Käes on laupäeva hilisõhtu, kohver on poolenisti pakitud, higi nõriseb laubal ja lauanurgal on ice latte viimane sorts luristamist ootamas. Ehk siis – on Belgrad möödunud ja ees nüüd lahkumine, kas tõesti lootsin ma, et õnn on igavene…

Jätsin kodus kohvrisse kenasti vaba ruumi. No et tagasi tulles mahuks sinna see va vahepeal lisanduv läptop kah. Kohver ise, muuseas, ei ole hiigelsuur – mõnes lennukis läheb see isegi käsipagasina arvesse. Mu oma läpaka- ja käekott lisaks. Minu Serblane ajas lennujaama vastu tulles silmad punni, et kas tõesti kavatsen ma kaks nädalat SELLE varustusega hakkama saada. Itsitasin ja väitsin, et vähe sellest, ma kavatsen selle kohvri sisse ka kogu lisanduva nänni litsuda…

Noh, vara hõiskasin, mis siin kosta. Selgub, et vahepeal siginenud 2 paari kingi, 2 pudelit veini, 1 liitrine pudel kohalikku head slivovichi (ääremärkus kodujoodikutele: see on kink meie kontorisse, mitte teile!), ülikond ja kotiga lisaläpakas võtavad ikka ruumi kah. Ja ma pole isegi veel Horvaatiani jõudnud!

Õnneks – või no ütleme, et pakkimise seisukohast õnneks – ei lähe ma mitte lennuki, vaid kohaliku Šafjori autoga. Ja teoorias jõuan ma Labinis või Rijekas või hiljemalt Zagrebis midagi välja mõelda või ehk osa nänni postipakiga teele panna (pekki, muide, ma tahan kituda! Üritasin veini postiga ette ära saata ja nad EI LUBANUD saata alkoholi ja käskisid ette lugeda, MITU ŠOKOLAADI on pakis! Seal oli mitu, kas teate! KÕIK erinevad! Ja neist tehti loetelu!).

Aga autoga lähen ma seetõttu, et see oleks kiirem kui lennukiga… :) Kuidas, küsid sa, eksole, sõrmi murdes ja ahastaval toonil? Onju küsid, eksju? Mina küll küsisin… aga vaata selle pärast, mu noor sõber, et siinne lennuühendus sakib saja seitsmekümnega! Ehk teisisõnu reis suunal Belgrad-Labin võtaks lennukiga 17 tundi, autoga aga ainult (buu! Andkem negatiivsetele asjadele õige perspektiiv!) ainult AINULT ainult 9 tundi. Palju parem, eks? Kui mitte süveneda sellesse, et vahepeal on üks alamehitatud ja ülekasutatud piiripunkt. Ja me ei ole Euroopa Liidus. Ja õues on meil siin 30 kraadi, sealpool piiri aga juba märksa rohkem…

Aga vähemalt ei küsi keegi, mitu kotti ma pagasnikusse topin. Ja kaks pudelit üle normi olevat alkoholi ajan autojuhi kaela. Ja kui viimne häda käes, hakkan varustust lihtsalt vähendama . Või miskitki.

 

Nüüd aga lasen omale kraanist uue klaasitäie vett (jääkohv ja pudel mahla kadusin kärmelt), teen aknal kõõludes ühe sigareti ja mõtlen elu üle järele.

Muide. Ma ei taha tegelikult siit ära minna. No kohe üldse ei taha. Belgrad on üks parimaid linnasid mu elus.

Ps. Kirjutasin enne „perspektiiv“ tüpodega, kallis arvuti asus vahele ja soovitas lahkesti sinna „perse tiib“ kirjutada. Ma ütleks, et herr Gates’i huumorimeel on must ja tabav!