Olen nüüd siis Horvaatias, täpsemalt ühes neist suurepärastest tavamõistusele pisut kaugeks jäävatest mägilinnadest. Taamal helgib järjekordne mägede vahele eksinud lahesopp, arhitektuur kõigub iidse ning pähekukkuva vahepeal, akna taga ripuvad viinamarjad ning sõidutee äärsed on enamasti palistatud päevalillede alleega.

Täpselt see, mida ma nii himuralt otsin kõigis remondisaadetes, abroad-kolimise lugudes ja reisikirjades. See, noh. Selline vagur elu maailma äärealadel, suure üldsuse silma alt ära. Oma virsikupuude ja päikeses laisalt haukleva koeraniruga.

Aga see, mis reisisaadetes ütlemata jääb, on kuumus. Hot, muidugi, eksole. Aga no mine pekki, pärast 8tunnist autosõitu (vahele mahtus peotäis teetolle, üks piiriületus EU-välisele riigile kohases vormis, kaks tankimist ja üks kohv) olid mu jalad nagu vorstid. Isegi see kolmas paar kingi, mille Belgradis hankinud olin, ei mahtunud enam jalga. Number 39-miskit. Poolteist numbrit suurem sellest, mida kodus kannan… Pahkluud on jämedamad kui säär, või vähemasti nii tundub.

Ja kui lõpuks KOHAL olin ning meie tuulevaiksel mäeküljel õhk seisis, mind lahkesti transportinud ja inglise keelt kõnelevad Serbia poisid koduteele keerasid, meri jäi kättesaamatusse kaugusesse ning temperatuur varjus 43 kraadi näitas, tuli kerge (häh, vale. Suur ikka!) ahastus peale.

Kingi ma jalga ei saanud, sest isegi tallaalune oli ümmarguseks paistetanud. Kuum asfalt on siin ikka kuum. Ei mängi „Eesti kuumaga“ isegi mitte samas liigas kuum. Niisiis liipasin, king suure varba küljes (!) tuppa. Kus, selgus, pole internetti. Ega konditsioneeri. Ja lähim kauplus, kust süüa hankida, asub poole kilomeetri kaugusel mäeküljes, kuhu ronimine päris kindlasti infarktiga lõppeks.

Õnneks oli mul kraan ja sealt tuli jahedamat vett. Sellist, mis vist isegi alla 20 kraadi jäi.

Ja siis olin ma voodis kummuli, uksed-aknad kinni ning ventilaator (sooja õhku ringi liigutav tiivik) sängi  veerel, ning tönnisin ja magasin kuni õhtuni.

Õhtul, nagu arvatagi, hakkas kergem. Viimased magamata ööd said ehk pisut rohkem tasa tukutud ning kohvripõhjast leidsin üles ühe pakisupi. Lisaks sellele käisin järsakut vaatamas ja virutasin möödaminnes ühe viigimarja majaomaniku puult.

Muide, see oli mu elu esimene värske ja mitte autoga kohale sõitnud viigimari. Ning tuju läks kohe hulka paremaks.

Ja öö tõi temperatuuri 30 alla tagasi, saabus äkitse ja sünkmustana ning sealsamas 10 meetri kaugusel mu uksest on võsane kuristik, kus võib kuulda pimeduses müttavaid loomi ja korraks, väikeseks viivuks, ma isegi haistsin merd. Või oli see siis meelepete… aga igatahes andis lootust.

Ma peaaegu et pettusin, leidmata oma seinalt ühtegi sisalikku. Muidu on see natuke Minu Pere ja Muude Loomade maasikavahumaja moodi küll. Ilma seltskonnata, eksole (ma räägin siin saksa keeles! Huumor, ah) ja puht mingi loetud emotsiooni pinnalt.

Mis on pluss: maastikud siia sõites olid absoluutselt fantastilised. Esimene kord mägedes, mitte ümber Ühe Mäe. Kaljud, kilomeetrite ulatuses maisipõlde ja gasiljon päevalille kõikjal, kilomeetrite pikkused tunnelid mägede sees ja sillad üle kuristike. Mis peamine, siin on tohutult kulle ja pistrikulisi – nad istuvad aedadel kiirtee ääres (lubatud sõidukiirus 130, muide!) ja lendavad põldude kohal, tuustivad puulatvades ja langevad nagu suured plakatid taevast. Praegugi, hommikul, tiirutab üks me mäeküljel, hiiglaslik ja väga majesteetlikuna mõjuv.

Ja ma tean, et isegi siin tillukeses linnas (või noh, selles linnas, mis asub minust u 600m kõrgusel) peab olema keegi, kellele ma saan maksta raha, et ta mu õhtul ujuma viiks. Kontorisse jõudus teen vajalikud järelepärimised.

Ahh, ja veel – narrisin mis ma narrisin Minu Serblast, aga see puudli jalutamine oli kokkuvõttes ikka väga mugav ja tore. Ihuüksi siin (ma ei saanud oma kolleege isegi telefonitsi kätte) tapvas kuumuses ja kruusase tee veerel, oli olemine täitsa teine. Kuidagi ootamatult abitu.

Ps Kui Belgrad lõhnas jõe ja grillitud maisitõlvikute järgi, siis siin heljub kõikjal raske, pisut augustikuist kõdunemist meenutav (aga üldse mitte ebameeldiv) mahakukkunud viigimarjade kuum ja peaaegu käega katsutavalt tihke ning raske hõng. Selline, mis heljub pilvena su üle ja ümber.

Pps. Istun ikka kodus. Mu majaomanik ütles, et me peame minema mingisse agencijasse (ilmselt see, kelle kaudu elamist renditakse) tema ja minu passiga. Täna kell 9. Aga ma ei tea täpselt, palju kell on, sest arvuti kell näitab viimasel ajal aiateibaid (eksib 20min, 50min jms absurdsete numbrite kaupa) ja telefonis nõustusin automaatse kellauuendusega, mis uuendas mu kella mitu korda. Kohe mitu.

Ja nüüd virutasin omale veel kaks viigimarja. Õhtul varastan ühe virsiku ka :)

ppps. Postituse panen üles kontorist. Ja kui saan, kirjutan millalgi oma Belgradi viimastest tegemistest kah takkajärgi.