Sildid

, , , ,

Ma ei taha enam rääkida reisist. Sest viimased päevad Zagrebis  – ses keskealiste linnas, mis pühapäeval korraliku katoliiklasena pattu tunnistab ja letargilises vaikuses tukub – olid toredad. Olid koduigatsusega segatud ja äraminemise kurbusest rõhutud.

Need viimased kaks päeva olid eriti toredad, sest need olid minu omad.

Ainult minu, minu enda, minu üksi. Need viimased kohvitassid. See väike poiss, kes istus malbe näoga purskkaevu ääres ja selja taga pingil puhkava vanaema eest salaja oma lühikestesse pükstesse peotäite kaupa vett kühveldas. Paks must tõu- ja kasvatusevaba rippuvate tissidega peni, kes karja endast poole väiksemaid, tuttide ja mantlikestega kaunistatud tasku-isaseid pöördesse suutis ajada. Juuksurisalong nimega „Kiirendust 0st 100ni!“, mis töötab igal ajal – välja arvatud tööpäevadel peale viit ja enne üheksat, laupäeval enne kümmet või pärast kolme ja pühapäevad, mil kedagi üleüldsegi kohal pole. Aga muidu, igal ajal, eks.

Kaubamaja, kus neljal korrusel võis näha Maailma Kõige Koledamaid Asju. Selliseid, mida huviline võib kohata Kodutarbe kõrval olevas kunstlille- ja lambipoes (Kodutarbest järgmine kauplus enne Lost Continenti). Nägin elus esimest korda stangetäit riidepuule pandud esemeid, mille otstarvet ma välja mõelda ei suutnud…

Nunnad, ükshaaval ja grupiviisi, kingapoe vaateaknaid imetlemas ja korviga lilli viimas. Kümneid, ei siiski, rohkem ikka veel… Ei ühtegi preestrit, pastorit, olid ainult nunnad kihutamas kärmel sammul mööda plaaditud kõrvaltänavaid. Üht jälitasin üle 2km, lihtsalt et näha, kuhu ta läheb. Ei näinud, musta kleidi kiire sahina kannul jäi mu jalg liig töntsiks. Pärast otsisin tükk aega trammi, et katedraali turvalisse lähedusse tagasi jõuda…

Pooleli olevad majad, korterid, aiad, pargid, kirikutornid ja arendusprojektid. „Zagreb-Zagreb, kas sa valmis ka saad,“ tahaksin laulda nagu pesukarud ühes Takahata multikas… Ei saa, vist. No seda Püha Neitsi Maarja katedraaligi, oma au ja uhkust, renoveerivad nad tänaseks juba 50 aastat. Raha pole, kui üks jupp valmis, hakkab kõrvalt teine pudenema. Kas nüüd renoveeritakse või konserveeritakse, selgub kattepalakate maha võttes.

Ja siis need hetked iseendale, kohvitassi või õlleklaasiga.

Sellest kõigest võiks rääkida, pikalt, kui vaid raatsiks…

Aga ütlen vaid, et koju sain kenasti. Ehkki otse LOOOOOMULIKULT saavutasin uue taseme terroristina elamises: mu pass ja piletid võeti käest juba checkinis (!) ja saadeti siis eraldi „extra security check“ sest mul oli midagi „suspicious“ kohvris. St asjad saadeti automaatselt, dokumendid viidi turvameeste poolt ja mina pidin turvakaadri valvsa pilgu all ikka ise kohale vantsima.

Probleem oli selle pagasiga, mis pidi alla minema. Selles, mis saabus tagasi 2 minutit pärast ära andmist. Midagi erilist (või noh, uut) siiski ei leitud. Ja „extra security check“ lasi mu minema, andis passi ja pardakaardid tagasi ja puha.

Zagreb-Münhen lendas Augsburg Airways (Lufthansa kohalik käepikendus) millegagi, mis nii väga meenutas toda katusega küna kunagiselt Fly Nordicu Tallinn-Arlanda liinilt (aga seekord mahtusid jalad täitsa toolide vahele ära, ehkki käsipagas võeti enne lennukisse sisenemist käest).

Ja olime täitsa ajagraafikus, Münhenis ei pidanud terminali vahetama ega miskit. Superluks! OK, fotoka pidin välja võtma ja selle töökorras olekut tõestama ning kotid sobrati läbi, aga see on ju juba puhas rutiin pärast minu lõusta sattumist Eriti Kahtlaste Kaabakate rahvusvahelisse registrisse…

Ps. Seekordne Lufthansa õhtusöök jäi katsetamata, Saksamaale minnes sõin pakutud shokolaadi ära, ent Tallinna suunal tundus õhtuooteks pakutud salat (tuntud ka „Pandora’s Box“ nime all) siiski õige pisut kahtlane :) Pealegi oli mul seltsiks lõbus prantslane, kes Lufthansaga igaaastaselt üle mõnekümne lennu teeb ja öelda teadis, et TEMA enam igatahes ei riski :)