (enamasti täiesti soovabade) komplekside ja hirmude maha võtmiseks, siis kas minu väärastunud kujutelm romantikast räägib äkki pisut teisemast, sooidentiteediga seotud kompleksist? Et asi pole mitte võimalikes „EI“-des, vaid võimaluses, et ma olengi ainult „üks poistest“?

Sest kogu oma sotsialistlik-feministliku maailmavaate juures jääb mul ometigi puudu reaalsest, tõelisest sisemisest tolerantsist niipea, kui asi puudutab mu privaattsooni. Mehed võivad nutta palju tahavad, ka nõdrameelsete Hollywoodi filmide peale, aga vaid seni, kuni nad kellegi teise eraelu osaks on. Ja täpselt sama moodi on aktsepteeritav, et nad on siidikäpad, nälgivad literaadid, esimese kurguvalu peale surma vaakuvad ning näppu lõigates minestusse langevad – seni, kuni mina end selles kasvõi kaudsena osalisena ei tunne. Küll aga ma vist pigem kooleks ise üritades kui et suudaks siiralt kaasa tunda kellelegi, kes jätab pesumasina trepikotta, sest raske oli tassida…

Rooside ja küünalde asemel olen alati otsinud MÄRKE sisemisest mehelikkusest justkui kinnitust, et tema munad on suuremad minu omadest. Ja kuidagiviisi on see seotud turvatundega. Õigusega uskuda, et see kestab ja ei muutu ka formaadi muutudes. Soov asendada etendus millegi tõelisega on muutunud etenduseks omaette…

Ma ei taha ju palju, eksole. Ainult seda, et kolmekümneselt tuldaks lennujaama ja sadamasse vastu, mis siis, et taksod ju sõidavad. Et neljakümneselt öeldaks rindu veel ilusaid olevat. Et viiekümneselt peetaks mu ühepajatoitu ikka veel parimaks asjaks maailmas. Et kuuekümneselt tuleks kinnitus mitte rippuva tagumiku kohta ja kaheksakümneselt aidataks otsida mu kadunud kunsthambaid…

Ja et kõik need aastad võetaks raskemad poekotid mu käest, sõnalausumata ja loomulikult.

Kas see, et vihmaga pakub ta oma jakki või lõhub ise sõnalausumata puud, on märk, mida mina otsin, sest vajan tunnustamist naisena – kinnitust, et isegi meeste maailmas mehelikke asju tehes pole ma muutunud sootuks ja aseksuaalseks kogumiks isikuomadustest?

Et kui tsellofaanis roos räägib minu jaoks tooja sisemisest kohmetusest ehk on n.ö. tema probleem, siis avamata uks viitab selgelt minu puudujääkidele?

 

Igatahes, Madam E käis külas ja ma vaatasin teda ning mõtlesin, et kuidas saavad kaks sarnast inimest olla nii erinevad. Et kuidas see vormi vahe võib olla nii üüratu. Et kuidas võib üks tühine kingitud lillekimp ühe jaoks tähendada kõike ning teise jaoks vaat et rikkuda kõik?  Ning tobeda filmi lõppu poetatud pisarates olla ühe jaoks peidus lubadus ilusast hingest ja käsikäes päikeseloojangusse astumisest ning teisele kinnitus, et mäng on ette hukule määratud?

Igatahes jäin ma mõtlema. Tavamõistes romantika, see käib mul üle mõistuse ja taluvusläve. Samas, kas ma ikka olen parem või tugevam või ÜLE, asendades ühed asjad lihtsalt teistega?

Ma tean inimest, kes otsib ilusaid käsi ja puhtaid küünealuseid.

Ma tean inimest, kes naudib teatripileteid ja õhtusööki kahele küünlavalgel.

Ja mina, ma ise olen inimene, kes lihtsalt tahab kinnitust, et teine katki ei lähe.

On seal tegelikult vahet?!