Labini vanalinn - see, mille poole vaatan oma terrassilt üles

Veidi imelik on taas ilmast alustada, aga kui toas on 36 kraadi, ei ole muude mõtete jaoks ajus justkui enam ruumigi. Niisiis tegin akna lahti ja kolisin terrassile, kus valitseb luksuslik normaalsus 30 kraadi ja liikuva õhuga. Majaperemees vaatab üleval telekat – täpselt poole tunni pärast ehk kell 10 saabub vaikus. No mitte päris vaikus, aga kaovad inimtegevusest tulenevad hääled peale klahviklõbina ja jäävad ritsikad, mõni võsaasukas ning terrassilampi karjakesti vägistavad monstrum-herilased, kes on nii võikad, et ma vist eelistaks oma tuba pigem skorpionide kui nendega jagada…

Läpakat ei saa toas töös hoida siis, kui aken lahti – piisab isegi sellest vähesest helendusest siinses kottpimeduses, et parvede kaupa igasugu tiivulisi elukaid kohale meelitada. Keegi mu öistest sõpradest on vasaku õla niigi täpiliseks hauganud ja kuum on hammustused ilusaks, noh, ütleme esteetilisemalt, mitmevärviliseks ajanud.

Kohalikud väidavad, et viimati valitses augustis taoline leitsak 2007 aastal ja parastavad, et Zagrebis koos inimmasside ja tuhandete autodega pidavat veel hullem olema. Ma ei tea, loodan vist kaupluste ja kohvikute kliimaseadmetele… Aga täna, nagu ka eile, õhk liigub. Ja pideva kleepumisega harjub ka ära. Ja kui ma mõtlen lumele ja miinuskraadidele, tundub siin kõik lausa fantastiline.

Tänane õhtune programm nägi ette Labini iidset vanalinna. Enne jõudsin tunnikese magada ka – viimased ööd on kõik luupainajatest vaevatud paaritunnised tukkumised olnud, kulus marjaks. Nüüd rüüpan terrassil õlut ja ei kipugi väga oma sauna pikutama, üsna värske on olla.

Labini vanalinn ja trepid, kõikjal trepid libedast kivist!

Vanalinn on tore. Vana. Väikeste tänavatega. Trepid, üles ja alla. Künkad, langused. Värvilised majad, iidsed kivimüürid ja need toredad, pisut hispaaniapärased puitluugid, mis siin enamasti kas tumepruuniks, roheliseks või potisiniseks võõbatud on. Koos kollaste ja oranžide seintega moodustus neist igatahes väga armas tervik ja kui see tänavakate ei koosneks libedatest munakivilistest asjadest, võinuks seal poole ööni konnata (ehkki linnake on tõesti tilluke).

Õhtust sõime ühes kohalikus Labini restoranis, mis hulganisti turiste kohale meelitanud. Aga, nagu selgub, mul on siin valuuta, mis isegi reserveeritud laua vabaks võib teha: keskmisest blondim pea ja heledad silmad. Sellest piisab ning küllap aitab ka kaasa ilus bosnia päritolu kolleeg oma meetrite kaugusele kiirgava naeratusega. Igatahes mahtusime ka seekord ära muidu reserveeritud restorani (nagu eile kalarestoranis, kus vabu laudu tegelikult polnud).

Labini vanalinn, restoran: siin, teise korruse rõdul sõimegi

Ma vist ei ole kirjutanud, aga ta käis vahepeal oma onu matustel ja minu suureks hämmastuseks kulus kogu  protseduuriks paar tundi (koos riietevahetuse ja teise linna sõiduga). Neil on üldse mingi veider süsteem: kui inimene sureb enne kella viit, maetakse ta järgmisel päeval. Kui pärast, ülejärgmisel. Lähedase pereliikme palvel on vahel võimalik paluda ka 2 päeva oodata… Peiesid ei peeta, kohaletulnutele antakse virgutuseks veidi apelsinimahla ja küpsist. Ja 45 minutiga on matusetalitus läbi, kuni hauda veeretamiseni (kirstu ei kanta nagu meil). Et mu kolleeg on Bosnia päritolu moslem, ei kehti ka nõue end musta riietada – ehkki horvaadi matustel olevat horvaadid enamasti ikka mustas. Ainus reegel on keha katta, pikad püksid jms

//nii, vahepeal oli telefonikõne ja mind piketeeris üks jõleherilane. Asi on ametlik, nad on kõige ilgemad kohatud sitikad üldse//

Viigipuu ragiseb taustal, aga see võib ka herilaste süü olla: viljad on nii küpsed, et hommikul nägin, kuidas üks suur liblikas suutis tõelise marjasaju põhjustada. Kui kahju, et neid transportida ei kannata!

Ja värava kõrval olevad rohelised munad osutusid kreeka pähkliteks. Neid võtan ehk paar isegi kaasa, kuigi roheline kest on Tallinna jõudes ilmselt ligaseks muljutud.

Nuh, vaatame. Enne pean ära lahendama oma pagasiprobleemid, sest kohver ON  liiga väike, et mahutada veine ja lisaläpakat :( Isegi juhul, kui ma oma osa varandust maha jätan :( Ja seda, kus deklareerida ülemäärane alkohol, ei tea keegi. Horvaatia seadusi arvestades maksan ilmselt nii riigist väljudes siinsele valitsusele kui Eestisse jõudes kodumaisesse kukrusse.

Nüüd on – vist – viimane sigarett käsil, siis lähen oma kuumakambrit revideerima. Olgu majarahvas tänatud heledate linade eest, kus sitikad hästi välja paistavad!

Ja ühe kohaliku magustoidu (krafi), juustu ja rosinatega täidetud ravioolilised magusas soustis, võtan koju jõudes menüüsse.