Eile õhtul käisime Rabaci rannapromenaadil kolamas – käänuline rannajoon, imeväikesed kiviklibused ja kaljunukilised lahesopid, miljon läbumüüjat (ühelt ostsin suurema koti – et saaks Zagrebisse ja edasi lennukisse oma suurenenud varandusega kohale. Täna hommikul, kui kraam sees ja me kontori ees juba, tuli sang ära! No normaalne, ah?!) ja kümneid pisikesi restorane…
Enamik restorane pakub n.ö. kohalikku Istria kööki, siis “turistide Istriat” ja siis “turistide turvasööke”. Pitsa, friikartulid ja steigid on igas menüüs, ka kalarestoranide omas 
Ja kala puhul on selge vahe: kohalik teab, millal ja mida merest tõmmatakse, võõras söövat aga hea meelega ka “siinset” lõhe ja tuunikala )
Kohalikuga koos kondamise eeliseks on võimalus ka keskmiselt nigela väljanägemisega urkas just see kõige parem üles leida. Ning eile õhtuks söödud koorikloomaeine (igasugused karbilised, eeskätt rohekarbid) “buzara” moodi osutus nii lihtsaks ja mõnnaks, et mulle pannakse varsti retsept teele kodus järgi tegemiseks. Ütlesin, et ma netiversiooniga ei lepi, võtku kodus isalt täpsed instruktsioonid… Buzara soust ehk haudevedelik näis koosnevat õlist, soolast, küüslaugust, valgest veinist, petersellist ja saiapurust… Ehk oli miskit veel, aga seda keel enam välja ei lugenud. Mõnna!
Muide, kilo hommikusi musselseid maksab siin 30 kunat ehk u 4 EUR’i. Kevadel saad karbi värskelt metsast toodud sparglit kätte pisut vähema eest (MissJuuni, kui sul kunagi mereelukalembus välja lööb, tuleme siia tagasi… aga septembris!).
*
Oma majaomanikuga jätsime ka südamlikult hüvasti – mina keeldumas viiest kilost viigimarjadest ja tema kahetsemas, et vein saab valmis alles paari nädala pärast… Ning kreeka pähklid ei olevat veel söömiskõlbelised, jäävad ka toomata.
Seda kõike seletas ta mulle horvaadi keeles. Ja meil on tänaseks juba üsna lihtne üksteisest aru saada… Üldiselt olen ma avastanud, et saan igas maailma nurgas iga keelega hakkama 
OK, v.a Budapesti ametnikega, eksju, aga keskmine ungarlane ei ole ametnik…
Igatahes naeris eile mu bosnialanna elukaaslane, et mul pidavat ettekandjatega rääkides metsik Istria dialekt küljes olema (süüdistagem majaomanikku, kes mu kolleegi käest küsis, et kas ta TÕESTI räägib AINULT horvaadi kirjakeelt ja mitte istriat või dalmaatsiat?!) ja peale kohalike vanurite ei suhtlevat keegi nii :) Ei no tänud tõepoolest, eksole
*
Aga nüüd istun kontoris, üritan hingamist normi saada ja mõtlen, kui tore saab olema 4-tunnine bussisõit neljakümneses kuumuses… eile käisin bussijaamas piletit ostmas, bussid nägid välja sama väsinud kui meil vähemkasutatavatel maaliinidel… Aga vähemalt tundus, et mu esialgne kujutluspilt vanast ümmargusest kolhoosibussist, kus inimesed istuvad juurikakastide otsas ja muttidel on süles korvid elusate kanadega, jääb ikka pigem filmimaailma :):)
Igatahes tean juba siiatuleku kogemusest, et isegi kui kuumus tahab hinge seest süüa, ootavad mind Kõige Ilusamad Maastikud, mida ma iial näinud olen. Nii et kuni päris pilti tasku ei pane, jagub vahtimisrõõmu rohkem kui rubla eest.
This photo of Hotel Amfora is courtesy of TripAdvisor
This photo of Hotel Amfora is courtesy of TripAdvisor
This photo of Hotel Amfora is courtesy of TripAdvisor
Aitab, noh! Ma olen tööl!
Et kirjeldad kiviklibu, näid tõesti Balkanil olevat. Karbilised, musselid ja buzara-soust. Sellele tahaks tõlget. Kas oli toidus küüslauku vähe või soolatops puudu? …”Vahtimisrõõmu aga rohkem kui rubla eest” – see on hästi öeldud! Fotod ilmestavad seda eriti.
Mmm, ma ei saa pihta.
Toit oli hea, isegi väga hea.
Buzara ongi sellise nimega soust. Koosneb saiapurust, küüslaugust ja petersellist ja valgest veinist.
Karbilised on karbiga veeloomad, näiteks ka koorikloomad
Musselsid tundusid silma järgi rohemerekarbid olevat, nimi inglise keelest. Kasutasin sama terminit, millega kohalikud neid müüvad. Miskit veel?
Ei mitte, kuid siiski… Mussel nagu pussel, nagu mu üks lapsuke puzzle kohta ütleb. See selleks! Aga saiapuru. Mis SOUST see on, mis koosneb vaid kuivainetest? Eeldades, et ainus vedelaine komponendina hoopistükkis pokaali sees peaks olema. Mõnda aega muidugi. Pean silmas veini. Oh balkan, oh kombed!
Oh Eesti, oh kombed… Vihja ainult kuup/kell ning olen määratud päeval Sulle tagasitulekul Tln lennujaamas vastas. Sina mind ära ei tunne, mina Sind aga küll.