Meil siin on boad. OK, mitte meil siin maja juures, aga seal all – eemal mägede vahel sügavates metsades. Ma ei tea, mida nad „boa“ all silmas peavad, aga neid boamadusid on siin igatahes kahte sorti. Üks tapab poole tunniga, teine tunniga. Ja üks on „väike“, umbes meeter-poolteist, ja teine on suurem ning kasvab kuni kahe ja poole meetrini.

Minu teatavaks kurvastuseks öeldi, et mul puudub igasugune lootus madu näha, sest nad ei tule ühegi asula ligi ja teevad inimest nähes pigem vehkat kui üritavad kaklust alustada.

Ja üleüldse on siin metsas igasuguseid loomi (sorry, aga mu horvaadi keele oskus ei võimaldanud neid tuvastada), aga keegi ei tule mulle end näitama. Seega võisid eilses öös helkinud silmad täiesti vabalt mõnele kassile või koerale kuuluda. Ronisin terrassile suitsetama, siin on pilklane pimedus kell 10 juba ja KÕIK magavad, ka taamal paistev küla ning ülalolev linn on selleks ajaks oma akendes lambid kustutanud.

Järsakule kõõluma ma aga sellegipoolest ei lähe, olgu seal all pealegi loomad ja oodaku mind alla pudenedes pealegi madratsina tihke võsasein, mitte kivirahnud. Ja loomadest tuleb seni leppida karja liblikate, hiigelherilaste ning konnadega. Ja siis need imeilusad kullid ja pistrikud!

Liblikaid ja sitikaid on tuba, eriti vannituba, täis. Laes, seintel, peeglitel… Ööseks pean seina äärde põrandale väikese lambi jätma, hoiab külalised ühes konkreetses kohas, mitte mööda mind ronimas (ja ometi suudan ma neli-viis korda iga öö üles ehmatada, kui mõni neist mööda mu higist kõhtu ringi askeldama satub).

Üldiselt aga on elu mul hea. Võiks isegi öelda, et väga hea. Täna hommiku tulin õue nats tööd nokitsema kella 6 paiku, mil hoovis oli veel äraütlemata mõnnad 25 kraadi (varjus). Tulin päevitusriietes, eksole, sigaretipaki ja kohvitassiga, ning sain natuke rabatud ootamatust tervitusest. Temalt, ehk peremehelt, ma boade kohta kuulsingi. Ja selle kohta, et ta on elus väga vähe lund näinud. Ja et neil on ka talv, siis võib isegi 0 kraadi olla vahel. Ja et nii kuum on suviti, et kõik taimed surevad ja viinamarjad kipuvad plahvatama. Ja et kuskil teise mäe taga kasvatatakse mahorkat, et selle kombe tõid horvaadid kaasa koonduslaagrite venelastelt.

Majaomanik teeb nüüd punasele veinile lisaks valget muskaati ja tassis mu lauapeale hunniku viinamarju. Ja pisikesi, tiheda ja kareda karvakasukaga kaetud virsikuid. Ja ühelt teiselt, järsaku serval olevalt „hea sordiga“ viigipuult küpsusest lõhkevaid viigimarju.

Viinamarjad on siin väikesed, natuke meenutavad meie poodides olevaid kiš-miš’e, peaaegu oranžina mõjuvalt tumekollased ja nii magusad, et neid saab ainult kommina süüa. Sordiks siis muskaat, vähemalt enamikul. Viigimarjad „hea sordiga“ puult on ka suhkrukaramellised, võib isegi öelda, et too „kehvem“ puu, kust seni end illegaalselt varustanud olin, meeldib pisut rohkem.

Käärimislõhn mahakukkunud puuviljadest on öösel väga hästi tunda ja ma paratamatult mõtlen, et kui Tuutu siin oleks, siis tema jaoks võiks see olla totaalne paradiisiaed. Ja et siis oleks puualused poole hõredamalt kaetud tumelillade, tumekollaste ja oranzhide kestadega kõigest sellest, mis kunagi suhu või purki ei jõua.

See majapidamine, kus elan, ei ole päris ehtne talu – nad toodavad ainult enda jaoks, natukene, ja müügiks ka. Veini jõuab onu oma viinamarjadest (ei ole mingi istandus, on aiaäärsed ja garaazhi- ning kuurikatused täis) valmis sõtkuda 1000 liitrit. Ja kõik käib vanamoodsalt, ainult et paljaste varvaste asemel surub onu end poole ülakehaga tünni ja siis kostab sama hääl, nagu palis pesu pesemisel.

//Just praegu toodi mulle veel viinamarju – uus sort, Frigo. Maitseb tuttavalt hapukalt, nagu Eesti viinamarjad//

*

Elu, nagu ütlesin, on mul isegi väga hea. Kuumusega hakkan harjuma. Jalad enam nii paiste ei lähe (või olen ma õppinud iga võimalust kasutades neid varjus hoidma) ja isegi põlvevalu on öösel juba üsna talutav.

Pealegi sain ma eile ujuma! Kolleeg viis mu 6km alla, Rabacisse – tegemist on pisikese turistilõksuga, kus majad on tihedalt üksteise kõrvale mäeküljele paigutatud (aga mägi on nii järsk, et ehkki alla tulevad ka trepid, peavad enamikud turistid kasutama autot ja sõitma kilomeeter-paarise ringi, et laugemale rannaalale jõuda!).

Randa, meie mõistes randa, seal ei ole. On imelikud koralle meenutavad kaljud, mille eendite peal end kerra keeratakse, ja pisikesed, ilusate roosakasvalgete lutsukividega kaetud mõne meetri laiused ja sügavused „sopikesed“ nende vahel. Kõige suurem „päevitusala“, ekstra turistide jaoks, oli alla 60m lai ja ehk 10m sügav ning tihkelt päevitustoole täis tuubitud. Kaldal on kaks kohvikut ning crocse ja päevituskübaraid müüvad putkad: mõlemad on rämeda juurdehindlusega ja suunatud peamiselt vanaldastele turistidele.

Neid on siin aga palju. Lisaks mõned lastega pered. Nagu mu kolleeg selgitas, noori siia ei tule, sest mitte midagi neil teha pole: kogu asula keerab kell 10 magama ja isegi diskoteek, mis kunagi tegutses, on kinni pandud. Sest nüüd olevat siin „peresõbralik“ rajoon ja vali muusika ei käi sellega kokku. Tundub kummaline? Noh, ma avastasin öösel, KUI hästi ikkagi mägede vahel orus kõik kostab – koeri kuulen teiste mäe peal asuvast külast nagu oma hoovist (ja sinna on linnulennult paar kilti).

Aga. Vesi. Lainet pole, seevastu läheb ruttu sügavaks. Ja vesi oli 26 kraadi! Ma ronisin sisse ning välja tulin täpselt tund aega hiljem, mil rand tühjaks vajus ja hämarus ligi hiilima hakkas. Vahepeal tundsin, et keegi näpistab kõhust. Hetk hiljem näpistati jalga ka. Mõne uljaks muutunud turisti asemel avastasin enda kallalt aga ühe kala, nii umbes käelaba pikkuse paksu poisi. Igaks juhuks ajasin ta eemale, kes teab, milline kehaosa talle veel silma oleks hakanud… (aga ma vahele ütlen, et hammustavat kala kardan vähem kui 3-4cm pikkuseid herilasi, kellele mu heledad juuksed huvi paistavad pakkuvat).

Me käisime „kohalike“ rannas ehk selles, kus turistidele lisaks ka „omad“ ujumas käivad. Eraldatuse omade ja „võõraste“ randade vahel põhjustab aga päike, mis kella 7st alates enamikesse randadesse (loe: ligipääsetav ujumiskoht, mitte rand) enam ÜLDSE ei paista. Turist aga seda ei tea ning siinset maastikku arvestades passib pigem oma hotelli lähikonnas.

Siin linnas, Labinis, lõpeb tööpäev kõigil kell 4 ja siis põrutab iga mõistusega inimene kohe ujuma – ega teisiti vist ellu ei jääkski. Ja praegune megakuumus ei ole siingi tavaline, tegu on ootamatul kombel selle aasta kõige kuumema nädalaga :) Aga eile ja täna on olemine palju paremini talutav, eks vist harjumine ka ning lisaks on õhk isegi meie mäeküljel liikuma hakanud. Tuuleks on seda palju nimetada, ent MINGI liikumine on tunda, kui kannatlikult paigal püsida.

Kell üheksa õhtul on päikest vaid üksikutes kohtades näha (ma pean silmas seda kerget roosakat valguskuma) – autoga tagasi tulles oli päris imelik vahepealsest „ööst“ ja normaalsemassse „õhtusse“ jõuda ja siis uuesti end „öös“ leida.

Nüüd hakkab hoovis ka juba kuumaks kiskuma, käin uuesti dushiall ja sätin end kontorisse ära. Kell ongi pool üheksa saamas…

Ps. Viigimarja tuleb süüa nii, et see on totaalselt küps: siis võtad varrekoha juurest kinni, pigistad, ja kest lõheneb laiali nagu lilleõis. Ja magus punane mahla lödistav sisu on hammustamiseks valmis. Like magic!

Pps. Täna või homme sõidame kuskile kalarestorani ka – mitte turistilinna (haa! Enamikes turistikates tehakse süüa siiski poekalast!), vaid 30km eemale kolkasse, kus kohalikud käivad. Ja kus täpselt ei tea, mida pakutakse, sest lauale antakse seda, mida hommikul meres tõmmati. Jeeee!

Ppps. Oma sissekirjutuse sain korda, reedeni. Mis Zagrebiga saab, veel ei tea. Vbla lasen end kolleegi juurde elama kirjutada ja ütlen politseile, et olen „ühe päeva tripil Zagrebis“ :) Ja et ausõna, ma kohe lasen sealt varvast ja pole mind vaja vangi panna ühti. No on krdi süsteem balalaika… Veinide koju saatmise osas alles uurimine käib, vbla pean kasutama DHL’i. Oluliselt kallim kui veinid ise :P

Pppps. Meikimise võib ära unustada. Nägu lihtsalt VOOLAB maha. Mu blondist peast piisab niigi, et mind „mujalt tulnuks“ tituleerida :)