Sildid

,

Üleeilne bussisõit Labinist kulges ootamatustevabalt ootamatult ehk konditsioneer oli põhjas, bussis alla 20 kraadi (milline luksus) ja selle tulemusena tilkusid esimesed kaks istet (arva, kus mina istusin!) täiesti märjaks :) Aga isegi see ei seganud, peaasi, et hingata ja olla kannatas.

Millegipärast olin ma ette kujutanud pisikest ümarajoonelist sini-valget sõidukit aastast 1950, enamik aknaid puudu ning buss triiki täis tumedaid inimesi – madrusesärkides mehi, munakorvidega memmesid, suurerinnalisi kangelasemasid ja loomulikult kanu, kõikjal vanu transpordikaste elusate kisavate kanadega… Nagu filmis, eks. Aga pole midagi paremat kui põhjaväänatud konditsioneer, et sellistest romantilistest kuvanditest vabastada :)

Oodatud ligi 4 tunni asemel (220 kilomeetrit ja tunne-oma-kodumaad marsruumi nõudepeatused lisaks kahele „ametlikule“) tulime 5,5. Põhjuseks paar ummikut – Rijeka ühe väljasõidu kiirteele blokeeris avarii (viis sõiduautot üksteisel sees ja veok kraavis, rattad taevapoole), suunati ümber kaugema ringiga minema. Aga tunnelis oli remont ja teisepool tunnelit sillaremont ja järgmisel kiirteel ülekäigurajal jälle rivi autosid ning, nagu paistis, ka inimesed nende autode alla jäänud.

Nii et tulime pisut kauem. Ja vahepeal käis buss kiirremondis kah :) Sõitis mingisse suvalisse asulasse kuhugi mahajäetud tööstushoonete taha, sealt kargas välja kaks helendava naeratusega õlinäppu ja rahvale teatati, et za pet minuta võime me nüüd jalgu sirutada ja õues käia. Ilma igasuguse kindla teadmiseta arvan, et asi võis olla selles, et igas peatuses kippus buss välja surema (või siis oli viga treeningul olevas noores bussijuhis, kes esimest sõitu tegi vanema kolleegi valvsa pilgu all).

Viiest minutist sai nats rohkem, aga see ei loksutanud kedagi. Peale mu ees oleva ja Pulast tuleva tüübi, kes pidi Rijekast laeva peale minema, et Dubrovnikusse jõuda – aga isegi tema oli aega võtnud varuga ja ütles, et kuna sadam ja bussijaam on lähestikku, siis ta jõuab põhimõtteliselt joosta kah.

Igatahes oli bussis meeleolu hea, bussijuhid lõbusad ja raadio keerati põhja, nõksutasime kõik rõõmsalt vaheldumisi kohalikku etno-pop-disco ja vanakooli USA dzässiklassika taustal.

Ja naaberistme horvaat tuleb meile Gran Canariale külla :) Andis oma sõna (mitte et ma ta nime mäletaks enam, aga see polegi vast elukestva sõpruse puhul oluline), pealegi on ta nagunii jaanuaris planeerinud nädala Maspalomases veeta. Sai mult meiliaadressi ja kinnituse, et hoolimata oma „umbes Hollandi“ vaiksest päritolust ei lange ma minestusse, kui ta kohal olles ühendust võtab :)

Ehkki laekumine jäi hiljapeale, tegin reede õhtul linnas siiski tibatillukese õlletuuri – täpsemalt siis naaberkvartali välikohvikuni, kus suurel ekraanil FC Barcelona ja FC Porto mängisid (jeee, 2:0! Ilusad poisid võitsid!).

Ja eile käisin linnapeal jalutamas, kuni kuum jalust rabas (39 kraadi asfalteeritud, autorohkes ja tuuletus keskkonnas muutub üsna nigelaks mõne tunniga) ja ma end taksojuhil kaubanduskeskusesse jahutama lasin viia. Toas mul – kombekohaselt – konditsioneeri ei ole. Shoppingcenterites aga ei lasta sisetemperatuuril üle 25 kraadi tõusta, pigem jääb ikka alla selle :) Vahepeal tegin joogi- ja istumispausi kaubanduskeskuse esises kohvikus, leitsak võttis lämmatama ja kaua õues olla ei kannatanud. Nii et veetsin siis aega mõttetute kaupluste vahel selle asemel, et kultuuri omale sisse imeda :)

Esialgne plaan oli hilisõhtul veel üks linnatiir teha, aga tundub, et Irene on isegi Zagrebis oma sõrad laiali ajanud: õues asju lendas ja hoovis seisev puu tahtis pooleks painduda. Niisiis olen olnud kodune ja mõtlen, et polegi paha, lihtsalt lesida ja magada ongi vähe saanud viimastel nädalatel.

Ja järgmine nädal algab normaalne elu ju uuesti otsast peale, parem võtku ma seda ikka puhkamiseks mõeldud puhkusena…

*

Nüüd on hommik, ilm mõnus, kuumakraade kõvasti vähem (no kell kuus veel üle 20 küll ei vedanud) ja ma panen postituse välja. Et siis uuele ringile minna… nimelt lubati vähemalt majataguse kvartali kohta, et seal pidavat üks café avatud olema kella 7st ja miskit veel kaheksast… Jee!

Ps. fotosid ma ise väga ei tee. Neid on netis niigi :) Aga siia panin sellistest kohtadest, mida ma eile/üleeile ka Päriselt Ise Nägin. Nii et enamvähem aus ja autentne värk :)